Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 10

„Aga ma pelgan, Rasmus,” ütles Marit Olsen. „Pelgan neh!”

„Ma tean,” ütles Rasmus Olsen oma mahedal, meeldival häälel, mis oli naist saatnud ja rahustanud juba kakskümmend viis aastat, mis olid näinud poliitilisi valikuid, autojuhieksameid, raevupurskeid ja nii mõndagi paanikahoogu.

„See on täitsa loomulik,” sõnas mees ja võttis naisel ümbert kinni. „Sa töötad liiga palju ja pead nii paljudele asjadele mõtlema. Su pea ei jaksa lihtsalt säärast tüüpi mõtteid tõrjuda.”

„Säärast tüüpi mõtteid?” kordas naine, keeras end diivanil mehe poole ja vaatas talle otsa. Ta oli juba ammu kaotanud huvi DVD vastu, mida nad vaatasid: Love Actually. „Sääraseid mõtteid – tahad öelda totakaid mõtteid?”

„Tähtis ei ole mitte see, mida mina mõtlen,” ütles mees, kelle sõrmeotsad juba naist otsisid. „Tähtis on …”

„… see, mida sina mõtled,” narris Marit. „Taivane arm, Rasmus, jäta ommeti tuu doktor Phili vahtimine.”

Mees naeris sametiselt. „Ma ütlen ainult seda, et sina kui Stortingi liige võid loomulikult paluda ihukaitsjat, kes sind igal pool saadaks, kui sa end ohustatuna tunned. Aga kas sa seda tõesti tahad?”

„Mmm,” nurrus naine, kui mehe sõrmed teda just sealt kohast masseerima hakkasid, mis mõlema teada naisele kõige rohkem meeldis. „Mes mõttes tõesti tahan?”

„Mõtle järele. Mis sa arvad, mis siis juhtuks?”

Marit Olsen mõtles järele. Sulges silmad ja tundis, kuidas mehe sõrmed masseerivad ta kehasse rahu ja harmooniat. Ta tutvus Rasmusega siis, kui Altas tööturuametis töötas. Ta valiti usaldusisikuks ning Norra riigi- ja omavalitsustöötajate liit saatis ta Sørmarka õppe- ja konverentsikeskusesse usaldusisikute koolitusele. Seal tuli esimesel õhtul tema juurde üks kõhn mees, kelle taanduva juuksepiiri all välkusid sinised silmad. Tema jutt meenutas Alta noorteklubi kristlast, kes püüab teda iga hinna eest lunastada. Ainult et mees rääkis poliitikast. Ta töötas Tööerakonna sekretariaadis, kus abistas Stortingis olevaid parteiliikmeid asjaajamisel, reisikorralduses ja ajakirjandusega toimetulekul ning kirjutas neile aeg-ajalt isegi kõnesid.

Rasmus tegi talle õlle välja ja küsis, kas ta tahaks tantsida, ning pärast nelja üha rahulikumat igihaljast lugu ja üha tihedamat kehakontakti küsis ta, kas Marit tuleks kaasa. Mitte tema tuppa, vaid tema parteisse.

Kui Marit koju tagasi jõudis, hakkas ta Altas parteikoosolekutel käima, õhtuti aga pidasid tema ja Rasmus pikki telefonikõnesid sellest, mida olid päeva jooksul teinud ja mõelnud. Mõistagi ei olnud Marit seda kunagi välja öelnud, aga vahel ta mõtles, et see oli nende elu parim aeg, teineteisest kahesaja miili kaugusel. Siis helistati talle valimiskomisjonist, pandi ta nimekirja ja valiti nagu niuhti Alta linnavolikogusse. Kaks aastat hiljem oli ta Alta Tööerakonna aseesimees, aasta hiljem maakonna volikogus, ja siis tuli talle uuesti telefonikõne, seekord Stortingi valimiskomisjonist.

Ja nüüd oli tal pisike kabinet Stortingis, elukaaslane, kes aitas tal kõnesid kirjutada, ning võimalus karjääri teha, kui kõik läheb plaani mööda. Ja ta hoidub vigadest.

„Nad panevad mulle politseiniku sappa,” ütles ta. „Ja ajakirjandus saab teada, kuda üks Stortingis töötav naisterahvas, kellest mette keski kuuld põle, käib maksumaksja raha eest mingi sindrima ihukaitsega ringi. Ja kui nad teada saavad, mispärast – et ta arvas, et keegi teda pargis jälitab –, siis kirjutavad nad, et siukse põhjendusega võiks iga Oslo naine riigieelarvest politseikaitset nõuda. Mul põle kaitset vaja. Uneta ära.”

Rasmus mügises naerda ja väljendas sõrmedega oma heakskiitu.

Kõle tuul tuhises läbi Frognerparkeni raagus puuvõrade. Üks part, pea sügaval sulestikus, ujus ringi öömustal veepinnal. Frogneri ujula tühjade basseinide kahhelkivide külge olid kleepunud määndunud lehed. Paik näis olevat lõplikult ja igaveseks maha jäetud – nagu kadunud maailm. Sügavas basseinis keerutas tuul, lauldes üksluiselt ja halisevalt kümne meetri kõrguse trampliini all, mis joonistus öötaeva taustale otsekui võllapuu.