Читать книгу Kujuteldavate olendite raamat - Хорхе Луис Борхес - Страница 11

Bahamuti kuulsus on meieni jõudnud Araabia kõrbetest, kus inimesed tema kujutist muutsid ja suurendasid. Jõehobust või elevandist tegid nad kala, kes püsib põhjatu vee kohal, ja selle kala kohale kujutlesid nad härja ja härja kohale rubiinidest mäe ja mäe kohale ingli ja ingli kohale seitse põrgut ja seitsme põrgu kohale maa ja maa kohale seitse taevast. Lane’i poolt üles kirjutatud pärimusest võime lugeda:

„Jumal lõi maa, aga maal polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta maa alla ingli. Aga inglil polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta ingli jalgade alla suure rubiinist kalju. Aga sellel kaljul polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta kalju alla härja, kellel on neli tuhat silma, kõrva, nina, suud, keelt ja jalga. Aga härjal polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta härja alla kala nimega Bahamut ja kala alla pani ta vee ja vee alla pani ta pimeduse ja sellest kaugemale inimese teadus ei näe.”

Teised väidavad, et maa on alguse saanud veest, vesi kaljust, kalju härja turjast, härg liivasest jõesängist, liiv Bahamutist, Bahamut kuumast tuulest, kuum tuul udust. Millest on tekkinud udu, see jäetakse mainimata.

Nii tohutu ja nii hiilgav on Bahamut, et inimsilm ei suuda tema vaatamist välja kannatada. Kui kõik maised mered üheskoos paigutada tema ühte ninasõõrmesse, siis oleks see nagu sinepiiva kõrbes. Raamatus „Tuhat ja üks ööd” mainitakse 496. ööl, et Issa (Jeesus) sai võimaluse näha Bahamuti ja et olles selle anni saanud, varises ta maha ja tuli teadvusele alles kolme päeva pärast. Lisatakse, et selle metsiku kala all on meri ja selle mere all on õhust sügavik ja õhu all on tuli ja tule all on madu, kelle nimi on Falak ja kelle suus asuvad põrgud.

Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.