Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 6

Ühiskonnad püüavad oma struktuure kirjeldada skeemide abil, mis osutuvad oluliseks siis, kui need täidavad kahte tingimust: vastavad konkreetsetele ühiskondlikele realiteetidele ja pakuvad neile, kes tahavad neid ühiskondi mõtestada ja/või valitseda, sobivaid intellektuaalseid tööriistu.

Keskaja ühiskond oli vastandite ühiskond ja kuigi manihheistlik doktriin leidis hukkamõistu, tõendab selle tegelikku elujõudu vastandpaaride hea/halb ja ülev/madal lai levik. Seetõttu kohtab ka keskaja kristluses tihti binaarskeeme, vastandpaare. Neist levinuim ja tähtsaim oli vaimulike ja ilmikute8 vastandamine, igati loogiline religioosses ühiskonnas, mida valitsesid vaimulikud. Kuid oluline veelahe oli ka võim. Varakeskaegse vastandpaari potens/pauper (võimas/vaene) asendas pärast 13. sajandit vastandus rikas/vaene, mis nägi rahamajanduse edusammudes ja jõukuse kultiveerimises võimu eeldusi ja tagajärgi.

Mida rohkem ühiskond arenes, seda enam hakati eelistama lihtlabasele binaarskeemile keerulisemaid, kuna need võimaldasid keerukamaks muutunud ühiskondlikku mängu paremini lahti seletada. Lihtsaim meetod oli vahekategooria sisseviimine, mis paiknes kahe äärmise kategooria (suure ja väikese) vahel: maiores, mediocres, minores (ld k, suured, keskmised, väiksed). See skeem oli eriti populaarne 13. sajandi algul, mil jõukamad kodanlased tunnetasid end vahepealsetena (mediocres) vägevate ilmikute ja kirikuvürstide ning linna- ja maainimeste tähtsusetu massi vahel.

Ent suurima menu saavutas keskaja vaimulike ning ka kaasaja ajaloolaste seas kolmikfunktsionaalne skeem, mille struktuuri peab Georges Dumézil indoeuroopa kultuurile ürgomaseks. Selle järgi on indoeuroopa päritoluga ühiskondade institutsionaalseks ja vaimseks funktsioneerimiseks vajalikud kolm funktsiooni: esiteks maagiline ja juriidiline ülemvõim, teiseks füüsiline jõud ja kolmandaks viljakus.9 Piiblis pole sellest skeemist jälgegi, kuid kristlikus Läänes tõusis see esile 9.–10. sajandil ja saavutas 1030. aasta paiku populaarsuse tänu Laoni piiskop Adalberole (teos Carmen ad Rotbertum regem, „Laul kuningas Robertile”). Adalbero eristas kristlikus ühiskonnas kolme komponenti: oratores, bellatores, laboratores, s.o need, kes palvetavad, kes sõdivad ja kes töötavad. See skeem kopeerib täpselt sotsiaalset maastikku pärast aastat 1000. Siin mängivad esmast rolli vaimulikud, täpsemalt mungad (piiskop Adalbero nendib irooniaga nende mõjukust), kelle põhifunktsioon on palvetamine, mis kindlustab neile kontakti jumalariigiga ja annab maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk täpsemalt see uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid (cavalleria), kes saab uusaadliks ja kaitseb relvade toel ülejäänud kaht klassi. Ja lõpuks töötav klass, kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord on kõikjal enam-vähem sama ja kes toidavad oma töösaadustega ära teised kaks ühiskonnakihti. Pealtnäha harmooniline, vastastikuse abi põhimõttel funktsioneeriv ühiskond, kus töötegijad on kui mitte reaalsuses, siis vähemalt ideoloogias hinnatud. Tegelikult hakkas aga ideoloogia peagi sotsiaalse reaalsusega ühte sammu astuma. Piiblist tuntud Noa kolme poja näite rakendamine meile tuttavale kolmikfunktsionaalsele skeemile võimaldas allutada talupoegade klassi kahele ülemisele: just nagu isa suhtes lugupidamatu Haam sai oma vendade Seemi ja Jaafeti orjaks. Näiliselt võrdne skeem suurendas tegelikult kolme klassi sotsiaalset ebavõrdsust.

