Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 7

Valides siinkohal välja kümme tüüpi, kes võiksid esindada keskaja inimest, peame piirduma kõige tähelepanuväärsematega, muidu kaotaksime oma uurimuse objekti hoopis silmist.

Miks me ei kõnele palverändurist ja ristisõdijast, sellel ma juba peatusin. Ka trio munk-rüütel-talupoeg ei ammenda meie kolmikskeemi täielikult. „Palvetajate” kategoorias (oratores) jätsime kahe silma vahele väga olulise figuuri – piiskopi, kuid temast kõneleb André Vauchez seoses pühaduse mõistega. Samuti ei vaatle me ilmalikku preestrit ja kerjusmungaordude munki (need ordud tekkisid 13. sajandil, tuntumad on jutlustajad ehk dominikaanid, vähemad vennad ehk frantsiskaanid, augustiinlased ja karmeliidid). Nad mängivad ühiskonnas väga tähtsat osa, aga ainult meie vaadeldava perioodi lõpus, pakkudes ilmikuile olulist tuge. „Sõdurite” kategoorias (bellatores) ei peatu me palgasõduril, kes võitles raha pärast, st elukutselisel sõduril, kes ilmus välja hulga hiljem ja andis endast märku alles siis, kui temast oli saanud kontrollimatu bandiit, teeröövel (vt Geremeki heidikuid). „Töötegijatest” (laboratores) kõneldes piirdume vaid talupoegadega, nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest tähtsaima rühmaga, meie kolmikskeemi tugisambaga 11.–12. sajandil. Jacques Rossiaud eristab linnakodanike hulgas käsitöölisi ja töölisi.14 Kõige teravamalt torkab silma senjööri tahtlik väljajätmine. Kuidas aga saaksime käsitleda senjööri, riivamata feodaalsüsteemi ääretut temaatikat? Ülesande hiiglaslikkusest hirmutatuna vaatleme teda põgusalt vaid seal, kus on juttu senjööri suhetest talupojaga, ning samuti käsitleme kuigipalju tema sõjalist funktsiooni, mida esindas rüütelkond.

Niisamuti ei maini me tervise-spetsialiste, arste ja kirurge. Me ei püüagi end välja vabandada sellega, et tegelikult oli enamik linnaarste juudid ja et maal tegelesid meditsiiniga valdavalt iseõppijad, kes toetusid iidsele kogemusele või erivõimetele: eidekesed või nurgatohtrid, ravimtaimedega ravitsejad, kohapeal ameti selgeks õppinud ämmaemandad. Kättesaadavad on Jole Agrimi ja Chiara Crisciani teaduslikud ja teravmeelsed uurimused, milles käsitletakse arsti kohta keskaegses ühiskonnas ja ideoloogias ning arusaama hinge ja keha vahelistest suhetest.15 Marie-Christine Pouchelle toob väga õigesti esile – kõneldes Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa kirurgist 14. sajandi algul – arsti ebamäärase positsiooni, kuna ta liigitati kuhugi teadlase ja füüsilise töö tegija vahepeale.16

Heidikute seast väärivad kaks tüüpi kahtlemata suuremat tähelepanu, kui Bronislaw Geremek neile osutas: nimelt vaene ja hereetik. Aga nagu me enne senjööri ja feodaalsüsteemi puhul täheldasime, upuksime ka keskaja vaesust ja hereesiaid uurides probleemi keerukusse ja ääretusse. Lubagu lugeja endale meenutada, et vaesus oli keskajal üks kõige põletavamaid sotsiaalseid ja ideoloogilisi realiteete. Vaeseid võiks omakorda jagada kümnetesse tüüpidesse, vabatahtlik vaesus oli aga tollal kirglike vaidluste teemaks.

Vaadeldaval perioodil, aastast 1000 kuni 15. sajandi lõpuni, levisid erinevad hereesiad, kas suurema või vähema toetajaskonnaga, lausa epideemia kombel. Kirik vihkas hereetikuid seda enam, et nood asusid üheaegselt sees ja väljas ning õõnestasid valitseva religiooni ideoloogilisi, sotsiaalseid ja institutsionaalseid põhialuseid, kiriku usku, religioosset monopoli ja autoriteeti.

Ka lapseteema oleks jäänud nende kaante vahelt välja, kui Christiane Klapisch-Zuber poleks naist ja tema perekondlikku funktsiooni käsitledes peatunud lapsel ning vanemate suhtumisel temasse. Seda suhtumist tuleb kahtlemata võtta teatud reservatsioonidega, aga ma kaldun siiski arvama, et Philippe Ariès’l on õigus, kui ta väidab, et keskaja Lääne-Euroopas ei väärtustatud last, mis muidugi ei tähenda, et vanemad poleks oma lapsi armastanud, aga seda tehti rohkem nende täiskasvanuks saamise perspektiivis, lootusega, et see sünniks võimalikult ruttu.17

Samuti ei tee me juttu meremehest, kes jäi keskaja merekartlikus ühiskonnas pikka aega kõrvalise tähtsusega figuuriks (see väide ei kehti viikingite ja mõningate keldi hõimude kohta). Mere taltsutamine võttis aega ja sellele aitasid kaasa mitmed 13.–14. sajandi leiutised nagu tüür, kompass, sadamaatlased ja hulga hiljem – merekaardid. Ristisõtta purjetav Louis Püha puutus esimest korda kokku selle elukutse esindajatega, talle tundusid meremehed ebasõbralike ja jumalakartmatutena. Ometigi oli veidi enne seda Jacques de Vitry oma näidispalveraamatus, mis oli mõeldud kasutamiseks eri „seisustele”, pühendanud kaks homiiliat ka meremeestele.18

Rahvusriikide sünd vaadeldava perioodi lõpul toob seoses bürokraatia arengu ning õigusemõistmise ja rahanduse keerukamaks muutumisega omakorda kaasa uute inimtüüpide tekke: kohtunikud ja teised toogakandjad, õukonna- ja linnaametnikud. Aga sellega oleme jõudnud keskaja uude järku, mida ollakse harjunud kutsuma renessansiks ehk varauusajaks.19