Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 11

Kell oli kolm pärastlõunal, kui Harry ärkas. Ta avas koti, pani selga puhtad riided, leidis kapist villase mantli ja läks välja. Uduvihm tõi ta piisavalt ärkvele, nii et Schrøderi restorani pruunidesse suitsust lehkavatesse ruumidesse astudes nägi ta enam-vähem kaine välja. Tema laud oli kinni, nii et ta istus kõige taha, teleka alla.

Ta vaatas ringi. Õlleklaaside kohal nägi ta paari uut nägu, muidu aga oli aeg seisnud paigal. Tuli Nina ja asetas tema ette valge kruusi ja terasest kohvikannu.

„Harry,” ütles ta. Mitte tervituseks, vaid et saada kinnitust, et see on tõesti tema.

Harry noogutas. „Tere, Nina. Vanu lehti?”

Nina lipsas tagaruumi ja tuli tagasi koltunud lehepakiga. Harryle jäi arusaamatuks, miks nad Schrøderis vanu lehti säilitavad, aga see oli talle enam kui ühel korral marjaks ära kulunud.

„Long time,” poetas Nina ning lahkus. Ja Harryle meenus, mis talle Schrøderi juures meeldib peale selle, et see on ta kodulähedane kõrts. Lühilaused. Ja austus eraelu puutumatuse vastu. Nenditi, et oled tagasi, ega nõutud vahepealse aja kohta aruandlust.

Harry kummutas hinge alla kaks tassi jahmatavalt halba kohvi, lapates samal ajal fast forward’i tehnikaga lehti, et saada ülevaade, mis kuningriigis viimaste kuude jooksul juhtunud on. Nagu tavaliselt, ei olnud seda palju. See talle Norra juures meeldiski.

Keegi oli võitnud superstaarisaate, mingi prominent tantsusaatest välja langenud, üks kolmanda liiga jalgpallur kokaiini tarvitanud ja Lene Galtung, reeder Anders Galtungi tütar, oli oma pärandist juba mõne miljoni ette kätte saanud ning kihlunud küll kena, aga arvatavasti mitte niisama rikka investoriga, kelle nimi oli Tony. Liberaali toimetaja Arve Støp avaldas arvamust, et Norra rahva jaoks, kes tahab kangesti esineda sotsiaaldemokraatliku rollimudelina, hakkab juba piinlikuks muutuma, et elatakse ikka veel kuningriigis. Kõik oli täpselt nagu alati.

Alles detsembrikuu lehtedes nägi Harry esimesi pealkirju mõrvast. Ta tundis ära Kaja kirjeldatud sündmuskoha, Nydaleni linnaosa ehitusjärgus bürookompleksi keldri. Surmapõhjus ei olnud teada, kuid politsei ei välistanud tapmist.

Harry lehitses edasi ja luges hoopis ühest poliitikust, kes suurustas, et astus ministriametist tagasi selleks, et olla rohkem koos perega.

Schrøderi ajalehearhiiv ei olnud kaugeltki täielik, aga teine tapmine ilmus välja kaks nädalat hilisemas lehes.

Naine leiti sodiks sõidetud Datsuni tagant, mis oli Maridalenis Dausjøeni äärde metsaserva maha jäetud. Politsei ei välistanud võimalust, et surm võib olla „kriminaalne”, kuid ei avaldanud ka selle põhjust.

Harry luges artiklit diagonaalis ja mõistis, et politsei vaikimisel on tavapärane põhjus: neil ei ole ühtki niidiotsa, nada, radar pühib üle tühja ja lageda veepinna.

Ainult kaks tapmist. Ometi oli Hagen olnud kindel, et tegu on sarimõrvariga. Nii et mis seos siin on ja mida ajalehes ei ole? Harry tundis, kuidas aju hakkab liikuma vana tuttavat rada pidi, vihastas, et ei suuda järele jätta, ja lehitses edasi.

Kui teraskann tühjaks sai, pani ta lauale kortsus rahatähe ja astus tänavale. Tõmbas mantli tihedamalt ümber ja vidutas silmi halli taeva poole.