Sellest baasskeemist ongi lähtunud käesoleva teose kolm esimest uurimust: Giovanni Miccoli käsitlus munkadest, Franco Cardini rüütlitest ja Giovanni Cherubini talupoegadest.

Giovanni Miccoli tõstab esile keskaegse Euroopa munkade võimuihalust ja nende elitaarset mentaliteeti. Nad pidasid end algkiriku ainsateks õigeteks pärijateks ja hindasid teisi inimesi moraalsuse ja vooruslikkuse skaalal, mille esiotsa nad paigutasid iseendid. Erinevalt maailmast eraldatud ja sõltumatust eremiidist elas munk kloostrireegli järgi, olles alandlikkuse ja kuulekuse elav kehastus. Palves ja üksinduses otsis ta Jumalat, kuid samuti otsis ta vaikust ja rahu. Ta palvetas teiste inimeste pääsemise eest, taotledes esmajoones siiski omaenda hinge täiustumist ja lunastust. Toonane klooster oli saar, oaas, aga sama hästi ka linn, püha linn. Mungal oli side nii Jumala kui kuradiga, kusjuures viimasele oli ta meelissaak. Asjatundjana saatanliku kiusatuse alal kaitses munk teisigi tolle „iidse vaenlase” eest. Samuti oli ta vastutav surma eest tänu surnumissadele, mida peeti kloostrites ja mis koosnesid hingepalvetest. Munk oli ka nõuandja ja vahemees, eeskätt selle maailma vägevatele. Ta oli kultuuriinimene, antiigipärandi säilitaja, kirjanduse- ja kirjatundja tänu kloostrite raamatukogudele ja kirjutustubadele, kus kopeeriti ja kaunistati käsikirju. Tema „intellektuaalne jõud ja emotsionaalne rikkus” olid ühendatud „kirjutamistalendiga, mis oskas väljendada peenimaidki aistinguid, tundmusi, müstilisi ja salajasi tähelepanekuid”. Klooster oli paradiisi eeskoda ning munk – kõige tõenäolisem pühaku kandidaat.

Franco Cardini järgi olid rüütli elu märksõnadeks vägivald ja rahu, veri ja Jumal, röövretked ning vaeste kaitsmine. Niipea kui termin „rüütel” nägi 10. sajandil päevavalgust püha Géraud’ d’Aurillaci biograafias, mille autor oli Cluny abt Odo, sai temast kohe miles Christi, Kristuse rüütel. Hispaania rekonkista ja ristisõdadega avanes rüütellikule seiklushimule ja teenimisihale avar mängumaa, mis ulatus ka fantaasiamaailma. Ei keegi muu kui rüütel oli esimeste rahvakeeles kirjutatud kirjandusteoste kangelane – mõelgem „Rolandi laulule” ja „Laulule minu Cidist”. Ta lõi (või poogiti see talle külge) rüütlieetika, mis kõikus sõjalise vapruse ja mõistliku enesetalitsemise vahel: „Roland on vapper, aga Oliver on tark”. Rüütel mängis uusaegse armastuse sünnis olulist rolli ning tema seksuaalses hoiakus vaheldus jõhker nilbus „kauge armastuse” ning „armurõõmu” peente nüansside tajumisega. Tema oli see, kes tõi „noored” ühiskonnas esiplaanile. Rüütlis mässasid sõduri metsikus ja müstiku vaim, nii et sarnaselt Vivienile10 oli ta ühtaegu pühak ja timukas. Igivanast relvade üleandmise rituaalist sai ristiusustamise käigus noore rüütli elu tähtsaim hetk – rüütlikslöömine. 12. sajandil laulis püha Bernard kiidulaulu uut tüüpi sõdalaskonna sünnile: rüütliordude munk-rüütlitele. Sarnaselt mungale oli ka rüütel kangelane, kes pidas kuradiga vaimulikku võitlust (pugna spiritualis). Pärast „Parzivali” ilmumist sai rüütlist müstik ning tema seikluste eesmärgiks püha Graali otsing. Rüütellik sümboolika, mis püsis elus müstilise konkistadoori Christoph Kolumbuseni, toitus „müütilisest folkloorist” ja idamaistest imedest. See sümboolika väljendus jahirituaalis, heraldikas, bestiaariumides ja eriti turniirides, mille vastu isegi kirik oli võimetu, hoolimata terve sajandi kestnud turniiripidamiskeelust (1215–1316). Just nimelt rüütlikultuur ja selle institutsioonid olid Norbert Eliase kirjeldatud „tsiviliseerumisprotsessi” üheks peamiseks tõukejõuks.11

