Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 12

Keskaja inimese koondportree loomist õigustab muu hulgas ka fakt, et ideoloogilis-kultuuriline süsteem, milles too inimene elas, kujundikood, mida ta endas kandis, tingis enamikul neist viie sajandi meestest (ja naistest), olid nad siis vaimulikud või ilmikud, rikkad või vaesed, võimsad või väetid, ühiste mõttestruktuuride, sarnaste uskumuste, fantaasiate ja sundmõtete esinemise. Loomulikult põhjustasid erinev sotsiaalne staatus, haridustase, kultuuritaust ja ka geograafilis-ajaloolised koordinaadid seda, et need kultuurilis-psühholoogilised hoiakud erinesid oma vormilt ja sisult. Kuid rabab see, mis neis on ühist. Ka tänapäeva lääne inimene kannab endas jälgi neist mõtte- ja käitumisviisidest, küll mahendatud ja uute sündroomidega rikastatud kujul. Ehkki on loomulik, et oleme endas säilitanud oma eelkäija, keskaja inimese tunnuseid, toob tema kinnisideede lahkamine välja ennekõike erinevused. Meie jaoks on keskaja inimene eksootiline. Et seda kuju elustada, peab ajaloolane arvestama muutustega ning kehastuma etnoajaloolaseks, suutmaks adekvaatselt hinnata medievaalse kuju originaalsust.

Pahed. Keskaja inimest kummitas patt. Pattu tehakse, kui antakse end kuradi meelevalda, lastes end võita patu teesillutajatel, pahedel. Pahesid kujutati sümboolsete loomade või hirmuäratavate allegooriatena, kes sümboliseerisid surmapatte, mida 12. sajandiks loendati seitse: uhkus, ihnus, liigsöömine, lihahimu, viha, kadedus, laiskus. Nende petlike võlude kehastuseks olid kuradi üheksa tütart, kes olid abielus ühiskonna eri „seisustega”.

On üheksa Saatanal tütart, ta pani nad mehele:

Simoonia ilmikvendadele

Variserlus munkadele

Riisumine rüütlitele

Teotus talupoegadele

Teesklemine teenijaile

Kavalus kaupmeestele

Liiakasu linlastele

Luksus lossiprouadele

Himurust ei tahtnud naida, andis kõigi kasutada.20

Nähtav ja nähtamatu. Tänapäeva inimene, isegi kui ta külastab selgeltnägijaid ja kaardimoore, kutsub liikuva taldriku kohal vaime välja ning osaleb musta maagia riitustel, tunnistab piiri nähtava ja nähtamatu, loomuliku ja üleloomuliku vahel. Kuid keskaja inimene oli teistsugune. Nähtav oli tema jaoks nähtamatu pelk jälg, seda nagunii, kuid üleloomulik lausa tungis igapäevaellu: keskaja inimest ümbritsesid pidevad „ilmutused”. Selle maailma ja teispoolsuse vahel polnud teravat eraldusjoont, veel vähem barjääri. Puhastustule olemasolu tõestasid ilmutused, õõnsused maapõues viivat otseteed sinna – näiteks Sitsiilia kraatrid ja Iirimaa grotid. Kuid saatana õhutusel ilmutasid end ka surnud, kes polnud rahu saanud, pagana- ja rahvausu kummitused. Ilmutus ehmatas, aga ei üllatanud.

