Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 4

Enamik meie raamatu autoritest näib toetavat arusaama, et keskaeg oli küllaltki rikas erinevate inimtüüpide poolest. Näiteks Giovanni Miccoli eelistab kõnelda munkadest, mitte mungast. Milline kuristik lahutab 4.–5. sajandi provanssaali munki (Lérins’i asukad, Marseille’ püha Victor), kes lähtusid kõrbeisade orientaalsest mudelist, Cluny munki (alates 10. sajandist), 7.–8. sajandi iiri munki ning 12. sajandi tsistertslasi, püha Benedictust ja Joachimi Florisest! Üksindus või misjonitegevus, kehaline töö või mõttetöö, jumalateenimine palves ja liturgias või kristlaskonna teenimine sõdurmungana rüütliordu ridades, ristisõda, eremiidielu või kloostrielu: kui palju erinevaid valikuid! Siiski figureeris keskaja inimeste teadvuses ilma vähimagi kahtluseta eriline tüüp, munk kui kollektiivne persoon. Inimene, kes – individuaalselt või kollektiivselt – eraldub massist, et kogeda erilist suhet Jumalaga. Ehk – nagu ütleb üks arvukatest keskaegsetest definitsioonidest – munk on is qui luget, „too, kes nutab”; kes nutab omaenda ja teiste pattude pärast ning püüab palvetamise, meditatsiooni ja patukahetsuse kaudu lunastada nii ennast kui kaasinimesi.

Linnakodanlase probleemiga tegelev Jacques Rossiaud küsib endalt: „Mis oli ühist kerjusel ja pürjelil (kodanikuõigustega linlasel), kanoonikul ja prostituudil, kõigil linna elanikel? Firenze ja Montbrisoni elanikul? Esimese põlve linlasel ja tema 15. sajandi järeltulijal?” Ja visandab ise vastuse: „Ükski nimetatuist ei saanud oma kaaskodanikke ignoreerida ja nõnda sündiski tiheda asustusega tilluke universum, mis tõi kaasa maainimesele tundmatud ühiselu vormid, erisuguse elulaadi, raha igapäevase kasutuse ja mõnel puhul ka kohustusliku avatuse maailmale.” Keskaja linnakodanik eksisteeris tänu sellele, et ta kujutas endast talupoja – oma kontrafiguuri – vastandit; tänapäeval on see vastasseis hoopis leebem ja teistsugune.

Christiane Klapisch-Zuber seevastu on leidnud keskaja naisetüüpide rägastikus oma raja, oma vaatepunkti, milleks on naine perekondlikus miljöös oma konkreetse positsiooni ja kindlate funktsioonidega. Kui jätta kõrvale perekondade sotsiaalne ebavõrdsus, oli naise staatuse niigi visa ja aeglase paranemise (nende viie sajandi vältel, mida käesolev teos puudutab) peamine takistus keskaja ideoloogia, mis nägi naises petlikku võrgutajat, kuradi käsilast, igavest Eevat, kel pole midagi ühist Maarjaga, mõistetamatut olendit, perekonna olemasoluks ja püsimiseks hädavajalikku pahet, keskaja inimese peamise ohu – seksuaalsuse – allikat ja valdajat.

Ja viimase näitena tsiteerigem Enrico Castelnuovot, kes küsib, kuidas sai tekkida – rooma kullassepast gooti arhitekti, skulptori ja vitraažimaalijani, miniatuurimeistrist Giottoni – nii loomeinimeste enda kui ka ühiskonna teadvuses selline kuju, keda hilisemas prantsuse keeles hakatakse kutsuma „kunstnikuks” (artiste).