Ta peatas vaba takso, mis sõitis kõnniteeserva. Juht sirutas end diagonaalselt läbi auto ja tagauks avanes. Sellist trikki võis nüüdsel ajal harva näha ja Harry otsustas, et tasub mehele jootrahaga. Mitte ainult sellepärast, et see kergendas tal sisenemist, vaid ka sellepärast, et autoaknas oli just peegeldunud nägu, mis istus Harry taha pargitud auto rooli taga.

„Riigihaigla,” sõnas Harry ja nihkus edasi tagaistme keskpaika.

„Justament,” lausus taksojuht.

Harry vaatas tahavaatepeeglisse, kui nad kõnniteeservalt välja keerasid. „Muide, sõitke enne Sofies gate 5 juurde.”

Sofies gatel jäi takso diiselmootori plärinal ootama, kuni Harry võttis pikkade, rutakate sammudega trepiastmeid ning ta aju vaagis erinevaid võimalusi. Triaad? Herman Kluit? Või vana hea paranoia? Nodi oli seal, kuhu ta selle enne ärasõitu jätnud oli, toidukapis tööriistakastis. Vana aegunud ametitõend. Kaks paari Hiattsi firma vedrustatud kiirlukustuvaid käeraudu. Ja teenistusrevolver, 38-kaliibrine Smith & Wesson.

Kui Harry tagasi tänavale jõudis, istus ta paremale ega vasakule vaatamata taksosse.

„Riigihaiglasse?” küsis juht.

„Vähemalt sõitke sinnapoole,” vastas Harry ja vaatas peeglisse, kui nad algul Stensberggatale ja seejärel Ullevålsveienile keerasid. Ta ei näinud midagi. Mis tähendas üht kahest. Et tal käib peal vana hea paranoia. Või et tüüp on hea.

Harry kõhkles, kuid ütles viimaks: „Riigihaiglasse.”

Ja pidas tahavaatepeeglit jätkuvalt silmas, kui nad möödusid Vestre Akeri kirikust ja Ullevåli haiglast. Ta ei tohtinud neid mingil juhul sinna juhatada, kus ta oli kõige kaitsetum. Sinna, kuhu nad kõik nii kangesti kippusid. Pereliikmete ligi.

Riigi suurim haigla kõrgus üleval linna kohal.

Harry maksis taksojuhile, kes tänas jootraha eest ja kordas tagaukse trikki.

Hoonete fassaadid kerkisid Harry ette nõnda, et madalad pilved paistsid katuseid riivavat.

Harry tõmbas sügavalt hinge.

Olav Hole naeratas haiglapadjalt nii malbelt ja rammetult, et Harry pidi tahtmatult neelatama.

„Ma olin Hongkongis,” vastas Harry. „Et pisut mõelda.”

„Kas said mõeldud?”

Harry kehitas õlgu. „Mis arstid ütlevad?”

„Nii vähe kui võimalik. Vaevalt see hea märk on, aga ma märkan, et nii meeldib mulle rohkem. Tead ju küll, et meie pere ei tule elutõega kuigi hästi toime.”

Harry mõtles, et ei tea, kas nüüd läheb jutt emale. Ta lootis, et seda ei juhtu.

„On sul tööd?”

Harry raputas pead. Isa juuksed olid laubal nii valged ja siledad, et Harry mõtles, kas need ikka on tema juuksed või jagati need talle välja koos pidžaama ja sussidega.

„Mitte midagi?” uuris isa.

„Mulle pakuti loenguid politseikoolis.”

See oli peaaegu tõsi. Hagen oli teinud selle pakkumise pärast Lumememme juhtumit, otsekui puhkuseks.

„Õpetaja?” Isa naeris vaikselt ja ettevaatlikult, nagu võiks tugevam pingutus maksta talle elu. „Ma arvasin, et üks sinu põhimõtteid oli mitte iial teha seda, mida mina olen teinud.”

„Nii küll pole olnud.”

