Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 15

MA: „Pärast Saaremaad algas järgmine periood Viljandis, kus ma olin ühel sügisel sind samuti asendamas – linnas, kus ma ei olnud mitte kunagi käinud. See oli päris põnev aeg. Viljandis oli uus kogudus ja keskaegne kirik, millest pidi saama kontserdisaal, aga sai siiski jälle kirik.“

JT: „Siin me jõuame paratamatult 1996. aasta jaanipäevani Jaani kirikus, kui peapiiskop oli Jaan Kiivit juunior, kes pani siis Jaan Tammsalule kaela risti, mille oli Mårten Andersson kusagilt tellinud ja lasknud sinna peale kenasti graveerida „Pax et bonum“. Mårten pidas mu ordineerimisel ka uhke kõne kiriku kõrval olevas Ingeri majas, kus oli pärast pidu. Ta ütles, et oli kuulnud, kuidas d-täht oli kolksuga kukkunud õpetaja eest ja purunenud – diakonõpetajast sai õpetaja. See oli ääretult meeldiv, et Mårten nii kaugelt tuli selle ristiga, mis on siiani mu põhiristiks.“

MA: „See rist on emotsioone täis!“

JT: „Risti üleandmine oli tõesti ilus hetk – nagu oli ka praosti risti üleandmine Niguliste kirikus. Me oleme vahetevahel sellised sümbolite peale vaatavad trikimeistrid ja see oli minu jaoks hästi oluline, et just Mårten tuleks ja selle risti mulle kaela asetaks – seda ta ka tegi. Nii et kaks risti on Mårten mulle kaela pannud. Lisaks on praegune peapiiskop mulle kaela pannud Tallinna Jaani koguduse kingitud kuldristi.“

MA: „Viljandi ristipidu oli päris põnev mitmel viisil, sellepärast et meil on välja kujunenud omaette klatšimine. Mina ütlesin Jaanile: „No kui peapiiskop tuleb, siis sul peab olema ilus portselanist kauss, kus on sooja vett ja veidi sidrunimahla sees, ja üle vasaku käe peab olema triigitud käterätik, et peapiiskop saaks käsi pesta.“ Tema ainult naeris: „Jajaa.“ Siis sisenes käärkambrisse tige peapiiskopi proua, kes ütles: „Mis koht see üldse on, kui peapiiskopile ei anta võimalust käsigi pesta!“