Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 6

Esimese hooga vihm järele ei andnud. Ega ka teisega. Vihm lihtsalt ei lakanud. Nädalast nädalasse kallas sooja, märga vihma. Maapind vettis läbi, kiirteed uhuti minema, rändlinnud lakkasid rändamast ja teati rääkida putukatest, keda iial varem nii kaugel põhjas polnud nähtud. Kalender väitis, et on talv, aga vähe sellest, et Oslo muruväljakud olid lumetud, need polnud isegi koltunud. Need olid rohelised ja peibutavad nagu Sogni tehiskattega staadion, kus lootuse kaotanud tervisesportlased lasksid Dæhlie dressis sörki ja ootasid asjatult lumeilma, et saaks Sognsvanni suusatama minna. Vana-aastaõhtul oli udu nii tihe, et Oslo südalinna raketikõma ulatus Askerini välja, aga isegi neist rakettidest, mis oma õuemurult lendu lasti, ei paistnud sabaotsagi. Sellele vaatamata lasksid norralased sel õhtul vastu taevast kuuesaja krooni eest rakette majapidamise kohta, nagu selgus ühest tarbijauuringust, mis tõi välja ka fakti, et nende norralaste arv, kes realiseerivad unistust valgetest jõuludest Tai valgetel randadel, on kõigest kolme aastaga kahekordistunud. Aga paistis, nagu oleks ka Kagu-Aasia ilm end segi kamminud: ähvardavad pookstavid, mida muidu nägi ilmakaardil vaid taifuunihooajal, olid nüüd Hiina mere ääres ridastikku. Hongkongis, kus veebruar on harilikult üks aasta kuivemaid kuid, sadas sel hommikul paduvihma ja viletsa nähtavuse tõttu pidi Cathay Pacific Airwaysi reis nr 731 Londonist tegema veel ühe tiiru, enne kui Chek Lap Koki lennuväljale maanduma suundus.

„Olge õnnelik, et me vanale lennuväljale ei maandu,” lausus hiinlase välimusega reisija Kaja Solnessile, kes käsitugedest nii kõvasti kinni hoidis, et sõrmenukid olid valged. „See oli keset linna, nii et oleksime kergesti mõnda pilvelõhkujasse põrutanud.”

Need olid esimesed sõnad, mida mees lausus sestsaadik, kui nad kaheteist tunni eest õhku tõusid. Kaja haaras ahnelt võimalusest keskenduda muule kui turbulentsi sattunud lennukile:

„Tänan, sir, see rahustab tõesti. Kas te olete inglane?”

Mees võpatas, nagu oleks Kaja talle kõrvakiilu andnud, ja Kaja mõistis, et on meest surmani solvanud oletusega, et too võiks kuuluda endiste kolonisaatorite hulka. „Ee … võib-olla hiinlane?”

Mees raputas kategooriliselt pead: „Hongkongi hiinlane. Ja teie, preili?”

Kaja Solness kaalus hetke, kas ei peaks ütlema „Hokksundi-norralane”, kuid piirdus „norralasega”, mille üle Hongkongi hiinlane pisut aega mõtiskles, pahvatas seejärel võidukalt „ahaa!”, parandas öeldu „skandinaavlaseks” ning küsis, mida naisel Hongkongi asja on.

„Ma otsin meest,” vastas Kaja, vaatas alla tinahallide pilvede poole ja lootis, et ehk ilmub peagi nähtavale kuiv maa.

„Ahaa!” kordas Hongkongi hiinlane. „Te olete väga ilus, preili. Ja ärge arvake, et hiinlased ainult hiinlastega abielluvad.”

Kaja naeratas väsinult. „Hongkongi hiinlastega, mõtlete?”

„Eriti Hongkongi hiinlastega,” noogutas mees ägedalt ja tõstis sõrmuseta käe. „Mina tegelen mikrokiipidega, mu perekonnal on vabrikud Hiinas ja Lõuna-Koreas. Mida te täna õhtul teete?”

„Loodetavasti magan,” haigutas Kaja.

„Aga homme õhtul?”

„Loodan, et olen ta selleks ajaks leidnud ja juba teel koju.”