„Sellest pole midagi, sa oled alati kõike omamoodi teinud. Need politseiasjad … Noh, ma pean olema tänulik, et sa pole teinud nagu mina. Mina ei ole kellegi eeskuju. Sa tead, et pärast sinu ema surma …”

Harry oli istunud valges haiglapalatis vaid kakskümmend minutit ja tundis juba meeleheitlikku tarvidust põgeneda.

„Pärast sinu ema surma ei saanud ma enam millegagi hakkama. Ma tõmbusin endasse ega tundnud inimestega läbikäimisest mingit rõõmu. Mulle näis, et vaid üksinduses olen ma talle kõige ligemal. Aga see on suur viga, Harry.” Isa naeratas leebelt nagu ingel. „Ma tean, et Rakeli kaotus oli valus, aga ära tee nagu mina. Ära peida ennast, Harry. Ära keera ust lukku ega viska võtit ära.”

Harry vaatas oma käsi, noogutas ja tundis üle kogu keha sipelgaid. Ta pidi midagi saama, ükskõik mida.

Tuli meesõde, ütles, et ta nimi on Altman, tõstis süstla ja ütles susinal, et annab „Olavile” midagi hea une jaoks. Harryl tuli himu küsida, kas tal oleks ka temale midagi.

Isa heitis külili, näonahk vajus rippu ja ta nägi vanem välja kui selili lamades. Ta vaatas Harryt raskel, tühjal pilgul.

Harry tõusis nii järsku, et toolijalad kriiksatasid põrandal.

„Kuhu sa lähed?” pomises isa.

„Välja suitsu tegema,” vastas Harry. „Olen kohe tagasi.”

Harry istus madalale telliskivimüürile, kust tal avanes vaade parklale, ja süütas Cameli. Teisel pool kiirteed nägi ta Blinderni ja ülikoolihooneid, kus isa oli õppinud. Oli neid, kes väitsid, et poegadest saavad alati isade vähem või rohkem maskeeritud teisendid, et väljamurdmise kogemus pole muud kui illusioon, et pöördutakse tagasi ja vere raskustung ei ole mitte üksi tugevam kui tahe, vaid see ongi tahe. Harry oli alati uskunud, et tema on vastupidine näide. Nii et miks nägi ta padjal isa laastatud, paljakskistud nägu vaadates just nagu iseenda peegelpilti? Korraga kuulis ta ka isa sõnades otsekui iseennast. Isa mõttekäigud, isa sõnad … täpselt nagu hambapuur, mis tabab eksimatu kindlusega Harry närvi. Sest ta on koopia. Kurat! Harry pilk leidis parklast valge Corolla.

Alati valge, kõige anonüümsem värv. Corolla värv Schrøderi restorani ees, mille rooli taga oli nägu, sama nägu, mis oli teda vähem kui ööpäeva eest längus pilusilmadega vahtinud.

Harry viskas sigareti käest ja spurtis tagasi majja. Aeglustas sammu, kui jõudis isa palatisse viivasse koridori. Ta pööras sinna, kus koridor avardus ooteruumiks ja tegi, nagu otsiks midagi laual olevast ajakirjapakist, kammides ise kõrvalpilguga istujaid.

Mees oli peitnud enda Liberaali numbri taha.

Harry võttis kaasa Se og Høri, mille kaanel oli Lene Galtungi ja ta kihlatu pilt, ning eemaldus.

Olav Hole lamas suletud silmil. Harry pani kõrva tema suu vastu. Hingamine oli nii pinnapealne, et seda oli vaevalt kuulda, kuid ta tundis põsel hingeõhku.

Harry istus veidi aega voodi kõrval toolil ja vaatas isa, samal ajal kui silme eest jooksid läbi kehvalt toimetatud lapsepõlvemälestused juhuslikus järjekorras ja muu punase niidita kui see, et ta neid asju vähemalt mäletas.

Siis asetas ta tooli ukse juurde, mille lükkas poikvele, ning ootas.

