Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 7

Vana võõrastemajaomanik pani sõrme mõtlikult turbani alla laubale ning silmitses Kajat kaua ja hindavalt. Siis võttis ta telefoni ja valis numbri. Ta lausus paar araabiakeelset sõna ja pani toru hargile. „Oota,” ütles ta. „Võib-olla, aga võib-olla mitte.”

Kaja naeratas ja noogutas.

Nad istusid ja vaatasid tõtt üle kitsa laua, mis ajas vastuvõtuletina asja ära.

Siis helises telefon. Mees võttis toru, kuulas ja pani toru sõna lausumata hargile.

„Sada viiskümmend tuhat dollarit,” lausus ta.

„Sada viiskümmend?” kordas Kaja hämmeldunult.

„Hongkongi dollarit, proua.”

Kaja arvutas peast. See teeb umbes sada kolmkümmend tuhat Norra krooni. Poole rohkem, kui tal oli voli kasutada.

Südaöö oli möödas ja ta viimasest magamisest sai oma nelikümmend tundi, kui ta mehe üles leidis. Ta oli H-plokki kolm tundi läbi kamminud. Oli sirgeldanud ruumijaotuse plaani ning kõmpinud läbi hostelite, kohvikute, toidubaaride, massaažiklubide ja palvelate, kuni jõudis kõige odavamate võõrastemajade, tubade ja magalateni, kus leidis ulualust Aafrikast ja Pakistanist toodud tööjõud – mitte tubades, vaid ukse, teleka, kliimaseadme ja eraeluta boksides. Mustanahaline öövaht, kes Kaja sisse laskis, vaatas kaua fotot ja veelgi kauem sajadollarilist, mida Kaja käes hoidis, enne kui selle vastu võttis ja ühe boksi poole osutas.

Harry Hole, mõtles Kaja. Got you.

Mees lebas kuuldamatult hingates selili madratsil. Tal oli sügav kurd laubal ja etteulatuv lõualuu parema kõrva all magades veelgi silmatorkavam. Teistes boksides kuulis ta mehi, kes köhisid ja norskasid. Laest tilkus vett, mis tabas kivipõrandat sügava, tujutu ohkega. Boksiavast pääses sisse vastuvõtu päevavalgustoru külm sinine riba. Ta nägi akna ees riidekappi, tooli ja plastpudelit veega, mis seisis madratsi kõrval põrandal, ja see oli kõik. Oli tunda otsekui põlenud kummi kibemagusat lõhna. Ühest konist põrandal lutipudeli kõrval tuhatoosis kerkis suitsu. Kaja istus toolile ja avastas, et mehel on midagi pihus. Kollakaspruun libe tomp. Kaja oli küllalt hašišitompe näinud, nii et teadis, et see pole see.

Kell oli ligi kaks, kui mees ärkas.

Kaja kuulis vaid õige põgusat muutust hingamisrütmis, ja korraga välgatas pimeduses silmavalge.

„Rakel?” küsis mees sosinal. Seejärel uinus ta uuesti.

Pool tundi hiljem lõi ta silmad järsku lahti, võpatas kogu kehast, hüppas istuli ja kahmas midagi madratsi alt.

„See olen mina,” sosistas Kaja. „Kaja Solness.”

Tema ees olev keha tardus hüppel. Seejärel vajus see madratsile pikali.

„Kuradit sa siin teed?” oigas mees rögiseval häälel.

„Tulin teile järele,” ütles naine.

Mees naeris vaikselt, silmad kinni. „Mulle järele? Ikka veel?”

Kaja võttis ümbriku välja, kummardus lähemale ja hoidis seda mehe silmade ees. Mees avas ühe silma.

„Lennupilet,” ütles naine. „Oslosse.”

Silm sulgus taas. „Aitäh, aga ma jään siia.”

„Kui mina suudan teid üles leida, siis neile on see vaid ajaküsimus.”

Mees ei vastanud. Kaja ootas, kuulatades samal ajal mehe hingamist ning tilkuva vee ohkavaid patsatusi. Siis lõi mees silmad lahti, hõõrus end parema kõrva alt ja ajas ennast küünarnukkidele:

„Kas sul suitsu on?”

