Читать книгу Keskaja inimene - Jacques Le Goff - Страница 14

MUNGAD

Giovanni Miccoli

Ammu enam ei ole kloostrid ning mungad-nunnad osaks eurooplase argikogemusest. Mitte et neid meie ajaloolisel maastikul üldse ei eksisteeriks, kuid kohtumised nendega pole nii tavalised ja sagedased kui varem. Siin-seal muidugi aimub mineviku suursuguseid jälgi: linnades, kus uued ususektid on vanad abtkonnakirikud enda valdusse haaranud ja tundmatuseni teiseks muutnud või on revolutsioonikeeristes hiiglaslikele kloostrihoonetele kaasaegne lahendus leitud; maal, kus nad uinuvad hüljatuina põldude üksinduses otsekui luitunud ja tihtipeale dešifreerimatu märk kunagisest hiilgusest, mille mõte ja isegi mälestus on juba kustunud.

Tänapäeval ei reageeriks keegi nagu vikont Montalembert, keda valdas sada aastat tagasi nördimus, nähes mungarüüd esmakordselt teatrilaval – „ühes neist hepakatest paroodiatest, mis kaasaja rahvuste juures asendavad liigagi sageli religiooni ausära ja pidulikkust”. Kuid profaneeriv satiir andis ikkagi tunnistust mälestuse elujõulisusest, võimest manada vaimusilma ette kujundeid ja tundeid, mis tänapäeval tunduvad lootusetult kohatud ja kauged. Kloostreid ja prioraate (klüniilaste, tsistertslaste, kartuuslaste, kamalduullaste, vallombrooslaste omi), mille arv kloostrite õitseajal 12. sajandil ulatus ainuüksi Euroopas tuhandeteni, leidub praegu kogu maailmas napilt mõnisada. Ja nende vähesed asukad moodustavad sedavõrd vaikse ja silmatorkamatu seltskonna, et isegi kristlased ei märka neid. Niisamuti on peaaegu kadunud lõputud hulgad eraklasi (sajandeid kroonikates ja pühakute legendides figureerinud eremiidid), kes väljaspool ametlikku kloostrimaailma, millega nad ühiseid juuri ei tunnetanud, matsid end mägede ja metsade üksindusse ning ilmutasid end inimestele vaid aeg-ajalt, tuletades oma metsistunud olemisega meelde surma paratamatust ja meeleparanduse pakilisust.

Tegu polnud äkilise katastroofi, vaid pigem aeglase allakäiguga, mis käivitus kohe pärast munkluse kuldseid sajandeid. Rängad välised löögid – luterlik reformatsioon, mille tagajärjel kadusid kloostrid suurest osast Kesk- ja Põhja-Euroopast, ning selle suure revolutsiooni eel-, kaas- ja järellainetused – ainult kiirendasid ning muutsid pealtnäha kunstlikuks protsessi, mis oli alanud juba ammu ja milles sügavad ühiskondlikud muutused segunesid püüetega radikaalselt teisiti mõtestada ning läbi elada kristluse ajaloolist fenomeni. Lisaks veel Rooma kirikupoliitika, mis rajanes uuenenud tingimustes uutel ja paindlikumatel sekkumisvahenditel. See piinarikas ja keeruline areng ei hävitanud küll munklust tervikuna, kuid kahandas drastiliselt tema rolli kirikuelus, teisendades ka tema suhet ühiskonna ja ajalooga.