Mees kibrutas laupa. „Küll teil on tuli takus, preili.”

Kaja lükkas tagasi mehe pakkumise ta autoga ära viia ja sõitis kahekorruselise bussiga linna. Tund aega hiljem seisis ta üksi hotelli Empire Kowloon koridoris ja hingas sügavalt sisse-välja.

Ta oli pistnud võtmekaardi talle antud hotellitoa uksepilusse ja jäi vaid uks lahti teha. Ta sundis kätt lingile vajutama. Seejärel rapsas ta ukse lahti ja vahtis tuppa.

Seal ei olnud kedagi.

Mõistagi ei olnud seal kedagi.

Ta läks tuppa, jättis ratastega reisikoti voodi ette, seisis akna alla ja vaatas välja. Kõigepealt seitseteist korrust allpool sagivale inimmerele ja seejärel pilvelõhkujatele, mis ei sarnanenud sugugi oma graatsiliste või vähemalt pompoossete õdedega Manhattanil, Kuala Lumpuris või Tokios. Need siin nägid välja nagu termiidikuhikud, ühtaegu hirmutavad ja aukartustäratavad nagu grotesksed tunnusmärgid sellest, kuidas inimsugu on võimeline kohanema, et seitse miljonit veidi üle sajale ruutkilomeetrile ära mahutada. Kaja tundis, kuidas väsimus poeb kontidesse, viskas kingad jalast ja matsatas voodile. Kuigi see oli kahene tuba ja neljatärnihotell, võttis meeter kahekümnene voodi enda alla kogu põrandapinna. Ja Kaja mõtles, et peab termiidikuhikutest leidma ühe inimese, mehe, kes ei paistnud olevat kuigi huvitatud, et teda leitaks.

Ta vaagis hetke oma võimalusi: sulgeda silmad või asuda asja kallale. Seejärel võttis ta end kokku ja ajas end püsti. Kooris riided seljast ja läks duši alla. Mõne aja pärast seisis ta peegli ees ja veendus suurema rahuloluta, et Hongkongi hiinlasel oli olnud õigus: ta on ilus. See ei olnud Kaja arvamus, vaid nii lähedal tõsiasjale nagu ilu üldse olla saab. Kõrgete sarnaluudega nägu, ronkmustad ja tugevad, kuid kaunikujulised kulmud lapselikult suurte silmade kohal, mille rohelised iirised särasid noore naise erksa, küpse säraga. Meekarva juuksed ja täidlased huuled, mis tundusid ta laiavõitu suul otsekui teineteist suudlevat. Pikk sihvakas kael ja niisama sihvakas keha, kus pisikesed rinnamuksud paistsid nagu merepinna säbardused täiuslikul, ehkki talviselt kahvatul nahal. Puusanukkide kaar. Pikad jalad, mis sundisid kohale sõitma kaks Oslo modellibürood, kui ta Hokksundis keskkoolis käis, ja tema „ei”-ga pead vangutades leppima. Ja kõige enam rõõmustas Kajat see, kui üks neist lahkudes lausus: „Olgu peale, aga pea meeles, kullake: sa ei ole täiuslik iludus. Sul on väikesed teravad hambad. Võiksid vähem naeratada.”

Pärast seda oli tal naeratada hoopis kergem.

Kaja tõmbas jalga kaitsevärvi püksid, pani selga õhukese vihmakuue ning hõljus kaalutult ja hääletult liftiga vastuvõttu.

„Chungking Mansion?” kordas vastuvõtutöötaja, suutis peaaegu hoiduda kulmu kergitamast ja näitas käega: „Kimberley Roadi mööda Nathan Roadile ja siis vasakule.”

