Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 13

JT: „Meie kokkusaamine oli ajas, kui töötasin Kuressaare aseõpetajana – ma olin juba vaimulik, aga mul ei olnud veel risti. Tol ajal oli võimalik ordineerida diakoniks ja aseõpetajaks ning siis aseõpetajana saata kohe iseseisvalt koguduse peale. Olin Valjala, Karja ja Jaani kogudusest tulnud Kuressaarde, kui kas 1989. või 1990. aastal kohtusin esimest korda Mårteniga.“

MA: „Aastat ma ka täpselt ei tea. Mina olin siis esimest korda tutvumas Saaremaaga, olin kümme päeva Saarte praostkonna külaline. Elamus oli juba seegi, kui sõitsin Tallinnast Aerofloti lennukiga Kuressaarde – sest enne, kui sisenesid lennujaama, kontrolliti dokumente. Lennujaama sees kontrolliti samuti ja ka siis, kui sammusid lennujaamast välja. Trepi all oli valvemiilits ja trepi üleval ka – no mis selles vahes küll oleks võinud juhtuda! Siis läksime Kuressaarde ja jälle oli kolm kontrolli. Peab ütlema, et see andis teatud emotsioone … Elu oli nõukogulikult vanamoeline. Liiklust oli väga vähe, inimesed liikusid vatijopedes. Mind tutvustati erinevates kohtades ja ma pidin mõnes kirikus jutlustama. Siis oli piiblitund ja seal oli keegi noormees Tammsalu Jaan. Me pidime seda tundi temaga koos tegema.“

JT: „See oli kellegi idee. Ma arvan, et kõik hullumeelsed ideed kuuluvad sulle, kõik normaalsed ideed mulle. See oli üks nendest hullumeelsetest ideedest (aga seekord võis see siiski ka mulle kuuluda), et me läheme koos väiksesse pulti, mis kõikus hirmsasti. Mulle vist tundus, et rahval oleks põnev, kui me kahekesi koos sellest puldist piiblitundi peaksime … Ahvenamaalt on kohal kirikuõpetaja, kellega saab eesti keeles juttu ajada! Sinna me seega ronisimegi.“

MA: „Pult oli hirmus ebakindel. Mikrofon oli keskel ja kui üks kummardus selle poole, siis kogu see kupatus läks ühtpidi ja kohe järgmisel hetkel jälle teistpidi – see oli nagu laev lainetes.“

JT: „Aga me mõlemad jäime ellu ja kumbki ei kukkunud isegi mitte külili.“

MA: „Kõige naljakamad olid kaks küünlajalga, neid oli viimati poleeritud vist siis, kui Nikolai II sai tsaariks. Küünlajalad olid tolmu täis, neis ei süüdatud küünlaid mitte kunagi. Kui me seal olime, siis need kõikusid niipidi ja naapidi. Orel oli ääretult kehvas korras, krigises ja lasi igasuguseid põnevaid hääli välja. Aga rahvast oli palju!“

JT: „Loomulikult tuldi säärast kummalist asja vaatama. Kuigi piiblitunnis siis üldiselt käiski palju rahvast. Täiesti tavaline oli 70 inimest ja piiblitundi peeti suures kirikus, kuna käärkambrisse ei oleks ära mahtunud. See oli populaarne aeg, kirikus oli siis teenistustel palju rahvast.“

MA: „Oli küll. Seal olid ka enne sinu aega olnud soomlased tervituskõnesid pidamas. Tollest ajast on see mälestus, mida üks neist rääkis – toona pidi alati tõlk olema, olgugi et õpetaja oleks võinud tõlkida. Seal ta siis jutlustas soome keeles, luges mingit Piibli kohta: „Ja Jeesus sanoi Pietarille.“ Tõlk tõlkis: „Ja Jeesus ütles Leningradi linnale.“

Mårten Anderssoni ja Jaan Tammsalu kirjavahetuse maht on muljetavaldav. Siin on näha vaid pool.