Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 4

Ta ärkas. Pilgutas pilkases pimeduses silmi. Tema suu oli lahti ja ta hingas läbi nina. Ta pilgutas veel korra. Ning tajus, kuidas nirisev pisar teiste pisarate soola üles sulatab. Aga enam ei valgunud kõrist sülge, suukoobas oli kare ja kuiv. Põsed olid pakatavast survest pungis. Suus olev võõrkeha tekitas tunde, nagu tahaks tal pea lõhkeda. Aga mis see on, mis asi see on? Esimene, mida ta ärgates mõtles, oli see, et ta ihkab tagasi. Tagasi pimedasse ja sooja auku, mis teda seni ümbritses. Mehe tehtud süst mõjus ikka veel, aga ta teadis, et valu tuleb kohe tagasi, sest tundis seda aeglaste, raskete löökidena, mis tähistasid pulsilööke, ja tulvava verekohinana ajus. Kus on mees? Kas ta seisab selja taga? Naine hoidis hinge kinni ning kuulatas. Ta ei kuulnud midagi, kuid tajus kellegi juuresolekut. Nagu leopardi. Ta oli kuulnud, et leopard liigub nõnda hääletult, võib oma saagile pimeduses päris ligi hiilida, võib oma hingamist niiviisi kohandada, et hingab sinuga ühes taktis. Hoiab koos sinuga hinge kinni. Naisele tundus, nagu tajuks ta mehe kehasoojust. Mida too ootab? Naine hakkas taas hingama. Ja talle tundus samal hetkel, et ta tajub kuklas kellegi hingetõmbeid. Ta keeras end välgukiirusel ringi ja virutas, kuid tabas õhku. Tõmbus kägarasse, püüdis end tillukeseks teha, ära peita. Kõik asjata.

Kui kaua ta teadvusetu oli olnud?

Uimasti toime hakkas kaduma. See kestis vaid sekundi murdosa. Aga küllalt kaua, et aimata, mis järgneb. Et aimata, mis edasi saab.

Võõrkeha, mis naise ette lauale pandi, oli piljardikuuli suurune, läikivast metallist, ning sellesse olid stantsitud augud, kujundid ja märgid. Ühest august ulatus välja punane traat, mille otsas olev silmus tõi tahtmatult meelde jõulupuu, mis vanemate pool jõulureedel, see tähendab seitsme päeva pärast ehtimist ootas. Helkivad kuulid, päkapikud, korvid, küünlad ja Norra lipud. Kaheksa päeva pärast laulaksid nad „Deilig er jorden” ja ta näeks õelaste säravaid silmi, kui nad tema kingitusi avavad. Oli nii palju asju, mida ta oleks tahtnud teisiti teha. Ta oleks tahtnud oma päevi elada tõelisemalt, täiel rinnal, täita need rõõmuga, teistsuguse hingamise ja armastusega. Ta oli seni olnud elus vaid läbisõidul, otsekui ikka veel teel. Oli kohanud mehi, kuid mitte veel seda õiget. Loode, mille ta oli seitsmeteistaastaselt hävitanud, lapsed, keda ta veel polnud sünnitanud. Päevad, mille oli maha visanud lootuses, et paremad ootavad alles ees.

Seejärel ei suutnud ta mõelda muust kui vaid noast, millega teda ähvardati. Ja mahedast häälest, mis käskis tal kuuli suhu pista. Muidugi tegi ta seda, mis tal üle jäi. Peksleva südamega ajas ta suu pärani ja toppis kuuli suhu, nii et traat ulatus välja. Metall maitses kibekassoolaselt nagu pisarad. Siis painutati ta pea kuklasse ja metall kõrvetas nahka, kui talle nuga lapiti kõrile suruti. Lage ja ruumi valgustas taskulamp, mis oli ühes nurgas seina najal. Hall ja kale betoon. Peale lambi olid ruumis valge plastist aialaud, kaks tooli, kaks tühja õllepudelit ja kaks inimest. Tema ise ja mees. Ta oli tundnud nahkkinda lõhna, kui üks sõrm tõmbas kergelt punasest traatsilmusest, mis tal suust välja ulatus. Ja järgmisel hetkel oli tunne, nagu oleks pea lõhkenud.

Kuul oli paisunud ja kiilunud end tema suukoopasse. Aga kui lahti ta suud ka ei ajanud, surve järele ei andnud. Mees oli uurinud tema lahtist suud keskendunult, huvitatud näol nagu hambaarst, kes kontrollib, kas breketid istuvad korralikult. Põgus muie kinnitas ta rahulolu.

Ta proovis keelega ja tundis, et kuulist ulatuvad välja kodarad, mis pressivad vastu suulage, keelt, hambaid ja kurgunibu. Ta püüdis midagi öelda. Mees kuulas kannatlikult tema suust tulevaid artikuleerimata häälitsusi. Noogutas, kui ta lõpetas, ja võttis välja süstla. Tilk süstlanõela otsas säras taskulambi valgel. Mees sosistas talle kõrva: „Ära traati puutu.”

Siis torkas ta naisele kaela. Ja too kaotas paari sekundiga teadvuse.

