Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 11

Niisiis tegi muutuse läbi isegi pühak, see kristluses põhijoontes väljakujunenud figuur, nagu kujukalt näitab André Vauchez. Keskaja inimese sünnis mängis tähtsaimat rolli hilisantiigi-varakeskaja periood. Seetõttu pöördubki Giovanni Miccoli munkluse juuri otsides esimeste kristlike sajandite poole. Franco Cardini vaatleb, kuidas rüütel kerkis esile rooma-barbari maailma taustalt. Juba Karolingide impeeriumis võeti tarvitusele meetmed vagabundide vastu, kes olid heidiku prototüübid. Keskaja inimene – iidne pärand, mida kristlus teisendas – oli oma juurtega sügavalt minevikus.

Kuid keskaja inimene muutus, kui saabus aasta 1000, mis tõi kaasa funktsioonide kitsenemise ja ilmikute tähtsuse tõusu, eriti 13. sajandil, mil ühiskond komplitseerus. Tekkis juurde uusi ühiskonnakihte, ametid spetsialiseerusid, väärtused laskusid taevast maa peale, kuna religioon väärtustas üha enam maapealseid asju. Ometi jäi keskaja inimene endiselt sügavalt usklikuks ja muretses oma hingeõndsuse pärast, mille saavutamine ei sõltunud enam niivõrd maailma põlgamisest kui selle muutmisest. Keskaja inimene muutus veel 14.–15. sajandilgi kesk mitmeid hirmuäratavaid katsumusi, teisenedes feodaalsüsteemi sügavas kriisis, kuid samas ka uuenedes ja kaasajastudes uue maailma struktuuride ja väärtuste survel.

Giovanni Miccoli lõpetab munga jälgimise 13. sajandiga, mil kloostrireegli järgijate ees saavutasid ülekaalu kerjusmungad. Franco Cardini tutvustab meile klassikalist keskaegset rüütlit, keda ta vaatleb 14.–15. sajandil juba läbi teatraalseks muutunud rüütellike liialduste, moesolevate rüütliordude ja vahelduvate sõjatehnikate prisma. 14. sajand oli „rüütlite allakäigu sajand”.

Jacques Rossiaud’ jaoks samastub 15. sajandi linnakodanik üha enam citoyen cérémoniel’iga (seltskonnaelu elava linnakodanikuga), kelle päevad mööduvad pidustuste, rongkäikude ja karnevalide keerises.

Mariateresa Fumagalli Beonio Brocchieri toob meieni järjest enam poliitikasse suubuva haritlase (Wyclif, Hus, Gerson), kes on võõrandumas ladina keelest ja avaldab end ka mujal peale ülikoolimiljöö – sõpruskondades, akadeemiates, raamatukogudes, õukondades. Keegi Petrarca põgeneb linnast. Keskaegne melanhooliast vaevatud haritlane loovutab koha humanistlikule intellektuaalile, õukonnaintellektuaalile.

Aron Gurevitši kirjeldatud kaupmees allub „fortuunale”, üha enam käsitleb ta aega kui raha, kuid temagi kannatab renessansi „kaubandusliku pessimismi” all ja peab toime tulema üleminekuga õitsvast feodalismist tärkavasse kapitalismi.

Enrico Castelnuovo viitab tunnustusele ja heakskiidule, mille pälvib kunstnik Dante „Purgatooriumis”, kus mainitakse kaht miniatuurimeistrit (Oderisi da Gubbiot ja Franco Bologneset) ning kahte maalikunstnikku (Cimabued ja Giottot). Giotto aupaiste kandus üle kogu korporatsioonile.

Bronislaw Geremek vaatleb aga hulkurite, kerjuste ja kurjategijate masse nende teekonnal üle kristluse renessanssi ja kaasaega.