Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 8

Marit Olsenile meeldis mägedes suusatada. Aga joosta talle ei meeldinud. Talle oli vastik tema oma ähkimine, mis algas juba saja meetri pärast, otsekui maavärinast põruv maa jalge all, jalutajate üllatunud pilgud ja pilt, mis ta silme ette kerkis, kui püüdis näha end teiste pilguga: vabisev lõualott, piripingul dressides võdisevad pekid, abitu ilme ja pärani suu nagu kuivale sattunud kalal, mida ta ise trenni tegevate tugevalt ülekaaluliste inimeste juures näinud oli. See oli ka üks põhjus, miks ta iga nädal kolm korda Frognerparkenis kell kümme õhtul jooksmas käis: siis polnud seal peaaegu kedagi liikvel. Ja need, kes seal olid, nägid teda minimaalselt, kui ta harvade laternate all kottpimeduses joosta puhkis teeradadel, mis linna suurimat parki risti-rästi läbisid. Ja väheste nägijate seas oli niikuinii vähe neid, kes tundsid temas ära Tööerakonna Finnmarki maakonna esindaja ja Stortingi liikme. Õigemini oli äratundmisest asi kaugel. Polnud kuigi palju neid, kes Marit Olsenit kunagi näinud oleksid. Kui ta arvamust avaldas – harilikult oma kodukandi nimel –, ei saanud talle osaks samasugust tähelepanu, mida nautisid tema teised ja fotogeenilisemad kolleegid. Teiseks ei olnud ta oma kahe Stortingi koosseisu jooksul öelnud ega teinud midagi valesti. Vähemalt oli see tema enda põhjendus. Finnmark Dagblad’ toimetaja väide, et ta on poliitiline kergekaallane, oli kõigest pahatahtlik sõnakoomika, mis viitas tema välimusele. Toimetaja ei välistanud siiski, et ühel päeval võib Marit Olsenit näha Tööerakonna valitsuses, sest ta vastab kõige tähtsamatele nõuetele: pole haridust, pole meessoost, pole Oslost.

Heakene küll, tal võis ju õigus olla, et Mariti tugevuseks ei ole suured ja keerukad õhulossid. Kuid ta oli inimene rahva hulgast, kes oli kursis lihtsate naiste ja meeste eluoluga ja võis olla nende hääleks pealinna isekate ja upsakate keskel. Sest Marit kõneles otse südamest. Ja just see oligi tema tegelik kvalifikatsioon, mis oli toonud ta niikaugele, kuhu ta kõigest hoolimata jõudnud oli. Hea suuvärgi ja naljasoonega – mida idanorralased nimetasid „põhjanorralikuks” ja „mahlakaks” – oli ta kindel võitja neis vähestes debattides, kuhu ta väitlema oli pääsenud. Oli vaid aja küsimus, millal teda märkama hakatakse. Kui ta suudaks vaid mõnest kilost vabaneda. Uuringud näitasid, et ülekaalulisi inimesi usaldatakse vähem, sest arvatakse alateadlikult, et neil puudub enesekontroll.

Tee suundus mäkke, ta surus hambad risti ja lühendas sammu, kuni läks üle kõnnile, kui aus olla. Jõukõnnile. Powerwalk. Just, täpselt. Marss võimule. Kaal alaneb, valitavus kasvab.

Ta kuulis enda taga kruusakrabinat ja tundis, kuidas selg läheb iseenesest sirgu ja pulss kiireneb. Sama krabinat oli ta jooksmas käies kuulnud ka kolme päeva eest. Ja veel kaks päeva varem. Mõlemal korral oli keegi ligi kaks minutit tema kannul jooksnud, enne kui krabin kadus. Viimasel korral oli Marit ringi keeranud ning näinud musta dressi ja musta kapuutsi, nagu treeniks tema taga eriüksuslane. Ainult et mitte keegi ja eriti mitte eriüksuslane ei saanud pidada mõttekaks sörkida sama aeglaselt nagu Marit Olsen.

Muidugi ei võinud ta olla päris kindel, et jooksja on sama isik, aga miski tema sammukajas ütles Maritile, et on küll. Enne Monoliiti oli veel pisut maad tõusu jäänud, seejärel läks tee libamisi alla Skøyeni ja kodu poole, kus ootasid ees mees ja usaldustäratavalt inetu ning ületoidetud rotveiler. Sammud lähenesid. Ja ühekorraga ei tundunudki enam nii tore, et kell on kümme ning park pime ja inimtühi. Marit Olsen kartis igasugu asju, aga ennekõike kartis ta välismaalasi. Just-just, ta teadis küll, et see on võõrahirm ja parteiprogrammiga vastuolus, aga võõraste kartus on ju ometi arukas ellujäämisstrateegia. Just praegu soovis ta, et oleks hääletanud kõigi migrandisõbralike seaduseelnõude vastu, mille menetlust tema erakond oli algatanud, ning oleks rääkinud pisut enam oma kuulsa südame pealt ära.

Tema keha venis edasi pöörase aeglusega, säärelihased läksid krampi, kopsud kisendasid õhu järele ja ta teadis, et jääb varsti sootuks pidama. Tema aju püüdis hirmu taanduma sundida ja ütles talle, et vägistamisohvriks pole ta kuigi tõenäoline valik.

Hirm kandis ta üles kinguharjale, kust tal avanes vaade alla Madserud alléle. Ühe eramu ees tagurdas auto väravast välja. Ta jõuab, sinna oli vaid pisut üle saja meetri. Marit Olsen jooksis libedale rohule ja nõlvakust alla ning suutis suurivaevu jalule jääda. Ta ei kuulnud enam selja tagant samme, sest lõõtsuv hingamine mattis kõik muud hääled. Auto oli nüüd tänavale tagurdanud ja käigukast kriiksatas, kui juht tagasikäigu esimese vastu vahetas. Marit Olsen oli juba nõlvast all ning tänavani, auto ees säravate päästvate valgussõõrideni jäi vaid mõni meeter maad. Tema võimas kehakaal andis talle mäest alla joostes hoo sisse ja piitsutas teda armutult takka. Siis ei pidanud jalad enam tempole vastu. Marit lendas käkaskaela tänavale, matsatas laternate ette maha. Higimärga polüestrisse pakitud kõht tabas asfalti ja ta pooleldi lohises, pooleldi veeres edasi. Seejärel jäi Marit Olsen liikumatult lamama, suus tänavatolmu mõrkjas maik ja pihupesad kruusakividest kirvendavad.

Keegi kummardus tema kohale. Haaras teda õlast. Marit keeras end oiates küljele ja tõstis käed kaitseks näo ette. See ei olnud eriüksuslane, vaid vana mees, müts peas. Tema taga oleva auto uks seisis lahti.

„Kõik korras, preili?” küsis mees.

„Mes sa ise arvad?” vastas Marit Olsen ja tundis, kuidas silme ees lööb raevust pimedaks.

„Oota! Ma olen sind näinud.”

„No asi seegi,” vastas naine, vehkis mehe abistava käe eemale ja ajas end ägades jalule.

„Kas sa oled sellest meelelahutussaatest?”

„Tuu,” vastas Marit, vahtis pargi tumma, vaikivasse pimedusse ning masseeris südant. „… põle küll sinu asi, papi.”