Читать книгу Kujuteldavate olendite raamat - Хорхе Луис Борхес - Страница 13

Sajanditega on basiliski muudetud koleduse ja õuduse suunas, kuid tänapäeval kiputakseseda unustama. Tema nimi on tõlkes „väike kuningas”; Plinius Vanema (VIII, 33) jaoks oli ta madu, kelle pea peal oli selgelt näha kroonikujuline laik. Alates keskajast on ta nelja jalaga kukk, kelle pead kaunistab kollastest sulgedest kroon, tal on suured okkalised tiivad ja mao saba, mille otsas võib olla haakekonks või teine kukepea. Kujutamisviisi muutumine peegeldab nime muutumist: Chaucer räägib 14. sajandil olendist nimega basilicock. Ühel gravüüridest, mis illustreerib Aldrovandi teost „Serpentum et Draconum“ on talle antud soomused, mitte suled, ja lisaks kuulub seal talle kaheksa jalga.^[1.]

Mis aga ei muutu, on tema pilgu tapvus. Gorgode pilk muudab kiviks; Lucanus mainib ära, et neist ühe, Medusa verest sündisid kõik Liibüa maod: aspides, amphisbaena, ammodyte ja basilisk. Selle kirjelduse leiab „Pharsalia“ üheksandast raamatust, hispaania keelde on selle tõlkinud Jáuregui:

Liibüa peale Perseus suuna nüüd võttis,

kus iial rohelust maad pole katmas nähtud;

sinna kallas ta kolba seest vere koleda,

hirmsate liivade keskele kirjutas surma;

kõhna pinnase kohal tegi ta selle

ära ja eostas nii tollest palavast üsast

kõik madu-ussid, ja nõnda ära ta rikkus

võõriku mürgiga maa…

Medusa verest tekkis just ses samas paigas

suur basilisk, ja relvadeks antud on talle

surmavat mürki külvavad silmad ja keel,

isegi teised maod teda ei uskuda julge:

seal tema kelgib just nagu metsik türann,

kaugele hoiavad teised ta topeldet ohust,

sest tema sisin ja pilk külvavad surma,

mis kõrva või silma kaudu ohvrisse läheb.

Basilisk elab kõrbes, või pigem tema loobki kõrbe. Tema jalge ette kukuvad surnult maha linnud ja tema ees roiskuvad puuviljad; vesi jõgedes, millesse ta end kastab, jääb sajanditeks mürgiseks. Et tema pilk purustab kive ja paneb põlema rohumaad, seda kinnitab ka Plinius. Nirgi lõhn on neile surmav; keskajal väideti sama kukelaulu kohta. Kogenud rändurid võtsid tundmatuid alasid läbides kaasa kuke. Teine relv oli peegel: basiliski tapab ta enda peegelpilt.

Kristlikud entsüklopedistid lükkasid kõrvale „Pharsalia“ fantastilise mütoloogia ja püüdsid basiliskile leida ratsionaalset seletust. (Nad olid kohustatud temasse uskuma, sest Vulgatas on basiliskiks tõlgitud heebrea sõna tsepha῾, mis on ühe mürgise mao nimetus.) Hüpotees, mis leidis kõige enam poolehoidjaid, rääkis moondunud ja väärastunud munast, mille on munenud kana, kuid välja haudunud madu või kärnkonn. 17. sajandil kuulutas söör Thomas Browne välja midagi nii koletislikku nagu basiliski-põlvkonna. Neil aastatel kirjutas Quevedo ka oma romansi „Basilisk” („El Basilisco“), millest leiab järgmised read:

Kui elus on see, kes sind nägi,

on kogu su lugu vale,

sest kui ta ei surnud, sind pole,

ja kui suri, ta seda ei ütle.

1 Noorema Edda järgi on kaheksa jalga Odini hobusel. [ ↵ ]