Giovanni Cherubini vaatleb keskaja talupoega selle demograafiakatastroofi taustal, mis vapustas 14. sajandi alguseks aastatuhandevahetusega võrreldes kahekordistunud Lääne-Euroopa elanikkonda järgneva 150 aasta jooksul – katk, nälg ja sõjad; ta vaatleb talupoega erinevatel maastikel, tihedamas-hõredamas asustuses (habitat), pidevas vastasseisus loodusega, mida iseloomustab uudismaade tegemine ja haritava maa kättevõitlemine kas või merest. Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toiduse hankimine ja enda olemasolu kindlustamine; selle nimel kasvatas ta erinevaid kultuure, kusjuures aukoht kuulus teraviljale. Eelkõige oli talupoeg leiva tootja – ühiskonnas, kus liigitati inimesi selle järgi, mis värvi (heledamat või tumedamat) ja mis koostisega leiba ta sööb. Teda painas põllumajanduse ebakindlus – võrrelduna looduse stiihiate ja tema enda kasina sissetulekuga. Kuid samahästi võis ta tegeleda (kas suuremas või väiksemas mahus) viinamarja-, oliivi- või kastanikasvatusega, või siis elatuda vähemtähtsate loodusvarade arvelt: nagu karjus, kes viis suveks oma karja mägedesse ja tõi talveks orgu, või metsatööline. Talunaised tegelesid eeskätt kangakudumisega. Kui kirjalikes tekstides tehti talupoegade argipäevast harva juttu, siis seda enam torkab silma poeetiline külaelu kujutamine nn tunniraamatutes.12 Talupoeg oli inimene, kes armastas elu vabas õhus. Suvel töötas ta väljas, sügisel tappis sea ja selle lihast pidi jätkuma kogu talveks.

Sotsiaalses mõttes asetses talupoeg senjööri ja külakogukonna vahel. Cherubini arvates elati küladena juba antiikajal ja ka eelajaloolisel ajastul; teised uurijad aga paigutavad külaasunduste laiema leviku alles 11. sajandisse.13 Talupoeg kohustus tegema senjööri valdustes teopäevi, hiljem asendas teokohustuse raharent ja naturaalandamid, samuti mõningad piirangud (eeskätt kohustus jahvatada vilja ainult oma isanda veskis). Rõhutud talupoeg alustas võitlust oma õiguste laiendamiseks, piirdudes enamjaolt passiivse vastuhakuga, mis võis siiski vahel lahvatada ägedaks mässupuhanguks. Keskajal oli just talupoeg see, kes pidas võitlust metsloomadega: huntide, karude, rebastega. Talupoeglikku mõttemaailma tunneme põhiliselt läbi õigusaktide, mida kasutas ka näiteks Emmanuel Le Roy Ladurie oma teoses Montaillou, village occitan (1975; „Montaillou, Prantsuse küla”, eesti k 1996). Kirjanduslikest tekstidest õhkub talupoja vastu põlgust, isegi viha – teda kui kirjaoskamatut peeti pigem loomaks kui inimeseks. Just talupoeg praktiseeris nn „rahvalikku” usundit, mille kirik ristis „ebausuks”. Ta tundis kahtlemata kõiksugu „maagilisi” usukombeid ja riitusi. Seega ei mänginud talupoeg – muidu tähtis tegelane keskaja maa külge „aheldatud” ühiskonnas – valitsevas kultuuris ja ideoloogias kuigi olulist rolli: hoolimata usinast kirikuskäimisest, millest tulenevalt on mõned vaimulikud püüdnud tuletada talupojast (maa-inimene) isegi kirikukellade nimetust (campanae; vt lk 138). Kuid oma põlgajatele mõõtis talumees samaga tagasi. Mõningatest dokumentidest ja ka hoiakutest aimub selgelt talupoegade vimm senjööride, kodanlaste ja linnarahva vastu. See viha maandati ikka ja jälle vallandunud mässulaines.