Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 10

Lõpuks on meile jäänud veel kaks keskaja inimese vastandlikku kehastust: heidik ja pühak.

Keskajal haigutas kõige sügavam kuristik nende indiviidide vahel, kes elasid ühiskonna ääremail. Ometigi liidab neid just väljaarvamine tunnustatud ühiskonnast, protsess, mis tõukas nad ääremaale või üle selle.

Heidik number üks oli pagendatu. Bronislaw Geremek märgib, et varakeskajal loeti eksiili surmaga võrdseks karistuseks. Eksiil ei pruukinud alati olla „väline”, see võis olla ka harjumuspärasest elukeskkonnast ilmajätmine nagu interdikti ja kirikuvande alla panekul, millega inimeselt võeti õigus sakramentidest osa saada; seega võeti talt igapäevased päästevahendid ja ta tõrjuti ruumi, kuhu pühadus ei ulatu, kus kirikul pole enam väge. See, kui inimene saadeti füüsiliselt kuhugi mujale – kas siis maale, vaestekvartalisse või – keskaja lõpupoole – linna getosse, oli äärmuslik juhtum. 13. sajandist alates hakkasid linnakuritegevust kajastama „repressiooniarhiivid”, 14. ja 15. sajandi Prantsusmaal aga anti kurikaeltele „vabaduskirjadega” amnestia, millega tervele hulgale heidikutele avanes võimalus uuesti ühiskonda integreeruda. Ikkagi jäi piir kuritegeliku ja töise maailma vahel ähmaseks. Tihtipeale oli heidikuks saamine „sihitu palverändamise ja tööotsimise tagajärg”. Heidikuid ootas üks saatus: võllasse saatmine. 14. ja 15. sajandil moodustasid paljud heidikud hulkuri-, varga-, röövli- ja mõrtsukabandesid.

Peale kuritegevuse sünnitas heidikuid veel halb kuulsus (infamia). See võis olla lausa kollektiivne, nagu „ebaseaduslike” ehk „kõlvatute” ametite puhul, mille nimekiri 13. sajandist alates üha pikeneb. Põlguse ja tõrjuva suhtumise osaliseks said näitlejad, nagu näiteks žonglöörid (hoolimata vaprast avaldusest, mille tegi püha Franciscus, nimetades end „jumala žonglööriks”), samuti prostituudid (hoolimata oma professionaalsest eneseteadvusest) ja liigkasuvõtjad (hoolimata puhastustulest, mis pidi nad päästma).

Keskaja ühiskond, kus kõigesse kehalisse suhtuti komplitseeritult, tõrjus oma ridadest välja ka haige ja vigase. See torkab eriti silma pidalitõbiste – vaeste ja viletsate puhul, keda saatis eriti ohtlik ja skandaalne kuulsus, kuigi Louis Püha ümmardas neid õnnetuid Jeesuse eeskujul ja suudles nende käsi.

Tõrjutuse äärmuslike näidetena mainib Bronislaw Geremek hereetikut ja juuti; ta viitab häbimärkidele, mida paljud neist pidid kandma, nende pilkamisele karnevalirongkäikudes ja keskaja heidikuid ideaalist lahutavatele tähtsamatele punktidele: stabiilsus, töö, tunnustatud positsioon.

Kuid leidus ka keskaja inimideaali täiuslik kehastus – pühak. Pühak lõi sideme taeva ja maa vahele. Ta oli ennekõike erandlik surnu, Piero Camporesi järgi „valupõlgliku liha” musternäide, kelle kultus keerles ümber tema surnukeha, haua ja reliikviate. Pühak oli ka tõhus vahendaja, kiriku tugisammas, eeskuju usklikele. Ta oli gildide, linnade, kõigi nende kogukondade patroon, millega inimene oli seotud, ja kuna vastsündinud lastele anti pühaku nimi, siis oli ta ühtlasi keskaja meeste ja naiste kaitsepühak.

Kuid keskaja pühakute pühadus polnud ei ajatu ega ka osake kõiksusest, nagu on väitnud etnoloog Pierre Saintyves, kes nägi pühakus vaid antiigi paganlike jumaluste mantlipärijat. Oo ei, pühak oli algselt märter, varakeskajal mõjutatud ida askeetidest, kehastudes hiljem üsna sageli selle ilma vägevaks: piiskopiks, mungaks, kuningaks või aadlikuks. Temas peegeldus keskaja inimeseideaal, mis väärtustas mehelikkust, küpsust, aristokraatlikkust. Hiljem, alates 12.–13. sajandist, asendus „funktsioonist” lähtuv pühadus Kristuse imiteerimise kaudu saavutatud pühadusega. Algselt „elukutselist” pühakut kohtab nüüd ka „tavainimeste” seas. Piisas, kui järgiti võimete piires apostelliku elu ja evangeelse täiuse ideaale, „alasti järgneda alasti Kristusele”. Pühadus muutus vaimsemaks ja seostus nüüd pigem eluviisi kui ühiskondliku staatusega, rohkem kõlbelisuse kui imetegudega. Keskaja lõpul tekkis hulgaliselt pühakuid, kelle pühadus avaldus hingestatud kõnes ja nägemustes. Niisugused naised ja mehed olid sageli müstikud, prohvetid, jutlustajad ja visionäärid.

Ehkki 12. sajandi lõpust hakkas kirik pühakute esilekerkimist kontrollima, jäi lihtrahvas läbi kogu keskaja virgaks „pühakute loojaks”.