Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 13

Peale nende keskaegsete skeemide, millest käesoleva raamatu väljaandjad ja autorid on juhindunud keskaja inimese portreteerimisel, mõtlesid, tegutsesid ja elasid tollased inimesed veel mõningate põhiväärtuste raamides, mis olid kooskõlas Jumala tahte ja inimeste püüdlustega.

Hierarhia. Keskaja inimese kohus oli püsida seal, kuhu Jumal oli ta määranud. Kõrgemale tõusmises nähti upsakust, madalamale langemises häbiväärset pattu. Tuli respekteerida Jumalale meelepärast ühiskonnakorraldust, mis vastas hierarhia põhimõttele. Viimane pidi täpselt kopeerima inglite ja peainglite hierarhiat taevases ühiskonnas, mida kirjeldas oma teostes (need tõlgiti hiljem ladina keelde) 4. sajandil elanud idamaa munk, keda tuntakse Dionysios Areopagita nime all (kaasaja ajaloolaste käsitluses Pseudo-Dionysios). Kas siis õpetatud või rahvalikul moel, vastavalt oma harituse astmele, aga iga keskaja inimene ammutas inspiratsiooni Pseudo-Dionysiosest, võttes omaks tema hierarhilise maailmapildi.26 Kuid siingi toimus 12.–13. sajandi paiku otsustav edasiminek: vertikaalse hierarhia kõrvale ilmus horisontaalne hierarhia – selle maailma „seisused”, kes kistakse keskaja lõpul kaasa „surmatantsu”.

Autoriteedid. Sotsiaalses ja poliitilises plaanis pidi keskaja inimene alluma ülematele: prelaatidele, kui ta oli vaimulik; kuningale, senjöörile, kogukonna tähtsatele ninadele, kui ta oli ilmik. Intellektuaalses ja vaimses plaanis pidi ta lisaks alluma põhilisele autoriteedile, Piiblile, ja veel teistelegi autoriteetidele, mis olid kujunenud kristliku ajaloo vältel: kirikuisad hilisantiigis, magistritele (meistritele) ülikoolide-ajajärgul 13. sajandist edasi. Auctoritas’e, antiigist päritud autoriteedi abstraktne ja kõrge väärtus jõudis temani konkreetseteks vormideks kehastunud autoriteetide kujul. Suurim intellektuaalne ja sotsiaalne voorus, mida keskaja inimeselt nõuti, oli usuline kuulekus.

Mässaja. Ometigi, aastast 1000 järjest enam ja eriti alates 13. sajandist ei leppinud üha suurem hulk inimesi endast kõrgemate hierarhiate ja autoriteetide vastuvaidlematu ülemvõimuga. Kaua aega leidis protest ja mäss religioosse väljundi: ketserlusena. Seejärel tekkis feodaalsüsteemi kontekstis talupoegade mäss isanda hoolimatuse ja kuritarvituste vastu, ülikoolide kontekstis – intellektuaalne vastasseis. Sellele järgnes lõpuks sotsiaalne mäss linnas ja maal: streigid, rahutused, tööliste ja talupoegade ülestõusud. 14. sajand oli suur mässusajand, Inglismaast ja Flandriast kuni Toscana ja Roomani välja. Keskaja inimene oli õppinud võimaluse avanedes olema ka mässaja.

Vabadus. Vabadus oli keskaja inimese jaoks iidne väärtus ja suurematele mässudele innustaja. Paradoksaalsel kombel tegi selles osas tee lahti kirik. Kirikuvabaduse, libertas ecclesiae lipu all, paavsti juhtimisel, võitles kirik kätte sõltumatuse ilmalikust võimust, kes oli kiriku feodaalrežiimi kehtestamisega endale allutanud. Alates 11. sajandi keskpaigast oli vabadus suure gregoriaanliku reformi võtmesõna.

Ja teadlikuna oma jõust, valmis pühkima kõik takistused 1000. aastaga saabunud suurte muutuste teelt, nõudsid talupojad ja linnade uusasukad vabadust või enamasti vabadusi, pannes end maksma lausa vägisi. Orjade vabakslaskmisele sekundeeris linnakodanikele mitmesuguste vabaduste andmine. Enamjaolt oli tegu vabadustega mitmuses, mida tuleb mõista kui privileege.

Ometigi hiilis religioossel, intellektuaalsel, ühiskondlikul ja poliitilisel tasandil arglikult sisse uudne idee vabadusest (ainsuses!), moodsa vabaduse idee.

Kuid keskaja inimene jäi seisma selle vabaduse ukselävele, mis kangastus talle tõotatud maana ja millest teda lahutasid veel paljud võitlused, reformid ja alles lapsekingades astuv progress.

