Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 17

MA: „Kui Jaan on meil Ahvenamaal käinud, siis ma olen tõlkinud tema jutlusi rootsi keelde. Kõige esimene jutlus rääkis orjasupi lõhnast. Seda ta aasta hiljem ise üldse ei mäletanud: „Ei, mina pole midagi niisugust …“ Aga mina mäletan just orjasupi lõhna.“

JT: „Orjasupi lõhn ninasõõrmeis – see oli see, et me ei suuda oma vabadusega kuidagi harjuda ja ikka on orjasupi lõhn ninasõõrmetes. See on mulle hiljem meelde tulnud ja leidsin selle jutluse siis ka üles, olin seda väga põhjalikult ette valmistanud – aga ma ei kujutanud ette, et seda võib väga keeruline olla tõlkida. Näiteks kui ma olen Porvoosse sõpruskogudusse läinud jutlust pidama ja Mårten on selle üle lugenud, siis ta on vahel öelnud talle omasel otsesel moel: „See jutlus ei ole sinu vääriline. Tee uus.“ Sel juhul olen palunud temalt abi ja me oleme kahe peale saanud parema jutluse, millega ma olen julgenud minna. See ei ole olnud temalt liiga karm kriitika, vaid jutlus on olnudki kehv, realistlik, liiga otse ütlev. Käisin hiljuti vaatamas Johann Köleri näitust ja Köler on öelnud, et on labane kopeerida teisi, tuleb võtta otse looduselt ja mitte minna liiga realistlikuks. Tihtipeale on sedasi, et sa püüad teha asja nii püüdlikult selgeks … aga seda on ju kuuldud küll, inimesed on sada korda kirikus käinud …“

MA: „Selge ju, et sul polnud siis olnud inspiratsiooni. Mina ütlesin: „Sellisega pole sul kuskile minna, ma kirjutan selle sul ümber, mina oskan jaan-tammsalulikult jutlusi teha.“ Tema siis kandis selle jutluse Porvoos ette. Pärast oli toompraost Jaanile öelnud: „Jaa, kuidagi väga tuttav. Kui ei teaks, et see on teie oma, siis võiks mõelda, et see on Mårten Anderssoni kirjutatud.“

JT: „Jah. Ka tema on üsna poeetiline pastor …“