Читать книгу Jaan Tammsalu - Jaan Tammsalu Toimetaja: Margit Arndt-Kalju - Страница 14

JT: „Kuna meie tookordne puldiskäimine lõppes ilma suuremate kehavigastusteta, siis järgnes üheskoos tegutsemist veel väga palju kordi – kuni selleni välja, et Mårten saatis mu vabalt puhkama ja elas ise sel ajal Pärna 66 pastoraadis, pidas kirikus kõik teenistused, ristis lapsi ja tegi kõike muud, mis vaja. Minu jaoks on super mälestus see, kus tal oli teenistus peetud ja järgmine oli siis surnuaiapüha Kuressaare kalmistul. Mõlemad olid väga rahvarohked. Me jõudsime pastoraati, tema tuli teenistuselt, pani põlle ette ja hakkas saia küpsetama. Surnuaiapühani oli tund aega ja minul olid närvid täiesti mustad seda vaadates. Tainas oli Mårtenil varem kerkima pandud ja nüüd ta siis küpsetaski. Tal oli juhatuse esimees kutsutud järele 20 minutit enne surnuaiapüha algust ja kõik toimis. Kõik oli korraldatud! Ta on harjunud nii elama, aga mina üldse mitte – me oleme väga erinevad. Aeg-ajalt kuulen ka nüüd kuskilt kaugemalt häält: „Kuhu sa kiirustad?“ Ja ma näen, kuidas ta seisab, etteheide silmis, ja teatab, et kiiret ei ole kusagile, siin ei tormata. Ta on harjunud saare peal rahulikult kõndima, mina olen harjunud kiirustama – aga huvitav, et aeg-ajalt me saame kokku, vaatamata erinevale tempole.“

Tõesti – nagu ilmutus taevast! Küpsetuslõhnad on mitmekülgset Ahvenamaa praosti kogu elu ümbritsenud.

MA: „Jaa, see saiaküpsetamine oli eriline asi. Ülempreester Felix Kadarikul oli juubel ja ta oli kutsunud mind koos abikaasaga külla. Tulemas oli ka palju teisi külalisi. Päeval oli ta sõitnud musta jalgrattaga vastu ja ütelnud: „Oh, teate, sellest ei tule midagi välja, siit linnast ei saa leiba ega saia kusagilt, ma olen päris õnnetu! Jube, mul on 20 külalist tulemas!“ Ma ütlesin talle: „Ra-hu! Mina toon teile saia!“ „No kust teie seda saaksite?!“ „Ma ütlesin – kell 16 ma toon saia.“ Panin ahjust tulnud saiad suure rätiku sisse ja Jaani jalgratta peale. Väntasin koos saiadega preestrimajja ja temal jäi üksnes hüüatada: „Aah! Nagu ilmutus taevast!“

Tütar Ruthiga risti saamise päeval. 24.06.1996.

JT: „Meie jutuajamistest võiks kindlasti saada eraldi raamatu – me oleme alles kahe esimese episoodi juures!“

MA: „Kogu see ajastu oli ääretult huvitav. Jaan andis tookord juhiseid, kuidas me peaksime Pärna 66-s elama. Et kui tahad sooja vett, siis peab katelt kütma. Katlakütmine mulle muidugi väga meeldib – kehva kivisöega. Ma olin nii uhke, et kui abikaasa ja tütar kohe pärast sinnaminekut ütlesid: „Oh, peaks juukseid pesema!“, sain ma sooja vee neile pooleteise tunniga tehtud. Siis tuli naabrinaine: „Kes see hull kütab kivisöega, kui mul on valge pesu nööril!“ Niisuguseid asju välismaalane ei taibanud.“

JT: „Igal juhul oli ta ligi kuu aega mind Kuressaares ja Kaarmal asendamas, nii et mitte ükski teine vaimulik ei pidanud midagi tegema tulema, ta sai asendamisega täiesti hakkama, kusjuures eesti keel ei ole ju tema emakeel.“

MA: „Ei ole tõesti!“

Tallinna Jaani koguduse kingitud kuldristiga õpetaja Tammsalu ja risti üle andnud peapiiskop Urmas Viilma astuvad teenistuse lõpuprotsessioonis kerge jalaga – üks tähtis sümbol on omale taas õige paiga leidnud. (2017. a.)

JT: Aeg-ajalt ma ei julge mõnd eesti vaimulikkugi enda asemele jätta, aga temaga ei olnud probleeme.“