Kõik Interpoli liikmesriikide majutusasutused ja hotellid kohustusid välismaalasi registreerima, aga kui Kaja oli helistanud Norra saatkonna sekretärile, et kontrollida viimast elupaika, kuhu tema otsitav mees oli registreeritud, siis seletas talle saatkonnasekretär, et Chungking Mansion ei ole hotell ega ka mansion, see tähendab häärber. See on kobar poode, kioskeid, restorane ja tõenäoliselt üle saja tegutsemisloaga ja -loata majutusasutuse, kus on voodikohti kahest kahekümneni, mis paiknevad nelja hiigelsuurde kõrghoonesse hajutatult. Väljaüüritavad ruumid ulatusid lihtsatest, puhastest ja meeldivatest kuni rotiurgaste ja ühetärnikongideni. Ning mis kõige tähtsam: mitte kuigi nõudlik mees võis Chungking Mansionis nii magada, süüa, elada, töötada kui ka paljuneda ilma kuhikelamust lahkumata.

Nathan Roadilt, siginat-saginat täis äritänavalt, mis kubises firmakaupadest, säravatest fassaadidest ja kõrgetest poeakendest, leidis Kaja Chungkingi peaukse. Ning sisenes.

Ta sisenes kiirsöögiasutuste haisupilve, kingseppade haamrilöökidesse, raadiotest tulvavasse muslimi palveüminasse ja kaltsukatest heidetud nukratesse pilkudesse. Ta naeratas segaduses seljakotituristile, kel oli käes Lonely Planet ja jalas optimistlikud laigulised šortsid, kust ulatusid välja valged külmetavad sääred.

Vormiriides valvur heitis pilgu Kaja esitatud paberile, ütles „lift C” ja näitas käega koridori lõppu.

Lifti ees oli nii pikk järjekord, et Kaja mahtus peale alles kolmandal katsel ning seisis teiste vahele kiilutult nagisevas ja rappuvas raudkirstus, mis viis mõtted mustlastele, kes matsid oma surnuid püsti.

Öömajaomanik oli turbaniga muslim, kes näitas Kajale silmapilk õhinal pisikest konkut, mille voodijalutsi kohale seinale oli imekombel mahtunud telekas ja peatsi kohale lörisev kliimaseade. Omaniku õhin hääbus sedamaid, kui Kaja tema müügimehejutu katkestas ja näitas talle mehe pilti ja nime, nagu see ta passis võis seista, ning küsis tema asukohta.

Reaktsiooni nähes kiirustas ta lisama, et on mehe abikaasa. Saatkonnasekretär oli talle seletanud, et oleks „kontraproduktiivne” hakata Chungkingis politseitõendiga vehkima. Ja kui Kaja veel igaks juhuks lisas, et temal ja pildil oleval mehel on viis last, muutus magalaomaniku suhtumine kardinaalselt. Noor Lääne pagan, kes on juba nii palju lapsi ilmale toonud, äratas temas austust. Ta ohkas raskelt, raputas pead ja lausus iga sõna rõhutades kaeblevas inglise keeles: „Kurb, kurb, proua. Nad tulid ja võtsid ta passi ära.”

„Kes?”

„Kes? Triaad, proua. Alati Triaad.”

„Triaad?” pahvatas Kaja.

Mõistagi teadis ta seda organisatsiooni, aga tegelikult oli talle jäänud mulje, et Hiina maffia tegutseb eelkõige koomiksites ja karatefilmides.

„Palun istuge, proua.” Mees tõmbas rutakalt lähemale tooli, kuhu Kaja istuma vajus. „Nad otsisid teda, ta oli kadunud, nad võtsid ta passi ära.”

„Passi? Miks?”

Mees kõhkles.

„Palun, ma pean seda teadma.”

„Ma kardan, et teie mees mängis hobuste peale.”

„Hobuste peale?”

„Happy Valley. Traavirada. See on hirmus.”

„Kas tal on mänguvõlg? Triaadile?”

Mees noogutas ja raputas mitu korda vaheldumisi pead, et seda fakti kinnitada ja kahetseda.

„Ja nad võtsid passi ära?”

„Ta peab passi võlasummaga tagasi ostma, kui Hongkongist ära tahab sõita.”

„Aga ta võib Norra saatkonnast uue passi hankida.”

Turban vankus küljelt küljele. „Seda küll. Ja valepassi võib siit Chungkingist hankida kaheksakümne Ameerika dollari eest. Aga mitte passis pole asi. Asi on selles, et Hongkong on saar, proua. Kuidas te siia saabusite?”

