Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 3
Eessõna
ОглавлениеElulooraamatut sellest ei saa. Palugu, palju tahavad, lihtsalt ei saa. Pole veel piisavalt seda elu elatud ja parem, kui elulooraamatu kirjutab keegi siis, kui mind pole selle üle enam vaidlemas, kuidas mõni asi tegelikult oli.
Hiljuti sain üle pika aja kokku mehega, kellega ligi 40 aastat tagasi pool aastat Lvivi sõjaväehaiglas koos oldud aega tõi mu ellu kapitaalse pöörde. Ilmo Kannike kirjutas ühel päeval, et käis nüüd uuesti Lvivis ja pääses isegi haiglakoridoridesse. Käis seal oma abikaasaga, kes nii tema kui ka minu elu ligi 40 aastat tagasi jalgade peale keeras. Mõni nädal hiljem istusid nad mõlemad koos minu ja mu kalli abikaasaga meie kodus ning me meenutasime vanu aegu. Nii mõndagi mäletasime sarnaselt. Mõnda asja üsna erinevalt. Siin see siis ongi …
Me vaatame, kuuleme, tajume erinevalt ja kui olnust kirjutama hakkame, võime ühest ja samast sündmusest kirjutada üsna erinevaid lugusid. Kuid mis tähtsust sel lõpuks on, kas mõne inimese elulugu või mõne tema elu loo aasta, kuu, päeva või silmapilgu kirjeldus klapib võimalikult täpselt sellega, mis oli tegelikult? Ja mis see „tegelikult“ üldse on?
Olin aastaid rääkinud, kirjutanud, täpselt teadnud, et minu esimese õhtupalve õpetas mulle vanaema Ausi Minni. Teadsin täiesti täpselt, et ta oli ühel õhtul palunud mind oma kõrvale tulla ja vagusi istuda. Kuna ta oli armastust varbaküüntest juusteni täis, siis mina, kes ma muidu pudeliski ei püsinud, istusingi vaikselt ja kordasin vanaema järel, kuni õhtupalve sai selgeks – seesama, mida nüüdki koos oma kalli abikaasaga õhtuti loeme, kui ma kogemata enne magama ei jää. Olin kaljukindel, et mäletan seda vanaema õpetamist täpselt ja et olin siis nelja-viieaastane. Kuid kord ütles mulle ema, et hoopis tema õpetas mulle selle õhtupalve. Äkki oligi see hoopis nii ja kuidas ma nüüd selle oma vanaema palveõpetamise loo ühest raamatust ja paljudest muudest kirjatükkidest, jutlustest, mõtisklustest tagantjärele õigeks saan? Nii võib olla paljude asjadega. Panna raamatu pealkirjaks „Elulugu“ ja lasta kaanele asetada oma foto … see on elava inimese jaoks mu meelest ohtlik. Äärmisel juhul võiks olla pealkirjaks „Elulugu, nagu üks viletsa mäluga inimene seda mäletab ja mäletada tahab“.
Elulooraamatust ma keeldusin. Olin nõus juturaamatuga, milles on kirjas vestlused mõne inimesega, kellega on hea rääkida, mõtiskleda, meenutada. Nendest vestlustest leiab ehk ka meenutusi minu elu mõnest perioodist ja asjadest, mis mulle olulised.
Mul on hea meel, et kirjastus Gallus oli valmis selle raamatusarja kindlaks kujunenud stiili veidi muutma. Olen tänulik oma kallitele kaasteelistele, keda sai paljude võimalike hulgast välja valitud. Kardan, et ka nüüd sai see raamat nii paks, et vähesed jaksavad läbi lugeda. Paksem oleks olnud piin. Tänu, hea lugeja, et Sina oled selle raamatu kätte võtnud. Tänapäeval on väga suur asi, kui keegi kellegi teksti üle viie rea viitsib lugeda. Sina vist viitsid ja mine tea, äkki loed ka lõpuni.
Iga vestluse lõpus saadeti mind minema. Ruumi jäid see, kellega olin vestelnud, ja meie vestlusi salvestanu. Viimane küsis siis ruumijäänult, mida see inimene minu kohta veel ütelda tahaks. Kummaline, et nad tahtsid! Uskuge, mul pole olnud lihtne neid tekste pärast lugeda. Loodan, et Sina saad hakkama …