Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 3

Jacques Le Goff

See raamat kõneleb keskaja inimesest, pakkudes kümme koondportreed, mille autorid on kümme kaasaja tuntumat medievisti. Kuid kas keskaja inimene oli üldse olemas? Või on tegemist abstraktsiooniga, mis on kaugel ajaloolisest tegelikkusest?

„Inimajaloo” definitsioon (ainuke mainimisväärne) pärineb poole sajandi tagant Marc Blochi ja Lucien Febvre’i sulest ja selle tähtsust ei tohi alahinnata. Aga kas nende „inimajalugu” on inimese või inimeste ajalugu? Sellele küsimusele vastab Lucien Febvre: „Inimene on ajaloo mõõt, selle ainus mõõt. Veelgi enam – selle olemasolu alus.” Aga ka: „Inimesed on ajaloo ainsad objektid – mitte inimene kui abstraktsioon: igavene, muutumatu, alati iseendaga identne, vaid inimesed nende ühiskondade kontekstis, mille liikmed nad on. Inimesed kui teatud kindlaid arenguetappe läbivate ühiskondade liikmed – erinevate eluülesannete, toimingute, huvide ja tõekspidamistega – sagivad ringi, põrkuvad, lähevad üksteisega vastuollu, sõlmides viimaks omalaadse kompromissi, modus vivendi, mida kutsutakse Eluks.”1

Inimene ja inimesed, kristliku lääne ühiskonna inimesed, keda vaadeldakse nende põhifunktsioonides (s.t kõige üldisemalt, kuid ka läbi nende sotsiaalse staatuse, tegevusala ja elukutse konkreetse prisma) otsekui keskaegsel diptühhonil, mille esimene pool kujutab kristluse imeväärset arengut 1000. aasta ja 13. sajandi vahel, samas kui teine pool maalib märksa rahutuma pildi hiliskeskajast, kus pöörlevad üheskoos kriisist haaratud minevikuilm ja renessanss kui uus keskaeg; kokkuvõttes elavad inimesed (nende elutingimused, uskumused, igapäevatööd) – selline on käesoleva raamatu sisu.