Читать книгу Kujuteldavate olendite raamat - Хорхе Луис Борхес - Страница 12

Baldandersi (millist nime võiks tõlkida kui „juba erinev” või „juba teine”) pakkus välja meisterkingsepp Hans Sachs Nürnbergist selle koha jaoks „Odüsseiast”, kus Menelaos jälitab Egiptuse jumalat Proteust, kes muutis end lõviks, maoks, pantriks, hiiglaslikuks metsseaks, puuks ja veeks. Hans Sachs suri aastal 1576; umbes üheksakümmend aastat hiljem ilmub Baldanders uuesti välja Grimmelshauseni fantastilis-pikareskses romaanis „Simplicius Simplicissimus“. Metsas kohtub peategelane kivist kujuga, mille ta arvab olevat mingist vanast germaani templist pärit ebajumalakuju. Ta puudutab kuju, mis teatab talle, et on Baldanders ja muutub inimeseks, tammepuuks, seaks, vorstiks, ristikupõlluks, lehmakoogiks, lilleks, õitsvaks puuoksaks, mooruspuuks, siidgobelääniks ja veel paljudeks asjadeks ja olenditeks ja siis uuesti inimeseks. Ta teeskleb, et õpetab Simplicissimusele kunsti, kuidas „rääkida asjadega, mis on loomu poolest tummad, näiteks toolide ja pinkide, pottide ja kannudega; lisaks muudab ta end sekretäriks ja kirjutab sõnad Johannese Ilmutusraamatust: „Mina olen algus ja ots”, mis on võti kodeeritud dokumendi jaoks, millest ta leiab juhiseid. Baldanders lisab, et tema vapil (mis on nagu türklastel, aga paremate õigustega kui Türgil) on kujutatud püsimatu kuu.

Baldanders on järjestikune koletis, koletis ajas; Grimmelshauseni romaani esimese väljaande tiitellehte kaunistab gravüür, mis kujutab olendit, kellel on saatüri pea, inimese keha, linnu laialisirutatud tiivad, kala saba, kes ühe kitsejala ja teise raisakotka küünistega varustatud jalaga seisab maskide kuhja otsas, mis võivad olla selle liigi isendid. Vöö peal kannab ta mõõka ja käes hoiab avatud raamatut, millest võib näha krooni, purjelaeva, karika, torni, lapse, täringute, kuljustega mütsi ja kahuri kujutist.