Kaja raputas pead. Mees viskas lina pealt, tõusis ja astus riidekapi juurde. Inimese kohta, kes on veetnud üle poole aasta subtroopilises kliimas, paistis ta üllatavalt kahvatu ja nii kõhn, et isegi selja tagant võis roideid näha. Kehaehituse põhjal võis oletada, et ta oli kunagi olnud atleetlik, aga nüüd paistsid kõhetunud lihased ta valge naha all kui teravad varjud. Ta avas kapiukse. Kaja nägi üllatunult, et riided on piinliku hoolega kokku lapitud. Mees pani T-särgi selga ja jalga teksad, needsamad, mis tal eelmisel päeval jalas olid olnud, ning õngitses suure vaevaga taskust kägardunud suitsupaki.

Ta pani plätud jalga, möödus Kajast ning klõpsutas välgumihkliga.

„Tule,” ütles ta möödudes vaikselt. „Õhtusöök.”

Kell oli pool kolm öösel. Poodidele ja Chungkingi söögikohtadele olid hallid raudkardinad ette tõmmatud. Aga mitte Li Yuani juures.

„Nii et kuidas te Hongkongi sattusite?” küsis Kaja ja vaatas Harryt, kes kugistas valgest supikausist läikivaid klaasnuudleid peenutsemata, kuid tõhusalt.

„Lendasin. On sul külm?”

Kaja tõmbas käed automaatselt istumise alt välja. „Aga miks siia?”

„Ma olin teel Manilasse. Hongkongis pidi olema vahepeatus.”

„Filipiinid. Miks sinna?”

„Et hüpata vulkaanikraatrisse.”

„Millisesse neist?”

„Noh. Milliste nimesid sa tead?”

„Mitte ühegi. Ma olen ainult lugenud, et neid on palju. Kas osa neist ei ole … ee … Luzonil?”

„Pole paha. Seal on kokku kaheksateist vulkaani ja kolm neist asuvad Luzonil. Ma kavatsesin Mount Mayoni otsa ronida. Kaks tuhat viissada meetrit. Koonusvulkaan.”

„Järskude nõlvadega vulkaan, mis on purske järel laavast kihtkihilt moodustunud.”

Harry katkestas söömise ja vaatas teda. „Uusaja pursked?”

„Palju. Kolmkümmend?”

„Ametlikel andmetel alates 1616. aastast nelikümmend seitse. Viimane 2002. Võib vastutusele võtta vähemalt kolme tuhande mõrva eest.”

„Mis juhtus?”

„Ei pidanud survele vastu.”

„Ma mõtlen teiega.”

„Ma räägingi endast.” Kaja arvas nägevat vaevumärgatavat naeratust. „Ma langesin tsüklisse ja kukkusin lennukis jooma. Mul kästi Hongkongis pardalt lahkuda.”

„Manilasse läheb teisigi lennukeid.”

„Ma mõistsin, et kui välja arvata vulkaanid, siis pole Manilas midagi sellist, mida ka Hongkongist ei leiaks.”

„Nagu näiteks?”

„Nagu näiteks kaugus Norrast.”

Kaja noogutas. Ta oli lugenud Lumememme juhtumi aruandeid.

„Ja mis kõige tähtsam,” ütles Harry ja osutas pulgaga. „Neil on Li Yuani klaasnuudlid. Proovi. See on küllalt hea põhjus, et kodakondsust paluda.”

„See ja oopium?”

Polnud Kaja stiil nii otse öelda, aga ta teadis, et peab oma loomupärase häbelikkuse maha suruma, sest see on ta ainus võimalus teha seda, milleks ta tulnud oli.

Harry kehitas õlgu ja keskendus taas klaasnuudlitele.

„Kas te suitsetate järjekindlalt oopiumi?”

„Ebajärjekindlalt.”

„Ja miks te seda teete?”

Harry vastas täis suuga: „Et mitte juua. Ma olen joodik. Manilaga võrreldes on see muuseas veel üks Hongkongi eelis. Väiksemad karistused narkootikumide eest. Ja puhtamad vanglad.”

„Seda alkoholi asja ma teadsin, aga kas te olete narkomaan?”

„Defineeri narkomaani.”

„Kas te peate seda tarvitama?”

„Ei, aga ma tahan seda tarvitada.”

„Sest?”

„Tuimestus. See kõlab nagu tööintervjuu töö jaoks, mida ma ei taha, Solness. Kas sa oled oopiumi suitsetanud?”

Kaja raputas pead. Ta oli paar korda marihuaanat proovinud, kui seljakotituristina Lõuna-Ameerikas käis, aga see ei meeldinud talle eriti.

