Читать книгу Kujuteldavate olendite raamat - Хорхе Луис Борхес - Страница 16

Esimene värss koraani 17. peatükist ütleb nii: „Kiidetud olgu see, kes viis öösel oma sulase, et näidata talle meie tunnustähti, Pühast Palvepaigast Kaugeimasse Palvepaika, mille ümbrust me olime õnnistanud.” [Haljand Udami tõlkes.] Kommenteerijad väidavad, et see, kes on kiidetud, on Jumal, ja et sulane on Muhamed, et Püha Palvepaik on Meka pühamu ja et Kaugeim Palvepaik on Jeruusalemma tempel ja et Jeruusalemmast kanti prohvet seitsmendasse taevasse. Muhamedi juhib sellel teel inimene või ingel; järgmise päeva teekonnal liikus ta taevase ratsalooma seljas, kes oli suurem kui eesel, kuid väiksem kui muul. See ratsaloom on Buraq, kelle nimi tähendab „hiilgav”. Burtoni järgi kujutasid India moslemid teda loomana, kellel on inimese nägu, eesli kõrvad, hobuse kere ning paabulinnu tiivad ja saba.

Üks islami pärimusi jutustab, et kui Buraq maa pealt lahkus, ajanud ta ümber vett täis kannu. Prohvet tõsteti üles seitsmendasse taevasse, kus ta jutles kõigi seal elutsevate esiisade ja inglitega ja koges ühtsust Jumalaga ja tundis midagi külma, mis jäätas tema südame, kui Jumal oma käe talle õla peale pani. Kuid inimeste aeg ei ole samamõõduline Jumala ajaga: kui prohvet tagasi jõudis, tõstis ta üles selle kannu, kust polnud veel piiskagi välja voolanud.

Miguel Asín Palacios räägib Murcia 13. sajandi müstikust, kes on ühes allegoorias, mis kannab pealkirja „Raamat ööteekonnast Kõige Heldema Isanda juurde”, kasutanud Buraqi jumaliku armastuse sümbolina. Ühes teises tekstis esineb aga „puhaste kavatsuste Buraq”.