Läks pool tundi, kuni ta nägi, kuidas mees tuleb ooteruumist ja eemaldub mööda koridori. Harry sedastas, et lühikesel mehejässil on ebatavaliselt rangis jalad, mistõttu paistis, nagu kõnniks ta, rannapall põlvede vahel. Enne kui ta kadus ukse taha, millel oli rahvusvaheline meestetualeti tähis, kergitas ta püksirihma. Nagu ripuks selle küljes midagi rasket.

Harry tõusis ja järgnes talle.

Ta peatus tualeti ukse taga ja tõmbas sügavalt hinge. Sellest oli palju aega möödas. Seejärel tõukas ta ukse lahti ja hiilis sisse.

Tualett oli nagu Riigihaigla: puhas, kena, uus ja avar. Ühes pikiseinas oli kuus kabiiniust ja mitte ühegi lukk ei olnud punaseks keeratud. Otsaseinas oli neli kraanikaussi ja teises pikiseinas puusakõrgusel neli portselanpotti. Mees seisis ühe poti ees seljaga Harry poole. Risti tema kohal seinal jooksis veetoru. See paistis päris tugev. Küllalt tugev. Harry tõmbas revolvri ja käerauad välja. Meestetualettide rahvusvaheline etikett näeb ette silmside vältimist. Teise pilgu tabamine, olgugi tahtmatult, annab loa tappa. Seepärast ei keeranud mees ringi ega vaadanud Harry poole. Ei siis, kui Harry välimise ukse hirmus tasakesi lukku keeras, ei siis, kui ta rahulikul sammul tema juurde tuli, ega siis, kui ta revolvritoru kukalt ja pead ühendava rasvavoldi vastu surus ning lausus sosinal sõna, mida ühe kolleegi väitel kõik politseinikud vähemalt korra oma karjääri jooksul öelda tohtisid:

„Freeze.”

Seda mees tegigi. Harry nägi, kuidas siledaks raseeritud kuklavolt läks kananahale, kui mees liikumatuks tardus.

„Hands up.”

Mees tõstis kaks lühikest musklis käsivart pea kohale. Harry kummardus lähemale. Ja mõistis samal sekundil, et see oli viga. Mehe kiirus oli jahmatav. Harry teadis lähivõitluse tehnikatele pühendatud tundidest, et sama tähtis kui tappa anda on teada, kuidas tappa saada. Et kõige alus on lihaste lõdvestamine ja arusaam, et nuhtlemist ei anna vältida, küll aga vähendada. Nii et kui mees siis hoogsalt ringi keeras, nõtke põlvetõstega nagu baleriin, reageeris Harry tema liigutusega kaasa minnes. Tema keha liikus jalahoobiga samas suunas. Jalg tabas teda puusa kohale. Harry kaotas tasakaalu, kukkus ja tõukas enda selili üle libedate plaatidega kaetud põranda mehe haardeulatusest välja. Ta jäi pikali maha, ohkas, vaatas lakke ja tõmbas taskust suitsupaki. Ta pistis sigareti suhu.

„Speedscuffing,” sõnas Harry. „Õppisin seda sel aastal, kui käisin Chicagos FBI kursustel. Cabrini Greenis, õudses rotiurkas. Valgel mehel polnud seal õhtuti mitte midagi peale hakata, kui sa ei tahtnud, et sind välja minnes paljaks varastataks. Nii et ma istusin ja harjutasin kahte asja. Teenistusrelva rekordkiirusel tühjendamist ja pimedas laadimist. Ja lauajala ümber kiirrauastamist.”

Harry vinnas end küünarnukkidele.

Mees seisis endiselt, töntsakad käsivarred pea kohal püsti. Käed olid käeraudadega kummalegi poole veetoru kinnitatud. Ta vahtis Harryt ilmetul pilgul.

„Mister Kluit sent you?” küsis Harry.

Teine vahtis Harryle pilgutamata silma.

„The Triade. I’ve paid my debts, haven’t you heard?” Harry uuris mehe ilmetut nägu. Miimika – või selle puudumine – oli võibolla asiaatlik, aga tüübil polnud hiinlase näokuju ega jumet. Äkki mongol? „So what do you want from me?”