Teispoolsus. Igavik oli keskaja inimesest kahe sammu kaugusel. Kuigi usk viimse kohtupäeva ligidusse üha nõrgenes, ei välistatud seda võimalust. Põrgu või paradiis võisid saabuda juba homme. Pühakud olid juba paradiisis ning kindlalt hukatusse määratud hinged (keda oli arvutu hulk) piinlesid põrgus. Teispoolsuse ruumiline määratlus kujunes ratsionaalseks süsteemiks 12.–13. sajandil. See koosnes kolmest või viiest kohast. Kolm põhilist paika olid põrgu ja paradiis ning nende vahel asuv ajutine teispoolsus, kus pidid viibima lühemat või pikemat aega need surnud, kelle hingel lasusid vaid maisest saamahimust tingitud patud või kel jäi patukahetsus pooleli – puhastustuli ehk purgatoorium, mis sai lõpliku kuju alles 12. sajandi lõpul. Vahetult enne suurt ülestõusmist ja viimset kohtupäeva purgatoorium haihtub, kuna selle viimased asukad jõuavad paradiisi, mille eeskojaks ta ongi. Teispoolsuses oli ka kaks lisapaika. Kõigepealt esiisade eelpõrgu, mille tühjendas Jeesus, kui ta oma maise „surma” ajal põrgusse laskus. Vana Testamendi õiged hinged, kes jäid ristimisest ilma ainult seetõttu, et nad elasid enne Jumala lihakssaamist, jõudsid nõnda paradiisi ning nende tühi eelpõrgu suleti. Kuid igavesti jäi alles laste eelpõrgu, kuhu saabusid lapsed, kes surid enne ristimist; seal ei kannatanud nad küll kehalisi piinu, kuid jäid ilma sellest ülimast rõõmust, mida pakub Jumala palgesse vaatamine.

Ime ja süütuseproov. Üldteada oli Jumala sage kas otsene või kaudne sekkumine loomulikku maailmakorda. Oli olemas inimeste eest kostvate pühakute hierarhia; neist võimsaim oli Neitsi Maarja, kes võis saavutada Jumalalt mis tahes ime, teistel suurematel pühakutel oli samuti Jumala juures sõnaõigus. Osa pühakuid, eriti kohaliku tähtsusega, olid rohkem või vähem „spetsialiseerunud”. Imesid esines kõige enam neis valdkondades, kus keskaja inimene oli kõige haavatavam: näiteks kehaline tervis, kus imeparanemisi toimus väga arvukalt; või sünnitajad ja lapsed, kes kannatasid kõige rängemalt keskaegse meditsiini ja füsioloogia mannetuse tõttu. Isehakanud imetegijate takistamiseks kuulutas kirik alates 13. sajandist, et tervendavat väge omavad vaid pühakud ja sedagi alles pärast surma. Tulemuseks oli reliikviate kultuse puhang: säilmete puudutamisest võis sündida ime.

Teati, et Jumal suudab ajutiselt peatada loodusseaduste toimimise näiteks õigusemõistmisel; eeskätt veeproovide puhul, kui süüdistatav, kes ei oska ujuda, tõendab oma süütust vee peale jäädes, kuigi loomulikult oleks ta pidanud uppuma; eriti aga tuleproovide puhul, kui süüalune, kes on süütu, suudab käes hoida hõõguvat metallitükki või astuda leekidest läbi end põletamata. Jumalik kohtuotsus võis selguda ka jõukatsumise tulemusel, kus üks võitlevatest pooltest oli süüdistatu või tema vabatahtlik või palgatud asendaja. Niisugused süütuseproovid keelas kirik ära IV Lateraani kirikukogul 1215. a. See muutis oluliselt kohtuprotseduuri: suulised ja kirjalikud tõendid hakkasid asendama relvastatud jõukatsumisi või muid füüsilisi õigusemõistmise viise. Sel kombel vabastas kristlus keskaja inimest pisitasa ebausust ja maagiast.

