Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 7

Huvitaval kombel tuli mõne aja pärast mu ellu Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum (TEMT). See oli puhas protestihetk, mis sündis selle järel, kui mind visati kaheksanda klassi lõpupeolt välja. Olime ühe tüdrukuga kaks või kolm kuud enne lõpupidu kihla vedanud ja ta kaotas kihlveo. Tütarlaps tuli lõpupeo ajal minu juurde ja ütles: „Kuule, meil oli kihlvedu ja mina kaotasin. Mul on see pudel kodus olemas, kas toon ära?“ Ta elas kohe kooli kõrval ja ma ütlesin: „Too ära!“ Ikkagi koolilõpupidu ja eks läheb ju ikka tarvis, kui selline asi on saada …

Ta tuli ja jäi pudeliga vahele. Kui küsiti, siis ta lihtsalt ütles, et Jaan oli tellinud. Seepeale ei visatud lõpupeolt välja mitte teda kui toojat, vaid mind kui tellijat. Kui läks tantsuks, siis teatati mulle, et uks on seal … Sel õhtul, kui teised tantsisid, kõndisin mina mööda Kingissepa tänavaid. Koju ei tahtnud minna, sest oleks olnud piinlik hakata juhtunut seletama … Mäletan, kuidas seal tänavail kõndides mõtlesin, et sellesse linna ja sellisesse kooli ma enam mitte mingil juhul ei jää.

Üheksa-aastane oli selline.

16-aastane loomulike lokkidega Jaan TEMT-i teisel kursusel.

Kas pole kummaline, et pudel valget viina, mida ma pole eluski käes hoidnud, juhatas mind väikesest Kingissepast suurde Tallinna?

Mäletan, et tol suvel tarvitasin aeg-ajalt alkoholi. Peamiselt sündis see enne pidudele minekut, sest mu käed värisesid. Need värisevad ka praegu. Isal ja vanaisalgi värisesid. Mingil määral alkohol võttis selle värina ära, nii et kui sa kedagi tantsule palusid, siis vähemasti uskusid, et käsi ei värise. Nii häbi on ju, kui käsi väriseb ja arvatakse, et kardad …

Alkohol oli tol ajal mulle justkui väike rahusti ja eks tahtsin ka kõva mees olla. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin tol ajal pidudel täiesti kaine olnud, natuke olin endale ikka „julgust“ sisse valanud ja mõnikord ka kuskile põõsa alla magama jäänud. See oli päris karm aeg. Imekombel pääsesin paar korda ka surmasuust, kukkusin lossivallidelt alla, aga nii pehmelt, et jäin ellu.

Ühesõnaga – asi läks aeg-ajalt liiale. Seega oli väga hea, et ma olin otsustanud Saaremaalt lahkuda.