Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 9

Gardermoeni, Oslo lennujaama saabuvate lendude terminali juures ülekäiguraja ees oli peatunud Volvo Amazoni viimane mudel, mis Volvo tehasest 1970. aastal välja veeres.

Kahekaupa käest kinni hoidvate krudisevas kummiriides lasteaialaste rida marssis auto eest läbi. Mõni lastest heitis uudishimuliku pilgu vanale imelikule autole, mille kapotil oli rallitriip, ja kahele mehele kojameeste taga, mis nühkisid hommikust vihma laiali.

Politseipeainspektor Gunnar Hagen, kes istus juhi kõrval, teadis, et käest kinni hoidvate laste nägemine peaks tooma ta näole naeratuse ja viima mõtted ühtehoiule, hoolimisele ja ühiskonnale, kus üksteise eest hoolt kantakse. Aga Hageni esimene mõtteseos oli inimahelik, kes otsib tõenäoliselt tapetut. Niisuguseks oli teinud teda töö mõrvarühma ülemana. Üks naljanina oli Hole kabinetiuksele kirjutanud: I see dead people.

„Mes kuradit on lasteaial asja lennujaama?” torises juhiistmel mees. Tema nimi oli Bjørn Holm ja Amazon oli tema kõige kallim vara. Juba üksi lärmaka, kuid väga töökindla termostaadi, läbihigistatud kunstnahast istmete ja tolmuse mütsiriiuli lõhn tõi talle hinge rahu. Eriti kui sellele kõigele lisandus õigetel pööretel mootor, see tähendab umbes kaheksakümmend kilomeetrit tunnis tasasel maal, ja Hank Williams kassettmakis. Brynis kriminaaltehnika osakonnas töötav Bjørn Holm oli Skreiast pärit hillybilly, kelle kauboisaapad olid maonahast, nägu ümarik nagu kuu ja silmad pisut pungis, mis andis talle alaliselt imestava ilme. Sellise näo tõttu oli nii mõnigi juurdlusrühma juht Bjørn Holmi suhtes eksinud. Tõele au andes oli Bjørn Holm Weberi hiilgepäevadest saadik suurim kriminaaltehnika talent. Holm kandis pehmet seemisnahkset narmastega tagi ja kootud rastamütsi, mille alt ulatusid pikalt välja kõige laiemad ja punasemad karbonaadikujulised bakenbardid, mida Hagen siinpool Põhjamerd näinud oli.

Holm keeras Amazoni lühiajalisele parkimisalale, kus see kõõksatades seiskus ja mõlemad mehed väljusid. Hagen tõstis mantlikrae üles, mis ei takistanud vihmal mõistagi ta läikivat pealage pommitamast. Paljakut ümbritsesid muuseas nii tihedad ja tugevad mustad juuksed, et nii mõnigi kahtlustas, et Gunnar Hagenil on suurepärased juuksed, kuid originaalne juuksur.

„Ütle, kas su tagi peab tõesti vihma?” küsis Hagen, kui nad sissepääsu poole vuhkisid.

„Ei,” vastas Holm.

Kui nad autos istusid, oli Kaja Solness neile helistanud ja teatanud, et SAS-i Londonist saabuv lennuk maandus kümme minutit enne ettenähtud aega. Ja ta kaotas Harry Hole.

Gunnar Hagen vaatas ringi, kui nad pöörduksest sisenesid, nägi Kajat, kes istus taamal taksoleti juures kohvril, noogutas talle ja sörkis edasi saabuvate lendude ukse poole. Hagen ja Holm lipsasid uksest sisse, kui see reisijate väljalaskmiseks avanes. Turvamees tahtis neid peatada, kuid noogutas, jah, lausa kummardas, kui Hagen talle ametitunnistust näitas ja haugatas: „Politsei.”

Hagen keeras paremale, läks tolliametnike ja nende koerte vahelt läbi, möödus läikivatest metall-lettidest, mis viisid mõtted laibalaudadele Kohtumeditsiini instituudis, ja sisenes tagumisse boksi.