Ei mingit vastust. Mis oli halb uudis, sest tähendas tõenäoliselt, et mees ei tulnud mitte nõudma. Vaid tegutsema.

Harry tõusis ja läks kaarega ümber mehe tema kõrvale. Ta hoidis revolvrit mehe meelekohal ja pistis vasaku käe tema pintsakupõue. Käsi libises üle tulirelva külma terase, leidis seejärel taskuraamatu ja napsas selle välja.

Harry taganes kolm sammu.

„Let’s see … mister Jussi Kolkka.” Harry hoidis American Expressi krediitkaarti vastu valgust. „Finnish? Soomlane? Siis saad äkki norra keelest aru?”

Ei mingit vastust.

„Sa oled olnud politseinik, eks? Kui ma sind Gardermoeni saabuvate lendude terminalis nägin, pidasin sind narkonuhiks. Kust sa teadsid, et ma selle lennukiga tulen, Jussi? Kui ma tohin sind ikka Jussiks kutsuda? Minu meelest on loomulik kutsuda eesnime pidi meest, kes seisab su ees, riist ripakil.”

Kostis kraaksatus ja süljelärakas lendas oma telje ümber keereldes läbi õhu ning maandus Harry rinnaesisele.

Harry vaatas oma T-särki. Must lärakas huuletubakat oli maandunud põiki o-le, nii et nüüd seisis seal Snow Patrøl.

„Saad niisiis norra keelest aru,” nentis Harry. „Nii et kelle heaks sa töötad, Jussi? Ja mis sa tahad?”

Jussi näos ei liikunud ükski lihas. Väljaspool katsus keegi ukselinki, vandus ja lahkus.

Harry ohkas. Siis tõstis ta revolvri, kuni see oli soomlase lauba kõrgusel, ja surus päästikule.

„Äkki sa arvad, et ma olen harilik süüdiv inimene, Jussi. Noh, kuula, kui süüdiv ma olen. Minu isa lamab abitult haigevoodis, sa oled selle avastanud ja nüüd on mul probleem. Seda saab lahendada vaid ühtviisi. Õnneks oled sa relvastatud, nii et ma võin politseile öelda, et see oli enesekaitse.”

Harry vajutas veelgi tugevamalt päästikule. Ja märkas, kuidas saabub tuttav iiveldus.

„Kripo.”

Harry peatas revolvrikuke. „Repeat.”

„Ma olen kripost.” Rootsikeelsed sõnad sisistati soome aktsendiga, mida norra pulmavanemad nii armastavad.

Harry vahtis meest. Ta ei kahelnud hetkegi, et too tõtt räägib. Ometi oli see täiesti arusaamatu.

„Rahataskus,” sisistas soomlane, ilma et hääles peituv raev oleks silmadeni jõudnud.

Harry avas rahatasku ja piilus sisse. Tõmbas välja plastist ametitõendi. Infot oli napilt, kuid piisavalt. Harry ees olev mees töötas kripos, Norra kriminaalpolitseis, selle Oslo üksuses, mis aitas – ja harilikult juhtis – mõrvajuurdlusi kogu riigis.

„Mida kuradit kripo minust tahab?”

„Küsi Bellmanilt.”

„Kes on Bellman?”

Soomlane kõõksatas, nii et raske oli öelda, kas see oli läkastus või naer. „Peainspektor Bellman, sa tropp. Minu boss. Aga tee mind nüüd lahti, silmarõõm.”

„Raisk,” ütles Harry ja vaatas veel kord ametitõendit. „Kuradi raisk.” Ta kukutas taskuraamatu põrandale ja keeras end ukse poole.

„Hei. Hei!”

Soomlase hüüded vaibusid Harry selja taga järk-järgult, kui ta mööda koridori väljapääsu poole suundus. Isa juures käinud õde tuli talle vastu ja noogutas naeratades, kui lähedale jõudis. Harry viskas käeraudade võtme õhku.

„Kempsus on liputaja, Altman.”

Õde püüdis võtme masinlikult pihkude vahele. Harry tundis oma seljal hämmeldunud pilku, kuni uksest välja jõudis.