Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 10

Ühel hetkel võeti mind Riikliku Akadeemilise Meeskoori noortekoori, aga see läks kuidagi väga kurvasti, kuna ma nooti ikkagi hästi lugeda ei osanud. Mäletan, et mind võeti vastu lausega: „Lootustandev bass. Praegu lähed baritonirühma baritoni ja bassi vahele.“ Olime harjutussaalis ja õppisime ingliskeelset rongilaulu, „Train“ oli selle pealkiri. Ühe koha peal oli vaja väljendada rongi liikumist: tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh. Aga mina ei suutnud neid noote ega silpe kokku lugeda ja eks minu kõrval olnud bass laulis ka liiga hästi ning segas minu baritonilaulmise kogu aeg ära. Kõige hullem oli aga see, et korraga olin ma ainus, kes edasi laulis: „Tsuhh-tsuhh-tsuhh.“ Selle koha peal pidi olema paus, aga mina täitsin selle oma jätkuva tsuhhitamisega. Pärast seda ma enam ei läinud sinna koori.

Sellest on nüüd kahju – et ma ei õppinud ära koorilaulmist ja teistega arvestamist, vaid olen jäänud soololauljaks. Kui keegi kõrval hakkab mingit teist joru ajama, siis see ajab mind lootusetult sassi. Ove Sander püüdis teha kunagi vaimulike ansamblit, nagu on välismaine The Priests. Ma loobusin üsna pea. Sain aru, et Urmas Viilma ühelt poolt ja Ove Sander teiselt poolt teadsid, mida nad teevad, aga mina seal kahe vahel püüdsin laveerida, kord nende häält lauldes ja kord kuskile keskele jäädes, rikkudes sellega kogu loo. Kooslaulmine ei ole minu tugevus. Kui korralikult antakse hääl ette, siis üksi saan tavaliselt hakkama, küll ma selle ära laulan, ja veerandtoonised möödalaskmised kuulen väga täpselt ära. Mäletan, et vahetasin ühe kontserdi järel Neeme Punderiga muljeid ja küsisin, et kas flööt mängis kontserdil veerand tooni mööda või mis seal ühes kohas juhtuski. „Kuidas sa taipasid?!“ imestas ta. Oligi nii, et üks mängija oli veerandi tooniga eksinud. Nii et kõrv on mul olemas. Ma võin oma peas laulda vägagi täpselt, aga nii kui hakkan seda häälega esile kutsuma, siis võib viltu kiskuda.