Seal peatus ta nii järsult, et Holm talle selga põrkas. Tema ees ägises kokkusurutud hammaste vahelt tuttav hääl: „Tervist, boss. Vabandust, et ma ei saa praegu au anda.”

Bjørn Holm piilus üle allüksuse ülema õla.

Avanev vaatepilt jälitas teda veel kaua.

Toolileeni kohal kummargil seisis mees, keda peeti elavaks legendiks mitte üksi Oslo Politseimajas ja kelle kohta iga Norra politseinik oli kuulnud mõnda pöörast lugu, kas siis head või halba. See oli mees, kellega ka Holm oli teinud lähedast koostööd. Aga mitte nii lähedast nagu tollimees, kes seisis legendi taga, latekskindas käsi poolest saadik legendi kahvatuvalgete tuharate vahel.

„Ta on minu,” sõnas Hagen tollimehele ja viibutas ametitõendit. „Laske ta lahti.”

Tollimees vahtis Hagenit ega tahtnud Harryt lahti lasta, aga kui vanem tolliametnik, kelle pagunitel olid kuldtriibud, sisse tuli, silmad kinni pigistas ja noogutas, tegi tollimehe käsi veel viimase pöörde, enne kui päevavalgele ilmus.

„Pane püksid jalga, Harry,” ütles Hagen ja keeras selja.

Harry tõmbas püksid jalga ja pöördus tollimehe poole, kes parajasti latekskinnast käest sikutas: „Ma loodan, et sul oli ka hea?”

Kaja Solness tõusis kohvrilt püsti, kui kolm kolleegi uksest väljusid. Bjørn Holm läks autot tooma, Gunnar Hagen aga suundus kioski juurde, et osta joogipoolist.

„Kas teid kontrollitakse tihti?” küsis Kaja.

„Iga kord,” vastas Harry.

„Mind ei ole vist küll kunagi tollis kinni peetud.”

„Ma tian.”

„Kust te teate?”

„Sest nad otsivad tuhandet väikest märki, ja sinul ei ole neist ühtki. Aga minul on vähemalt pooled.”

„Tahate öelda, et tolliametnikel on mingid eelarvamused?”

„Noh. Kas oled kunagi salakaupa vedanud?”

„Ei.” Kaja naeris. „Okei, olen. Aga kui nad nii head on, siis oleksid nad pidanud ka seda nägema, et olete politseinik. Ja laskma teid läbi.”

„Küllap nägidki.”

„Ah, jätke. Seda juhtub ainult filmis, et nad tunnevad politseiniku ära.”

„Tunnevad küll. Allakäinud politseiniku.”

„Tõesti?” imestas Kaja.

Harry kobas suitsupaki järele. „Vaata salakesi taksoleti poole. Seal on üks längus pilusilmadega tüüp. Näed?”

Kaja noogutas.

„Ta on sestsaadik, kui me siia tulime, kaks korda vööd sikutanud. Nagu ripuks seal midagi rasket. Käerauad või kumminui. Selline liigutus muutub automaatseks, kui oled mõne aasta autopatrullis või kinnipidamisosakonnas töötanud.”

„Ma olen autopatrullis töötanud, aga ma ei ole kunagi …”

„Ta töötab nüüd narkos ja otsib neid, kes tunnevad pärast tolli läbimist liiga suurt kergendust. Või lähevad otseteed tualetti, sest ei suuda kraami kauem pärasooles pidada. Või kohvreid, mis liiguvad naiivse ja abivalmis reisija käest salakaubavedaja kätte, kes on pannud idioodi uimastit täis pagasit tollist läbi tooma.”

Kaja kallutas pead ja vaatas Harryt, suul kerge muie. „Või on ta kõige harilikum lontis pükstega jorss, kes ootab oma ema. Ja te panete mööda.”