Seega olid nimelt sotsiaalsed ja religioossed muutused põhjuseks, miks vähenes tolle instantsi osatähtsus, mis oli oma väljendusvormide lopsakas mitmekesisuses kaunistanud sajandeid Euroopa palgejooni: Euroopa, mis pidas end oma võimsas kristluseihaluses kristlikuks just tänu munkluse fenomenile ja sellest sündinud institutsioonidele. Ajaloolise vastuolu tuum peitubki otseselt siin: kloostri otsustavas ja jäägitus eelistamises autentse kristluse järjepidevuse tagamisel. Hilisantiigi ja keskaja kloostrikultuuri üha kasvavast eneseteadvusest, mida õhutasid takka ka poliitilised ja sotsiaalsed jõud, koorus välja arusaam, et mungad ongi ainsad õiged kristlased. See oli erinevate kogemuste, katsetuste, kultuuriliste ja ideoloogiliste nägemuste ning institutsionaalsete uuenduste aeglane ja keerukas küpsemisprotsess. Too mitmeti läbivaetud materjalikogum, mis kohandati karolingidejärgse Euroopa keerukate sotsiaalpoliitiliste oludega, kujuneski lähtepinnaks, millest sai alguse keskaja kesksetel sajanditel Euroopat raputanud võimas munkluselaine. 10. ja 12. sajandi vahel saavutas tõelise kristluse taandamine munkluseks kõige täielikuma ja ühtlasi lõpliku väljenduse. Kuidas sai toimuda selline vähikäik ühiskonnas, mis eputas respublica christiana nimega? Ja kes olid nood mungad, tolle arengu peaosalised ja ühtlasi suurimad võitjad; milline oli nende elu, millised nende kristlikud tõekspidamised … see tähendab, mis tüüpi kristlikku inimest nad kehastasid ja esindasid? Ning millistest erinevatest keerukatest elementidest koosnes see pealtnäha ühtne kooslus – munklus – oma laialdasema leviku sajanditel?

Vastata pole lihtne. Nende aegade mälestused toovad meieni peaaegu eranditult mungad (või siis viimastest sügavalt mõjutatud preestrid), ka teiste ajaloo peategelaste tegemised jõuavad uurijateni põhiliselt läbi kloostrikultuuri loodud väärtushinnangute prisma. Neid moonutusi ei tohi alahinnata: munkluse eneseteadvus mõjutas tugevalt nii nende enesest loodud pilti kui ka parameetreid muu maailma hindamiseks; vaimne üleolek tegi kloostrist igasuguse inimtegevuse mõõdupuu. Kuid selline mõistuslik ja tundmuslik hoiak ei sündinud ainult religioossest ja müstilisest kogemusest. Ühest küljest taandati kogu reaalsus omaenda usulistele-kultuurilistele skeemidele, et seeläbi paremini õigustada ja ülistada munklust kui elulist valikut ja kogemust; teisalt kasutati sealjuures ilmsiks tulnud munkluse ideoloogilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid juuri iseenda ajaloolise tähtsuse rõhutamiseks.

See asjaolu on sügavalt mõjutanud ka moodsat ajalookirjutust. Kuigi mis tahes vaimsust, kultuuri või ideoloogiat uurides tuleb mõista tema juuri ja algkomponente, saab tema lõpp-punkt liiga sageli kõigi ajalooliste rekonstruktsioonide pühaks lähtepunktiks, mis taanduvad kas võidukaks prosopopöaks või ammutuntud versiooni staatiliseks kontemplatsiooniks. Ajaloolaste ja erudiitide väsimatule kaevetööle vaatamata on pikk munkluseperiood saanud alles viimastel aastakümnetel adekvaatsema ja reaalsema ajaloolise tõlgenduse. Siit leiame ka võtme munkluse taandarengu ja allakäigu mõistmiseks, kuid samuti põhjused, mis tagasid nähtuse – olgugi marginaalse ja varjatud – püsimise juba muutunud usuliste ja ühiskondlike olude kontekstis.

Hilisantiik ja varakeskaeg

„Koinobiitide elustiil pärineb apostlite aegadest. Toonases Jeruusalemmas käitusid kõik usklikud nõnda, nagu kirjeldatakse Apostlite tegudes: „Usklike hulkadel oli üks süda ja hing; keegi ei nimetanud midagi enda omaks, vaid kõik oli ühisvalduses. Inimesed müüsid ära oma maad ja varad ning jagasid raha kõigi vahel vastavalt igamehe vajadustele.” Või nii: „Vaeseid ei olnud. Maade ja majade omanikud müüsid oma varad ning asetasid teenitu apostlite jalge ette ja see jagati ära vastavalt igaühe vajadustele.” Säärane oli tollal kogu kristlaskond, kusjuures praegu annab sellist usku isegi kloostrikogukondades tikutulega otsida.