Mälu. Paljud keskaja inimesed olid kirjaoskamatud. Kuni 13. sajandini oli seda enamik ilmikuist. Kirjaoskamatute ühiskonnas kõlab sõna erilise jõuga. Jutlusest ammutas keskaja inimene teadmisi, anekdoote, moraalset ja usulist õpetust. Kahtlemata oli kirjasõnal suur prestiiž, mis rajanes austusel „Pühade Kirjade” ja õpetlaste vastu, ka munkade endi seas, mida tõendab scriptorium (kirjutamistuba), tähtsaim ruum kloostris. Kuid tähtsaim suhtlemisvahend oli siiski räägitud sõna. See tähendab, et kuuldut tuli hoolega talletada. Keskaja inimesel oli hea mälu. Seda treeniti loomulikul teel või spetsiaalsete harjutusega. Kohtuprotsessidel ja lahkarvamuste korral eelistati vanade inimeste tunnistusi; ühiskonnas, kus eluiga oli lühike, olid pika mäluga inimesed hinnas. Intellektuaalid, seadusemehed ja kaupmehed õppisid mälutehnikaid. „Mälukunstidel” oli tähtis koht keskaja inimese hariduses.21 Ühiskonnas, kus – kiriku poolt rangelt valvatud – vandetõotustel oli sedavõrd suur tähtsus, hinnati kõrgelt inimest, kes pidas oma sõna, kelle aususe garantiiks oli tema pikk mälu, hea nime (bona fama) instrument. Keskaja inimese kristlus oli traditsioone ja mälu väärtustav kristlus. Kas mitte Kristus ise, seades suurel neljapäeval viimse õhtusöömaaja lõpul sisse armulaua sakramendi, ei öelnud oma jüngritele: „Tehke seda minu mälestuseks”?

Sümboolne mõttelaad. Keskaja inimene elas sarnaselt poeet Baudelaire’ile „sümbolite metsas”. Juba püha Augustinus ütles, et maailma moodustavad signa ja res, märgid (s.o sümbolid) ja asjad. Res, see tõeline reaalsus, on varjatud; inimene suudab haarata vaid märke. Tähtsaimal raamatul, Piiblil, on samuti sümboolne struktuur. Vana Testamendi igale tegelasele, igale sümbolile vastab tegelane ja sündmus Uuest Testamendist. Keskaja inimene oli pidevalt sunnitud „dešifreerima” ja see suurendas tema sõltuvust vaimulikest, kes olid sümbolite eksperdid. Sümbolism valitses kunsti ja eriti arhitektuuri, sest kirikuski nähti ennekõike sümboolset struktuuri. See mõtteviis tungis ka poliitikasse, kus sümboolsetel tseremooniatel nagu kuningate kroonimisel oli kaalukas roll, kus lipud, vapid ja embleemid olid üliolulised. Sümbolism valitses ka kirjanduses, võttes seal allegooria kuju.

Arvud. Keskaja inimene oli võlutud arvudest. Kuni 13. sajandini äratasid temas erilist huvi sümboolsed arvud. Kolm tähistas Kolmainsust; neli – evangeliste, paradiisijõgesid, peavoorusi, ilmakaari; seitse – oluline arv religioonis (seitse Jumala armuandi, seitse sakramenti, seitse surmapattu…); kümme tähistas kümmet käsku, Jumala ja kiriku tähtsamaid nõuandeid; kaksteist – apostleid ja aasta kuid jne, jne… Johannese ilmutusraamat avab meile terve sümboolsete arvude universumi, kuhu on sisse kirjutatud inimkonna varjatud mõte ja saatus, sealhulgas salapärane Millennium, müütiline tuhandeaastane periood, oodatud ja samas kardetud, kuna see pidi algama Antikristuse valitsusega, millele pidi järgnema pikk õigluse- ja rahuaeg.

Hiljem, vastu tulles uutele ühiskondlikele vajadustele (kaupmeeste, senjööride, vastloodud riikide raamatupidamised) ja matemaatika leviku tõttu (Eukleidese „Elementide” ja mitmesuguste käsiraamatute ladinakeelsed tõlked, nagu pisalase Leonardo Fibonacci Liber Abaci 1202. aastal) vahetas senise müstilise arvu välja täpne, teaduslikult kalkuleeritav arv, aritmeetiliste tehete objekt. Hiliskeskaja inimene oli haaratud aritmeetikamaaniast ja -kirest.22 Aritmeetikahullus tungis isegi religiooni: testamentides paluti pidada sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid missasid; indulgentside aritmeetika ja vaevaline purgatooriumiaastate väljarehkendamine, mis hiljem Lutherit nõnda pahandas, panid aluse sellele, mida Jacques Chiffoleau on nimetanud „teispoolsuse arvepidamiseks”.23

