Читать книгу Soomussüda - Jo Nesbø - Страница 5

18. september

Päevad on lühikesed. Väljas on endiselt valge, aga siin montaažiruumis valitseb igavene pimedus. Töölambi valgel paistavad inimesed seinale kleebitud piltidel nii ärritavalt rõõmsad ja puhtsüdamlikud. Paistavad nii ootusrikkad, nagu oleks endastmõistetav, et nad elavad edasi, tasaselt ja katkematult, nagu viibiksid tüünes ajameres. Ma olen lõikunud ajalehti, lõiganud välja vapustatud perekonnast rääkivad pisaraid kiskuvad lood ja toimetanud tekstist välja laibaleiu verised üksikasjad. Olen võtnud vaid hädavajaliku foto naisest tema õitseeas, mille mõni sugulane või sõber on pealetükkivale ajakirjanikule loovutanud, pildi ajast, kui naine naeratas sellise näoga, nagu arvaks, et on surematu.

Politsei ei tea suurt midagi. Veel mitte. Aga varsti on neil materjali juures, mille kallal töötada.

Mis see on ja kus see pesitseb – see, mis teeb inimesest mõrvari? On see kaasasündinud, mõnes geenis peidus nagu päritud võimalus, mida mõnel on ja teistel pole? Või on selle tinginud vajadus ja see on kujunenud välja maailmaga kohtudes kui ellujäämisstrateegia, ellujättev haigus, ratsionaalne hullus? Sest täpselt nagu haigus pommitab keha palavikuga, on ka hullus hädavajalik pelgupaik, kuhu inimene end ikka ja uuesti saab barrikadeerida.

Isiklikult arvan ma, et tapmisvõime on igiomane igale tervele inimesele. Meie elu on võitlus kasusaamise nimel ja sel, kes ei suuda oma ligimest tappa, ei ole õigust elada. Tapmine on ju niikuinii vaid vältimatuse ennetamine. Surm ei tee kellelegi erandit, mis on väga hea, sest elu on valu ja kannatus. Kui nii võtta, siis on iga tapmine halastustegu. Vaid siis ei tundu see nõnda, kui päike sul nahka soojendab, tunned huultel vulisevat vett, tajud iga südamelöögiga idiootlikku elujanu ja oled isegi väikese ajapikenduse eest valmis maksma kõigega, mida elus oled saavutanud: väärikusega, positsiooniga, põhimõtetega. Sellisel hetkel tulebki jõuliselt sekkuda, hüljata petlik ja pimestav valgus. Ning siirduda külma, valgustavasse pimedusse. Ja tunnetada selle kõva tuuma. Tõde. Sest just seda tahtsin ma leida. Ning leidsingi. See ongi see, mis teeb inimesest mõrvari.

Aga minu elu, kas ka mina pean seda tüüneks ajamereks?

Sugugi mitte. Õige pea vedelen ka mina koos selle pisikese näitemängu teiste tegelastega surma prügihunnikus. Aga ükskõik missuguses lagunemisjärgus mu keha ka ei ole ja ka siis, kui sellest on alles vaid luukere, on sel naeratus näol. Sest selle nimel ma nüüd elangi ja see on minu eksistentsi ainus õigustus, minu võimalus puhastuda, alandusest vabaneda.

Aga see on vaid algus. Nüüd kustutan lambi ja lähen välja päevavalguse kätte. Vähesesse allesjäänud valgusesse.