„Aga hiinlased küll on. Kakssada aastat tagasi importisid britid oopiumi Indiast, et kaubandusbilanssi parandada. Nad tegid pool Hiinat narkariteks nigu niuhti.” Ta lõi vaba käega nipsu. „Ja kui Hiina võimud siis mõistlikult oopiumi keelustasid, alustasid britid sõda oma õiguse eest Hiina tervenisti uimastada. Kujuta ette, et Kolumbia hakkaks New Yorki pommitama, sest ameeriklased konfiskeerisid piiril natuke kokaiini.”

„Mis selle jutu mõte on?”

„Et mina kui eurooplane pean enda kohuseks tõmmata ära mingi osa sellest nuhtlusest, mida me siia riiki oleme toimetanud.”

Kaja kuulis ennast naermas. Tal oli tõesti vaja magada.

„Ma jälitasin teid, kui te kraami ostmas käisite,” lausus ta. „Ma nägin, kuidas te seda teete. Raha oli lutipudelis, kui te selle maha panite. Ja pärast oopium, eks?”

„Mm,” vastas Harry, suu täis nuudleid. „Oled sa narkos töötanud?”

Kaja raputas pead. „Miks lutipudel?”

Harry tõstis käed üle pea. Supikauss tema ees oli tühi. „Oopium haiseb jubedalt. Kui sul on kuulike taskus või fooliumis, on narkokoertel naljaasi sind isegi suurest rahvamassist kätte leida. Ja lutipudeleid poodi tagasi ei võeta, nii et pole karta, et mõni laps või joodik selle poole tehingu pealt juhuslikult pihta paneks. Nii on juhtunud.”

Kaja noogutas pikkamisi. Mees on nüüd hakanud üles sulama, tuleb rauda edasi taguda. Kõik, kes pool aastat emakeelt pole rääkinud, muutuvad kaasmaalast kohates jutukaks. See on loomulik. Tuleb rauda edasi taguda.

„Teile meeldivad hobused?”

Harry näris hambaorki. „Tegelikult mitte. Nad on nii kuradima tujukad.”

„Aga teile meeldib nende peale kihla vedada?”

„Meeldib jah, aga hasartmängusõltuvus ei kuulu mu pahede hulka.”

Harry naeratas ja jälle märkas Kaja, kuidas naeratus meest muutis, tegi ta inimlikuks, ligipääsetavaks, poisilikuks. Ja talle meenus Melden Row kohal korraks välgatanud selge taevas.

„Pikas perspektiivis on hasartmäng vilets võidustrateegia. Aga ainus strateegia, kui sul pole enam midagi kaotada. Mina panin ühel jooksul mängu kõik, mis mul oli, pluss korraliku nutsu, mida mul ei olnud.”

„Panite kogu raha ühe hobuse peale?”

„Kahe. See oli quinella. Tuleb valida kaks hobust, kes esimeseks ja teiseks tulevad, ükskõik kumb võidab.”

„Ja te laenasite raha Triaadilt?”

Esimest korda märkas Kaja Harry pilgus üllatust.

„Mis põhjusel peaks üks tõsine Hiina kuritegelik kartell laenama raha oopiumi suitsetavale välismaalasele, kel ei ole midagi kaotada?”

„Noh,” ütles Harry ja õngitses pakist sigareti. „Välismaalasel on Happy Valley traavirajal kolmel esimesel nädalal peale passi tembeldamist õigus pääseda VIP-looži.” Ta sai sigareti põlema ja puhus suitsu laeventilaatori poole, mis tiirles nii aeglaselt, et kärbsed sellega karusselli sõitsid. „Seal on riietusele ranged nõuded, nii et lasin endale ülikonna õmmelda. Kahest esimesest nädalast piisas, et maitse suhu saada. Ma tutvusin Herman Kluitiga, lõuna-aafriklasega, kes üheksakümnendatel Aafrikas mineraalidega pururikkaks sai. Tema õpetas mulle, kuidas stiilselt suuri summasid kaotada. Mulle lihtsalt istus see. Kolmandal nädalal jooksupäeva eelõhtul olin kutsutud õhtusöögile Kluiti poole, kes lõbustas külalisi sellega, et demonstreeris oma Gomast pärit Aafrika piinariistade kollektsiooni. Ja seal sain ma Kluiti autojuhilt siseinfot. Ühe jooksu favoriit oli viga saanud, aga see vaikiti maha, sest ta pidi siiski starti ilmuma. Nõks oli selles, et suksu oli nii kindel favoriit, et sellest oleks tulnud minus pool, see tähendab, et tema peale mängides poleks raha teeninud. Seevastu võis teenida kavaldades ja raha mõne teise suksu peale pannes. Näiteks quinella’dega. Aga mõistagi oli selleks vaja tublisti kapitali, et tehing sisse tooks. Ma sain Kluitilt laenu – tagatiseks mu aus nägu ja rätsepaülikond.” Harry takseeris hõõguvat sigaretiotsa ja näis, nagu paneks see mõte ta muigama.