„Lennukiga.”

„Ja kuidas te siit ära sõidate?”

„Lennukiga.”

„Üks lennujaam. Lennupiletid. Kõik nimed arvutis. Palju kontrollpunkte. Lennujaamas on paljud, kellele Triaad maksab, et nad näod ära tunneksid. Mõistate?”

Kaja noogutas pikkamisi. „Põgeneda on raske.”

Omanik raputas naerdes pead. „Ei, proua. Põgeneda on võimatu. Aga Hongkongis võib end ära peita. Seitse miljonit. Lihtne kaduda.”

Magamatus andis tunda ja Kaja sulges silmad. Omanik vist mõistis seda valesti, sest pani talle käe trööstivalt õlale ja pomises: „Noo-noo.”

Ta kõhkles, kummardus siis lähemale ja sosistas: „Ma arvan, et ta on ikka veel siin, proua.”

„Nojah, muidugi.”

„Ei, ma mõtlen Chungkingis. Ma olen teda näinud.”

Kaja tõstis pea.

„Kaks korda,” ütles mees. „Li Yuanis. Ta sööb. Odav riis. Ärge kellelegi öelge, et mina ütlesin. Teie mees on hea mees. Aga suur pahandus.” Ta pööritas silmi, nii et need kadusid peaaegu turbani alla. „Suur pahandus.”

Li Yuan oli lett, neli plastlauda ja üks hiinlane, kes naeratas Kajale julgustavalt, kui too kuue tunni, kahe portsjoni praetud riisi, kolme kohvi ja kahe liitri vee järel ärkas ropsuga, tõstis pea rasvaselt lauaplaadilt ning vaatas mehele otsa.

„Tired?” naeris mees, näidates puudulikku komplekti esihambaid.

Kaja haigutas, tellis neljanda tassi kohvi ja jätkas ootamist. Tuli kaks hiinlast, kes istusid leti äärde, kuid ei öelnud ega tellinud midagi. Nad ei pidanud teda ühegi pilgu vääriliseks, mis tegi Kajale heameelt. Tema keha oli ööpäeva pikkusest istumisest nii kange, et valutas igalt poolt, millist asendit ta ka poleks võtnud. Ta painutas pead küljelt küljele, et verd kuidagi käima saada. Ja seejärel kuklasse. Kael naksus. Ta vahtis laes sinkjasvalgeid päevavalgustorusid ja langetas uuesti pea. Ning vahtis otse kahvatusse, tagaaetud pilguga näkku. Mees oli peatunud koridoris allatõmmatud teraskardina ees ja kammis pilguga Li Yuani väikest toitlustusettevõtet. Tema pilk peatus kahel hiinlasel leti ääres. Siis kiirustas ta edasi.

Kaja hüppas jalule, aga üks jalg oli surnud. Ta haaras koti ja liipas nii kiiresti kui suutis mehele järele.

„Welcome back,” kuulis ta, kuidas Li Yuan talle järele hüüdis.

Mees oli näinud nii kõhn välja. Fotodel oli ta paistnud laiaõlgne ja pikk nagu mastipuu ning TV jutusaates jäi mulje, nagu oleks tool, kus ta istus, valmistatud pügmeedele. Aga Kajal polnud kahtlust, et see on tema: lopergune pöetud pea, esiletükkiv nina, punasekirjud silmavalged ja alkoholis loputatud helesinised iirised. Enesekindel lõug ja üllatavalt malbe ning kaunikujuline suu.

Kaja koperdas Nathan Roadile. Neoonvalgel silmas ta rahvamassi kohal kõrguvat nahktagis selga. Ei paistnud, et mees oleks kiirustanud, aga siiski pidi Kaja tal kannul püsimiseks sörki laskma. Mees pööras rahvarohkelt kaubatänavalt kõrvale ja Kaja venitas vahemaa pikemaks, kuni jõuti kitsamatele tänavatele, kus liikus vähem rahvast. Ta märkas tänavasilti nimega Melden Row. Tal oli kiusatus minna mehe juurde ja ennast tutvustada, et saada see kaelast ära. Aga Kaja oli otsustanud jääda oma plaani juurde: leida mehe elukoht. Vihm oli lakanud ja ühekorraga tõmmati kõrvale pilveräbal, mis paljastas kõrge sametmusta taeva, kus särasid tähed nagu nööpnõelaaugud.