Ta kuulas oma hirmunud hingetõmbeid ja pilgutas pimeduses silmi.

Midagi tuli ette võtta.

Ta surus peopesad vastu tooliistet, mis oli ta higist niiske, ja tõukas end püsti. Keegi ei takistanud teda.

Ta läks väikeste sammudega, kuni sein vastu tuli. Kobas seina, kuni leidis sileda, külma pinna. Metalluks. Ta sikutas riivi. See ei andnud järele. Lukus. Mõistagi on uks lukus, mida ta õige arvab? Kas see oli naer, mida ta kuulis, või kajas hääl vaid tema oma peas? Kus on mees? Miks ta temaga niiviisi mängib?

Tuli midagi ette võtta. Mõelda. Aga selleks et mõelda, pidi ta kõigepealt vabanema metallkuulist, enne kui valu ta hulluks ajab. Ta pistis pöidla ühte ja nimetissõrme teise suunurka. Katsus kodaraid. Püüdis sõrmi tagajärjetult ühe kodara alla suruda. Köhahoog tuli peale koos paanikaga, kui ta ei saanud enam hingata. Ta taipas, et kodarad on hingetoru tursesse ajanud ja ta võib varsti lämbuda. Ta lõi jalaga metallust, püüdis karjuda, aga metallkuul summutas hääle. Ta loobus taas. Nõjatus vastu seina. Kuulatas. Kas ta kuuleb vargsi hiilivaid samme? Kas mees liigub ruumis ringi, mängib temaga pimesikku? Või on see ta oma veri, mis kõrvus kohiseb? Ta valmistus valu saabumiseks ja surus suu kinni. Tal õnnestus kuuli kodaraid vaid õige pisut tagasi suruda, kuni need ta suu taas lahti pressisid. Kuul oleks nagu suus pulseerinud, muutunud rauast südameks, ta oma ihuliikmeks.

Midagi ette võtta. Mõelda.

Vedrud. Kodarad on vedrustatud.

Need avanesid, kui ta traadist tõmbas.

„Ära traati puutu,” oli mees öelnud.

Miks mitte? Mis siis juhtub?

Ta vajus seina mööda alla ja istus maha. Betoonpõrandast õhkus jääkülma rõskust. Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud. Vaikus. Hääletus.

Talle tulid pähe sõnad, mida ta oleks pidanud lausuma, kui oli koos kallite lähedastega, ja mitte täitma koosolemise vaikust sõnadega, mis talle midagi ei tähendanud.

Polnud pääsu. Vaid tema ise, hulluksajav valu ja pea, mis tahtis lõhkeda.

„Ära traati puutu.”

Kui ta traadist tõmbaks, klõpsataksid ehk kodarad kuuli sisse tagasi ja ta pääseks valust.

Mõtted keerutasid samas ringis. Kui kaua ta seal olnud on? Kaks tundi? Kaheksa tundi? Kakskümmend minutit?

Kui see oleks niisama lihtne, et võiks vaid traadist tõmmata, siis miks ta seda juba teinud ei ole? Peast põrunud tüübi hoiatuse pärast? Või on see osa mängust, et ta laseks end ninapidi vedada ega lõpetaks täiesti asjatut valu? Või seisneb mäng selles, et ta trotsiks hoiatust ja tõmbaks traadist, selleks et … juhtuks midagi kohutavat. Mis see olla võiks, mida kuul endas veel peidab?

Jah, see oli mäng, julm mäng. Sest ta oli sundseisus. Valu oli väljakannatamatu, kõri paistes ja varsti lämbub ta surnuks.

Ta püüdis jälle karjuda, aga see kostis nagu nuuksatus, ja ta pilgutas üha silmi, ilma et enam oleks pisaraid tulnud.

Sõrmed leidsid traadiotsa, mis rippus suust välja. Ta tõmbas ettevaatlikult traadist, nii et see tõmbus pingule.

Selge see, et ta kahetses kõike tegemata jäänut. Aga kui askeetlik elu oleks aidanud tal pääseda, siis oleks ta selle valinud. Ta tahtis vaid elada. Ükskõik millist elu. Nii lihtne see oligi.

Ta tõmbas traadist.

Kodaratest sööstsid välja nõelad. Need olid seitsme sentimeetri pikkused. Neli neist tungisid kummassegi põske, kolm põsekoobastesse, kaks üles ninakäiku ja kaks läbistasid lõua. Üks nõel torkas läbi söögitoru ja üks parema silmamuna. Kaks nõela tungisid läbi suulae tagaosa ajju. Aga mitte see ei olnud surma põhjus. Takistava metallkuuli tõttu ei saanud ta haavadest suhu tulvavat verd välja sülitada. Seetõttu valgus veri hingetorru ja edasi kopsu, mille tagajärjel ta verest enam hapnikku ei saanud, mis viis omakorda südame seiskumiseni ja tekitas tserebraalse hüpoksia, nagu kohtumeedik oma aruandes kirjutas, niisiis aju hapnikupuuduse. Teisisõnu: Borgny Stem-Myhre uppus.