„Ja siis?” küsis Kaja.

„Ja favoriit võitis kuue kehapikkusega.” Harry kehitas õlgu. „Kui ma Kluitile seletasin, et olen paljas nagu püksinööp, paistis tal minust siiralt kahju olevat ja ta seletas viisakalt, et ärimehena peab ta oma äripõhimõtetele kindlaks jääma. Ta kinnitas mulle, et need ei sisalda Kongo piinariistade kasutamist, vaid lihtsalt võla alla omahinna Triaadile müümist. Ja ta tunnistas, et see pole põrmugi parem. Aga minu puhul lubas ta müümisega oodata kolmkümmend kuus tundi, et jõuaksin Hongkongist lahkuda.”

„Aga te ei lahkunud?”

„Ma olen vahel pika taibuga.”

„Ja mis siis sai?”

Harry laotas käsi. „See. Chungking.”

„Ja tulevikuplaanid?”

Harry kehitas õlgu ja kustutas koni. Ning Kaja mõte liikus Sex Pistolsi Sid Viciousiga plaadiümbrisele, mida Even talle näidanud oli. Ning taustal mängis muusika: „No fu-ture, no fu-ture.”

Harry kustutas koni. „Nüüd tead, mis vaja, Kaja Solness.”

„Vaja?” Kaja kortsutas kulmu. „Ma ei saa aru.”

„Ei saa või?” Harry tõusis. „Kas sa arvasid, et ma jahvatan oopiumist ja võlast ainult sellepärast, et olen üksildane norralane, kes on viimaks kaasmaalast kohanud?”

Kaja ei vastanud.

„Hoopis sellepärast, et ma tahan, et sa mõistaksid: mina ei ole see mees, keda te vajate. Nii et sa ei pruugi koju tagasi sõita teadmisega, et ei saanud oma tööga hakkama. Nii et sa ei satu enam trepikodades jamadesse ja mina võin magada rahulikult ega pea kartma, et sa võlausaldajad mu jälgedele juhatad.”

Kaja vaatas mehele otsa. Harrys oli midagi ranget ja askeetlikku, mille vastu rääkis silmis tantsiv lõbus tuluke, mis ütles, et kõike ei maksa võtta puhta kullana. Või õigemini: et tal pole sooja ega külma.

„Oodake.” Kaja tegi koti lahti, võttis sealt punase raamatukese, ulatas mehele ja jälgis selle mõju. Ta nägi, kuidas jahmatus levis üle mehe näo, kui too raamatukest lehitses.

„Kurat küll, see näeb välja nagu mu ehtne pass.”

„See ongi.”

„Vaevalt mõrvarühma eelarve seda võimaldas.”

„Teie võla kurss on langenud,” valetas Kaja. „Ma sain allahindlust.”

„Ma loodan seda sinu pärast, sest mina küll Oslosse tulla ei kavatse.”

Kaja vahtis teda üksisilmi. Närveeris. Sest pääsu ei olnud. Ta oli sunnitud käima välja viimase kaardi, mille kohta Gunnar Hagen oli öelnud, et ta jätaks selle kõige lõpuks, kui vana sokk sõrad vastu ajab.

„Üks asi on veel,” lausus Kaja ja võttis hoogu.

Harry kulm kerkis – võib-olla tajus ta midagi naise toonis.

„Asi on teie isas, Harry.” Kaja märkas, et kasutab automaatselt mehe eesnime. Ta ütles endale, et see on ausalt mõeldud ja mitte efekti pärast.

„Minu isas?” Harry kordas seda niisugusel toonil, nagu imestaks, et tal üldse isa on.

„Jah. Me võtsime temaga ühendust, et uurida, kus te viibite. Tuli välja, et ta on haige.”