„Muidugi,” vastas Harry, vaatas käekella ja siis seinakella. „Seda juhtub pidevalt. Kas tõesti on keskpäev?”

Volvo Amazon veeres kiirteele just samal hetkel, kui süüdati tänavavalgustid.

Eesistmel olid Holm ja Kaja vestlusse süvenenud ja kassettmakist kostis Townes van Zandti talitsetud nuukseid. Tagaistmel silitas Gunnar Hagen seanahast kotti, mille oli sülle võtnud.

„Ütleksin nii hea meelega, et sa näed hea välja,” lausus ta vaikselt.

„Reisiväsimus, boss,” sõnas Harry, kes pigem pikutas kui istus.

„Mis su lõuaga juhtus?”

„See on pikk ja igav lugu.”

„Aga kõigest hoolimata – tere tulemast koju. Kahju, et nii välja kukkus.”

„Omast arust esitasin ma lahkumisavalduse.”

„Sa oled seda ennegi teinud.”

„Palju sa neid vajad?”

Gunnar Hagen vaatas oma endist vaneminspektorit ning ta kulmud ja hääl laskusid veelgi madalamale: „Nagu öeldud – mul on kahju, et nii välja kukkus. Ja ma saan täiesti aru, et see viimane asi su läbi raputas. Et sind ja su lähedasi niiviisi sisse mässiti, et … jah, igaühel tekiks tahtmine muud moodi elada. Aga see on sinu töö, Harry, see, mida sa teha oskad.”

Harry tõmbas ninaga, nagu oleks kojusaabumise puhul juba nohusse jäänud.

„Kaks tapmist, Harry. Me ei ole isegi selles päris kindlad, kuidas need on sooritatud, ainult selles, et need on identsed. Aga meile kalliks maksma läinud kogemuste põhjal möödunud korrast teame, millega on tegu.” Peainspektor tegi pausi.

„Ära karda, ütle välja.”

„Ma ei ole kindel.”

Harry vaatas laugeid, koltunud, lumeta välju. „Hunti on ennegi hüütud. Ja siis selgub alati, et sarimõrvar on üpris haruldane loom.”

„Ma tean,” noogutas Hagen. „Lumememm on ainus, keda me minu ajal siinmail näinud oleme. Aga seekord oleme üsna kindlad. Ohvritel ei ole teineteisega mingit seost ja nende verest leiti identset tuimastit.”

„Asi seegi. Õnn kaasa.”

„Harry …”

„Otsi keegi, kes hakkama saab, boss.”

„Sina saad hakkama.”

„Mina olen puruks.”

Hagen nohistas ninaga. „Siis teeme su jälle terveks.”

„Beyond repair,” lausus Harry.

„Sa oled siin maal ainus, kel on sarimõrvade pädevus ja kogemus.”

„Lennuta siia mõni ameeriklane.”

„Sa tead, et see nii ei käi.”

„Kahju küll siis.”

„On sul ikka tõesti kahju? Seni on tapetud kaks inimest, Harry. Noored naised ...”

Harry vehkis tõrjuvalt käega, kui Hagen avas koti ja tõmbas välja pruuni mapi.

„Ma ei tee nalja, boss. Aitäh, et te mu passi välja ostsite, aga olen veriste piltide ja sodiste aruannetega lõpu teinud.”

Hagen heitis Harryle haavunud pilgu, kuid sokutas talle ikkagi mapi sülle.

„Heida pilk peale, muud ma sinult ei palu. Ja et sa suu pead, et me selle kallal töötame.”

„Noo? Miks?”

„See on keeruline. Ainult ära seda kellelegi maini, okei?”