Läinud nõnda kakskümmend minutit, peatus mees järsult tänavanurgal ja Kaja lõi kartma, et on avastatud. Aga mees ei keeranud ringi, vaid võttis midagi tagitaskust. Kaja vahtis üllatunult. Lutipudel?

Mees kadus nurga taha.

Kaja järgnes talle ja sattus avarale väljakule, mis oli täis inimesi, põhiliselt noori. Teisel pool väljakut helendasid laiade klaasuste kohal inglis- ja hiinakeelsed reklaamid. Kaja tundis ära mõne uue filmi pealkirja, mida tal polnud kunagi mahti vaatama minna. Tema pilk leidis mehe nahktagi ja ta jõudis näha, kuidas mees pani lutipudeli võllast ja tühja silmust kujutava pronksskulptuuri alusele. Mees ruttas mööda kahest täis reast ning istus kolmandasse, kus korjas üles ajalehe. Umbes kahekümne sekundi pärast ta tõusis, läks uuesti skulptuuri juurde, haaras möödudes lutipudeli, pistis tagitaskusse ja suundus tagasi sama teed, kust oli tulnud.

Oli hakanud taas sadama, kui Kaja nägi, kuidas mees astus Chungking Mansionisse. Ta hakkas oma kõnet tasapisi ette valmistama. Kuigi liftide juures enam järjekorda ei olnud, läks mees trepist üles, käänas paremale ja kadus pöördukse taha. Kaja kiirustas talle järele ja leidis end äkki inimtühjast räämas trepikojast, mis lehkas väljakannatamatult kassipissi ja märja betooni järele. Ta hoidis hinge kinni, kuid ainus, mida ta kuulis, oli solksumine. Kui ta oli just otsustanud trepist üles minna, kuulis ta, kuidas allpool paugatas uks. Ta sööstis trepist alla ja leidis ainsa asja, mis võis paukuda – mõlkis metallukse. Ta pani käe lingile, tundis värinat, sulges silmad ja vandus mõttes. Siis rapsas ta ukse lahti ja astus pimedusse. See tähendab: välja.

Miski jooksis tal üle jalgade, aga ta ei karjatanud ega liigutanud.

Alguses arvas ta, et on sattunud liftišahti. Aga kui ta üles vaatas, seletas silm pimeduses tahmunud telliskivimüüre, mida kattis veetorude, juhtmete, väändunud metallijuppide ja roostes ning ümberkukkunud raudtellingute rägastik. See ei olnud tagaõu, vaid paari ruutmeetrine pilu kõrghoonete vahel. Ainsat valgust andsid ülal kõrgel väikses neljakandilises avas helendavad tähed.

Vaatamata pilvitule taevale piserdas midagi asfaldile ja näkku ning ta mõistis korraga, et see on fassaadidelt eenduvatest väikestest roostes kliimaseadmetest pärinev kondensvesi. Ta tõmbus tagasi ja nõjatus vastu raudust.

Ootas.

Ja lõpuks kostis pimedusest: „What do you want?”

Kaja ei olnud mehe häält varem kuulnud. Siiski, ta oli kuulnud seda sarimõrvaritest rääkivas jutusaates, kuid hoopis iseasi oli kuulda seda päriselt. Hääl oli väsinult kare ning jättis mehest vanema mulje kui ta nelikümmend eluaastat seda lubanuksid. Aga samas oli selles ka turvalist ja enesekindlat rahu, mis ei sobinud kokku tagaaetu näoilmega, mida Kaja Li Yuani ees näinud oli. Madal ja soe.

„Ma olen norralane,” ütles Kaja.

Vastust ei tulnud. Kaja neelatas. Ta teadis, et esimesed sõnad on kõige tähtsamad.

„Minu nimi on Kaja Solness. Ma sain ülesande teid üles otsida. Gunnar Hagenilt.”