Kaja lõi pilgu lauaplaadile.

Ta kuulis Harry hingetõmbeid. Mehe hääl oli jälle rögisev. „Tõsiselt haige?”

„Jah. Ja mul on kahju, et mina selle sõnumi pidin tooma.”

Naine ei julgenud ikka veel pilku tõsta. Tundis häbi. Ootas. Kuulas Li Yuani leti tagant telekast kostvat luikavat Kantoni murret. Neelatas ja ootas. Tal oli õige pea vaja magada.

„Millal lennuk läheb?”

„Kell kaheksa,” ütles Kaja. „Ma sõidan kolme tunni pärast siia maja ette.”

„Ma saan ise tuldud, pean enne üht-teist joonde ajama.”

Harry sirutas ette lahtise pihu. Kaja vaatas teda küsivalt. „Mul on selleks passi vaja. Ja sa peaksid sööma. Natuke liha luudele.”

Kaja kõhkles. Siis ulatas ta passi ja lennupileti.

„Ma usaldan teid,” ütles ta.

Harry vaatas naist ilmetul pilgul.

Järgmisel hetkel oli ta kadunud.

Värava C4 kohal asuv kell Chek Lap Koki lennujaamas näitas kolmveerand kaheksa ja Kaja oli lootuse kaotanud. Mõistagi jätab Harry tulemata. Haavatud loomadel ja inimestel on loomupärane refleks pugeda peitu. Ja Harry Hole oli vaieldamatult haavatud. Lumememme juhtumi aruanded olid naiste mõrvu üksikasjaliselt kirjeldanud. Aga Gunnar Hagen oli talle lisaks rääkinud seda, mida seal kirjas polnud. Kuidas Harry Hole ekskallim Rakel ja tolle poeg Oleg olid sattunud hullumeelse mõrtsuka küüsi. Ning et Rakel kolis pojaga otsekohe välismaale, kui lugu läbi sai. Ning Harry esitas lahkumisavalduse ja läks oma teed. Ta oli hoopis rohkem haavatud, kui Kaja oli arvanud.

Kaja oli juba esitanud pardakaardi, sammus trapi poole ja mõtles tasapisi, kuidas luhtunud ülesande aruannet sõnastada, kui nägi, kuidas Harry läheneb sörkides läbi terminalihoone langeva viilitise päikesepaiste. Õlal oli tal lihtne riidest märss, käes tax-free kilekott ja suus sigaret, mida ta ägedalt pahvis. Ta peatus väravas. Aga selle asemel et ootavale ametnikule pardakaart ulatada, pani ta õlakoti käest ja heitis Kaja poole õnnetu pilgu.

Kaja läks väravasse tagasi.

„Probleemid?” küsis ta.

„Sorry,” ütles Harry. „Ei saa tulla.”

„Miks?”

Harry osutas tax-free kotile. „Mulle just meenus, et Norras on inimese kohta lubatud üks plokk sigarette. Mul on kaks. Nii et kui …” Ta nägu jäi ilmetuks.

Kaja tõstis silmad taeva poole ja katsus oma kergendust mitte välja näidata. „Anna siia.”

„Ole tänatud,” ütles Harry, avas koti, mis ei sisaldanud pudeleid, nagu Kaja täheldas, ning ulatas naisele avatud Cameli ploki, kust üks pakk juba puudu oli.

Kaja läks mehe ees lennuki juurde, et too ei näeks, kuidas ta naeratab.

Kaja hoidis end senikaua ärkvel, kuni lennuk õhku tõusis, Hongkong nende alla kadus ja ta nägi, kuidas Harry jälgib serveerimiskäru, mis nõkshaaval lustaka pudeliklirinaga läheneb. Ja kuidas ta sulgeb silmad ning vastab stjuardessile vaevukuuldavalt „no, thank you”.

Kaja mõtles, et ei tea, kas Gunnar Hagenil on õigus ja kas tema kõrval istuv mees ikka on see, keda nad vajavad.

Seejärel hajus kõik, ta kaotas teadvuse ning nägi unes, kuidas seisab suletud ukse ees ja kuuleb metsast üksikut kaledat linnukarjet, mis kostab nii kummaliselt, sest päike muudkui paistab ja paistab. Et ta avab ukse …

Ta ärkas, pea Harry õlal ja suunurgas kuivanud süljenire. Kapteni hääl teatas, et nad asuvad maanduma Londonisse.