Kujundid ja värvid. Kirjasõna mõju piirav kirjaoskamatus põhjustas selle, et keskaja inimese meeltele ja vaimule avaldasid suurt mõju kujundid. Kirik kasutas teadlikult inimeste teavitamiseks ja harimiseks pilte. Maalitud või kivvi raiutud kujundi didaktiline-ideoloogiline sõnum jättis pikka aega varju selle puhtesteetilise väärtuse. Vanaprantsuse keeles kutsuti skulptorit imagier (kujutluspiltide looja). Kuni 13. sajandini valitses kujutise vorme moonutav sümbolikeel, mis pidi aitama selle tähendust paremini esile tuua, sealt edasi vahetas selle välja uus sümboolika, mis rajanes looduse jäljendamisel ja perspektiivi kasutusel ja mida meie kutsume „realismiks”. Nii tuli keskaja inimene oma kunstilise haardega taevast maa peale.

Kuid kõigi nende sajandite kestel, lõpupoole lausa valulise meeleheitega, kaldus keskaja inimene – nägija selle termini füsioloogilises, ent ka üleloomulikus tähenduses – nägema ja mõtestama universumit ja ühiskonda värvides. Värvid olid sümboolsed ning moodustasid väärtuste süsteemi, mis oli pidevas muutumises. Imperaatorite punane värv loovutas järk-järgult esikoha taevasinisele, mis oli Neitsi Maarja ja Prantsusmaa kuningate värv. Valge/musta süsteem oli juba iseenesest ideoloogiline. Kõhklevalt suhtus keskaja inimene aga kahepalgelisse rohelisse, võrgutava ja ohtliku nooruse värvi; halba nägi ta kollastes tegelastes ja pindades (kollane sümboliseeris pettust). Kuid eriti suurt moraalset ohtu kätkesid endas triibuline ja kirju. Kulda, mis ühtaegu on ja ei ole värv, peeti kõige õilsamaks tooniks.24

Unenägu. Keskaja inimene – nägemustenägija ja sümbolites mõtleja, kes elas universumis, kus segunesid pidevalt, ilma vastuoludeta nähtav ja nähtamatu, loomulik ja üleloomulik – oli ühtlasi ka suur unenägija, kuigi kristlus hoidis tema oneiromantilisi kalduvusi range kontrolli all. Muistsed kreeklased ja roomlased tõlgendasid vahetpidamata oma unenägusid, mille juures neid abistasid spetsialistid, kas siis õppinud või isehakanud unenäoseletajad. Pärast 4. sajandit võttis kirik kasutusele uue teooria unenägude päritolu kohta, muutes unenägude liigitamise „headeks” ja „halbadeks” eriti keeruliseks kolmanda allika sissetoomisega (kõige hea allikas Jumal, kahtlaste unede looja inimkeha ja muidugi Kurat, peibutavate-hukutavate unede osav sepitseja). Kirik kutsus kristlasi üles unenägusid tõrjuma, lõpetama neist mõtte otsimise, neid patuseid kiusajaid põlgama. Ainult privilegeeritud magajad, nagu kuningad, riigipead ja eriti mungad võisid unesid tõlgendada, et otsida sealt jumalikku sõnumit või võidutseda nende deemonlike ahvatluste üle. Varakeskaja inimesele olid unenäod midagi nii keelatut, et ta hakkas neid lausa tõrjuma. Vaid kloostrikirjandus kubises unenägudest, milles munga vaevatud hing näeb imelikke ja fantastilisi nägemusi. Hiljem, 11.–12. sajandi paiku, pühitses unenägemine võitu kiriku hirmude üle. Viimane oli sunnitud nentima, et häid ja neutraalseid unenägusid on rohkem kui kuratlikke, ja nõnda sai keskaja inimesest suur unenäonägija, keda köitsid tema uned, mida ta igal võimalusel ise tõlgendas või tõlgendada lasi. Freudki pöördus keskaja inimese poole ja küsitles teda, kui ta kirjutas oma Traumdeutung’i.25