Mõrvarühma ülema nimi ei tekitanud mingit reaktsiooni. Oli ta ära läinud?

„Ma töötan mõrvauurijana Hageni alluvuses,” ütles Kaja pimedusse.

„Palju õnne.”

„Pole põhjust. Eriti kui olete viimastel kuudel Norra lehti lugenud.” Ta oleks äärepealt keelde hammustanud. Kas ta püüdis teravmeelitseda? Küllap see tuli magamatusest. Või närvidest.

„Õnnitlesin sooritatud ülesande puhul,” kostis hääl. „Leidsite mu üles. Võite nüüd tagasi sõita.”

„Oodake!” hüüatas Kaja. „Kas te ei tahagi kuulda, mida ma soovin?”

„Parem mitte.”

Aga sõnad, mille Kaja oli üles kirjutanud ja läbi harjutanud, libisesid juba keelelt: „Tapeti kaks naist. Kohtumeditsiinilised leiud viitavad samale kurjategijale. Muus osas pole meil aga millestki kinni võtta. Kuigi ajakirjandusel on minimaalselt infot, pasundavad nad juba, et tegutseb uus sarimõrvar. Kirjutatakse, et võib-olla inspireerib teda Lumememm. Me palusime Interpolist ekspertabi, aga ka nemad jooksid tupikusse. Ajakirjanduse ja võimude surve on …”

„Vastus on „ei”,” sõnas hääl.

Uks paugatas.

„Halloo? Halloo? Kas te olete seal?”

Kaja liikus kobamisi edasi ja leidis mingi ukse. Avas selle, enne kui hirm temast jagu sai, ja seisis järgmises kottpimedas trepikojas. Ta märkas ülal valgust ja võttis kolm astet korraga. Valgust immitses läbi pöördukse klaasi ja ta lükkas selle lahti. Ta sattus lihtsasse lagedasse koridori, kus oli loobutud kooruvat krohvi asendamast ja seintest õhkus rõskust nagu halba hingeõhku. Vastu rõskust nõjatudes seisis kaks meest, sigaret kõlkumas suunurgas, ja Kajani kandus magusat hõngu. Mehed vaatasid teda kustunud pilgul. Piisavalt kustunud, lootis ta. Lühem mees oli must, aafriklane, arvas Kaja. Pikem mees oli valge, laubal ohukolmnurka meenutav püramiidjas arm. Kaja oli lugenud ajakirjast „Politsei”, et Hongkongi tänavatel on ligi kolmkümmend tuhat politseinikku, mistõttu seda peetakse üheks turvalisemaks miljonilinnaks maailmas. Aga selline olukord oli vaid tänavatel.

„Looking for hashish, lady?”

Kaja raputas pead, katsus usaldustäratavalt naeratada ja käituda nõnda, nagu koolides esinemas käies tüdrukutele alati soovitas: tuleb olla sellise näoga, nagu teaksid, kuhu lähed, mitte nagu oleksid karjast eksinud. Mitte nagu saak.

Mehed naeratasid vastu. Ainus teine uks koridoris oli kinni müüritud. Mehed võtsid käed püksitaskust ja sigaretid suunurgast.

„Looking for fun, then?”

„Wrong door, that’s all,” vastas ta ja keeras ringi, et ära minna. Kellegi käsi sulgus ta randme ümber. Hirm maitses nagu tinafoolium. Teoorias oli ta tugev. Ta oli seda valgustatud võimlas kummimatil instruktori ja kolleegide juuresolekul harjutanud.

„Right door, lady. Right door. Fun is this way.” Näkku uhkav hingeõhk lehkas kala, sibula ja marihuaana järele. Võimlas oli olnud vaid üks vastane.

„No thanks,” vastas ta ja katsus, et hääl ei väriseks.

Must tuli Kaja kõrvale, haaras tal teisest randmest ja lausus häälel, mis tõusis falsetti ja langes seejärel tagasi: „We will show you.”

„Only there’s not much to see, is there?”

Kõik kolm keerasid näoga pöördukse poole.