1 L. Febvre. Combats pour l’histoire. Paris, 1953, lk 103 ja lk 20–21.

2 C. Frugoni. Le lustre veterotestamentaire e il programma della facciata. – Lanfranco e Wiligelmo. Il Duomo di Modena. Modena, 1984, lk 422–451.

3 F. Boespflug, N. Losky (koost). Nicée II, 787–1987, Douze siècles d’images religieuses. Paris, 1987.

4 J. Cl. Schmitt. Christianisme et Mithologie. Occident médiéval et “pensée mythique”. – Dictionnaire des Mithologies, I. (koost Yves Bonnefoy). Paris, 1981, lk 181–185.

5 G. B. Ladner. Homo viator: Medieval Ideas on Alienation and Order. – Speculum, XLIII, 1967, lk 235 jj.

6 P. Camporesi. La casa dell’éternità. Milano, 1987, lk 84.

7 Spiritus. IV Colloquio internazionale del Lessico Intellettuale Europeo. Atti a cura di M. Fattori e M. L. Bianchi. Roma, 1984.

8 J. Le Goff. Chierico/laico. – Enciclopedia Einaudi, II, Torino, 1977, lk 1066–1086.

9 Rikkalik bibliograafia teostes: G. Dumézil. L’idéologie tripartie des Indo-Européens. Latomus, 1958; G. Duby. Les trois ordres ou l’imaginaire du féodalisme. Paris, 1974. G. Dumézili viimane käsitlus kolmikfunktsionaalsusest keskaegses Lääne-Euroopas: A propos des trois ordres (esseed 21–25). – Apôllon sonore et autres essays. Paris, 1982, lk 205–253.

10 Rüütlieepose „Aliscans” peategelane. – Toim.

11 N. Elias. Über den Prozess der Zivilisation. Soziogenetische und Psychogenetische Untersuchungen, I–II. Basilea, 1936.

12 C. Frugoni. Chiesa e lavoro agricolo nei testi e nelle immagini dall’età tardo-antica all’età romanica. – Medioevo rurale. Sulle tracce della civiltà Contadina. Bologna, 1980, lk 321–341; P. Mane. Calendriers et techniques agricoles (France-Italie XII-XIII siècles). Paris, 1983.

13 J. Chapelot, R. Fossier. Le village et la maison au Mouyen Age. Paris, 1980.

14 B. Geremek. Le salariat dans l’artisanat parisien aux XIII-XIV siècles. Étude sur le marché de la main d’oeuvre au Moyen Age. Tõlge pr k Paris-La Haye, 1968, poolakeelne originaal 1962.

15 J. Agrimi, C. Crisciani. Medicina del corpo e medicina dell’anima. Note sul sapere del medico fino all’inizio del secolo XIII. Milano, 1978; Malato, medico e medicina nel Medioevo. Torino, 1980.

16 M.-Ch. Pouchelle. Corps et chirurgie à l’apogée du Moyen Age. Savoir et imaginaire du corps chez Henri de Mondeville chirurgien de Philippe le Bel. Paris, 1983.

17 Ph. Ariès. L’enfant e la vie familiale sous l’ancien Régime. Paris, 1960.

18 M. Mollat. La vie quotidienne des gens de mer en Atlantique (IX-XVI siècles). Paris, 1983.

19 Hiliskeskaega Prantsusmaal tutvustavad kaks eriti head uurimust: B. Guenée. Tribunaux et gens de justice dans le baillage de Senlis à la fin du Moyen Age (1360-1550). Paris, 1963; F. Autrand. Naissance d’un grans corps de l’État, les gens du parlement de Paris, 1345-1454. Paris, 1981.

20 Tekst on leitud ühe 13. sajandi Firenze käsikirja vahelehelt. Eesti k tõlkinud Kaia Sisask teoses J. Le Goff. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn, 2001, lk 365–366.

21 F. Yates. The arts of Memory. London, 1966.

22 A. Murray. Reason and Society in the Middle Ages. Oxford, 1978.

23 J. Chiffoleau. La comptabilité de l’au-delà: les hommes, la mort et la religion dans la région d’Avignon à la fin du Moyen Age. Roma, 1980.

24 M. Pastoreau. Figures et couleurs. Études sur la symbolique et la sensibilité médiévales. Paris, 1986.

25 Põhjalik bibliograafia leidub Tullio Gregory ja Euroopa Intellektuaalse Leksika poolt korraldatud unenägudealase kollokviumi aktides: T. Gregory (koost). I sogni nel Medioevo. Roma, 1985.

26 R. Roques. L’univers dionisien. Structure hiérarchique du monde selon e Pseudo-Denys. Paris, 1954, 1983².