Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 16

JT: „Jah, selliseid asju vahetevahel juhtub. President Lennart Meri tuli ka ühel võidupühal kirikusse üsna minutipealt ja küsis esimese asjana: „Kus teil tualettruumid on?“ Õnneks olid need olemas ja ka puhtad. Aga Mårteniga on nii, et vahetevahel ei pane ma tähele, mida ta ütleb, sest aeg-ajalt viskab ta nalja ja mul ei ole võimalik alati aru saada, millal ta seda teeb – kuigi ma olen õppinud teda tundma. Aga vahel ta ikkagi suudab üllatada sellega, et räägib asja, mida mina pean naljaks, kuid mis osutub väga tõsiseks tõeks.“

MA: „Viljandis ma tol korral jutlustasin …“

JT: „… Kaana pulma loost …“

MA: „… kuna peapiiskop nõudis. Ta ütles omale iseloomulikul aeglasel toonil: „Teda on huvitav kuulata.“ Mina püüdsin talle öelda, et õpetaja, kes risti saab, peaks jutlustama, aga ta ütles aeglaselt: „Mina ei mõtle nii.“ No mis sa teed."

JT: „Ei. Peapiiskopiga ei vaielda.“

MA: „Noh, meie vaidlesime küll, kuid väga sümpaatsel kombel. Aga tol korral olime koos armulauda jagamas ja tema ütleb: „Kas sul on veel veini?“ Kannutäis oli. „Me ei vea sellega välja.“ Kirikunaine oli päris hämmastunud, kui sai kannu oma kätte ja pidi kappama linna peale kuhugi poodi, et veini juurde osta. Meie jagasime niikaua armulauda.“

JT: „Kirikuteenija ei olnud aimanud, et kirik tuleb pilgeni täis, ja sai siis teha tõelist 400 meetri jooksu.“

MA: „Seal oli pasunakoor ja Saksamaa esindajaid …“

JT: „… ja Porvoo peaõpetajad, Rootsi ja Soome omad. Toompraostid ja teised. Seltskond oli päris võimas, altaritagune oli vaimulikke kaardus täis. Linnarahvast oli ka väga palju, kirik oli inimestest umbes.“