Kaja teadis, et mehe passis seisab meeter üheksakümmend neli, aga Hongkongi mõõdus uksel seistes paistis ta vähemalt kaks meetrit kümme. Ja poole laiem kui tund aega tagasi. Tema käed rippusid kehast eemal külgedel, kuid ta ei liigutanud, ei jõllitanud, ei õrisenud, vaid vaatas rahulikult valge mehe poole ja kordas:

„Is there, jau-ye?”

Kaja tundis, kuidas valge mehe haare ta randmel tugevneb ja lõtvub, ning märkas, kuidas must mees jalga vahetab.

„Ng-goy,” lausus mees uksel.

Kaja tundis, kuidas meeste käed ta ebaledes vabastasid.

„Tule,” lausus mees ja võttis Kajal õrnalt käe alt kinni.

Uksest väljudes tundis Kaja, et ta nägu hõõgub. Hõõgub ärevusest ja häbist. Häbist selle üle, kui suurt kergendust ta tundis, kui aeglaselt ta aju toimis, kui meeleldi ta laskis mehel lahendada olukorra kahe süütu hašišidiileriga, kes tahtsid teda ainult natuke hirmutada.

Mees talutas ta kaks korrust kõrgemale ja läbi ühe pöördukse, kus ta paigutas Kaja liftiukse ette, vajutas alaspidi noolega nupule, seisis tema kõrvale ja kinnitas pilgu liftiukse kohal helendavale number üheteistkümnele. „Võõrtöölised,” ütles ta. „Nad on üksi ja neil on igav.”

„Ma tean,” vastas Kaja trotslikult.

„Vajuta G-le, see on ground floor, mine paremale ja otse edasi, kuni oled Nathan Roadil.”

„Palun kuulake mind. Teie olete mõrvarühmas ainuke, kes on piisavalt pädev sarimõrvareid püüdma. Teie tabasite Lumememme.”

„Õige,” vastas mees. Kaja nägi, kuidas mehe pilgus midagi liigatas, kuidas ta vedas sõrmega lõuga pidi parema kõrvani. „Ja pärast seda panin ameti maha.”

„Panite ameti maha? Mõtlete seda, et võtsite end töölt vabaks?”

„Panin ameti maha. Tegin lõpparve.”

Alles nüüd märkas Kaja, et mehe lõug on paremalt poolt ebaloomulikult õieli.

„Gunnar Hagen ütles, et kui te kuue kuu eest Oslost ära sõitsite, andis ta teile teenistusest tähtajatu vabastuse.”

Mees naeratas ja Kaja märkas, kuidas see ta nägu muutis: „Asi on selles, et Hagenile ei mahu pähe …” Ta vakatas ja ta naeratus kadus. Tema pilk suundus numbrile lifti tablool, mis oli nüüd viis.

„Nii või teisiti, aga ma ei tööta enam politseis.”

„Meie vajame teid …” Kaja tõmbas hinge. Ta teadis, et seisab kõikuval pinnal, aga enne kui mees uuesti silmist kaob, tuleb tegutseda. „Ja teil on meid vaja.”

Mehe pilk libises Kajale. „Mis teid nii paneb arvama?”

„Te võlgnete Triaadile raha. Te ostate tänaval lutipudeliga narkootikume. Te elate …” Kaja tegi grimassi. „… siin. Ja teil ei ole passi.”

„Mulle meeldib siin ja milleks mulle pass?”

Kostis plõnn, liftiuks avanes käginal ja sees olevatest kehadest õhkus sooja, haisvat õhku.

„Ma ei lähe sellega!” pahvatas Kaja valjemini kui kavatsenud oli, ja märkas nägusid, mis vaatasid teda nii kannatamatuse kui ka vaieldamatu uudishimuga.

„Lähed küll,” ütles mees, pani talle käe ristluudele ja tõukas ta tasakesi, kuid kindlalt lifti. Silmapilk oli Kaja ümbritsetud inimkehadest, mis tal tee tõkestasid ega lasknud ei liigutada ega ringi keerata. Ta pööras pead just parajal hetkel, et näha, kuidas liftiuksed sulguvad.

„Harry!” hüüdis ta.

Aga mees oli juba läinud.