Auto eesistmel oli vestlus soikunud ja Harry kinnitas pilgu Kaja kuklasse. Kuna Bjørn Holmi Amazon oli valmistatud tükk aega enne mõiste „piitsalöögitrauma” leiutamist, ei olnud sel kuklatuge, nii et Harry nägi naise juuksesõlme all õrna kukalt ja valgeid udemeid ning mõtles, kui kaitsetu see paistab, kui ruttu kõik muutub, kui palju võib sekunditega hävitada. Et elu pole muud kui lagunemisprotsess, algse täiuse hävitamine. Ainus põnev asi selle juures oli see, kas meid hävitatakse äkki või pikkamisi. See oli kurb mõte. Siiski jäi ta selle üle mõlgutama. Kuni nad sõitsid läbi Ibseni tunneli, läbi linna liiklusmehhanismi halli ja anonüümse masinavärgi, mis võinuks asuda ükskõik millises maailma linnas. Ometi märkas ta seda just siin. Pöörast ja tingimusteta rõõmu, et ta on siin. Oslos. Kodus. Tunne oli nii võimas, et hetkeks läks tal täitsa meelest, miks ta tagasi oli tulnud.

*

Harry vaatas aadressil Sofies gate 5 asuvat maja, kui Amazon selja taha kadus. Fassaadil oli rohkem grafitit kui enne ärasõitu, aga sinine värv selle all oli endine.

Ta oli öelnud, et ei võta seda asja teha. Et ta isa on haiglas ja see on ainus põhjus, miks ta tagasi tuli. Ent ta jättis neile ütlemata, et kui see oleks olnud tema valida, kas teada isa haigusest või mitte, siis oleks ta valinud mitteteadmise. Sest ta ei tulnud armastuse pärast. Ta tuli häbi pärast.

Harry kiikas üles kolmandale korrusele kahe mustendava akna poole, mis kuulusid temale.

Siis keeras ta värava lukust lahti ja astus õue. Prügikäru oli vanas kohas. Harry tõukas kaane lahti. Ta oli lubanud Hagenile, et viskab juurdlusdokumentide koopiaid sisaldavale mapile pilgu peale. Põhiliselt selleks, et bossi mitte piinlikku olukorda seada, sest pass oli allüksusele terve varanduse maksma läinud. Harry suskas mapi prügikasti kaane alla lõhkiste kilekottide vahele, kust pressis välja kohvipaksu, mähkmeid, mädanenud puuvilja ja kartulikoori. Ta tõmbas seda läpatist ninna ja sedastas, et prügil on jahmatavalt rahvusvaheline lõhn.

Kahetoalises korteris seisis kõik puutumatult, aga sellegipoolest oli üht-teist teisiti. Õhus oli puuderhall kuma, nagu oleks keegi just lahkunud ja pakaseauru maha jätnud. Harry läks magamistuppa, pani koti käest ja otsis välja avamata sigaretiploki. Ka seal nägi kõik välja samaviisi – hall nagu kahepäevane laip. Ta vajus selili voodisse. Sulges silmad. Tervitas tuttavaid hääli. Räästaaugust aknaplekile trummeldavat vihmarabinat. See ei olnud Hongkongi katuselt kostev aeglane ja rahustav silksumine, vaid äge põrin, tilkumise üleminek sorinaks nagu meeldetuletus, et aeg möödub, sekundid plagavad ja arvtelje lõpp läheneb. Harilikult viis see ta mõtted La Lineale, Itaalia multikategelasele, kes alati nelja minuti pärast pikali lendab ja kaob, kui looja – joonistaja – joon ta alt otsa lõpeb.

Harry teadis, et kraanikausi all kapis on poolik pudel Jim Beami. Ta teadis, et võib alustada selles korteris samaga, millega lõpetas. Kurat küll, tol päeval poole aasta eest oli ta täis nagu tatikas veel enne seda, kui taksoga lennujaama jõudis. Mis imet siis, et ta ennast Manilani välja ei vedanud.

Aga ta võis ka kohemaid kööki minna ja pudeli kraanikaussi tühjaks valada.

Harry ägas.

See polnud tõsi, et ta mõtles, kelle moodi tüdruk välja näeb. Harry teadis väga hästi, kelle moodi ta välja näeb. Ta oli Rakeli moodi. Nad olid kõik Rakeli moodi.