Читать книгу Mäss ja meelehaigus - Juhan Luiga - Страница 11

Nõdrameelsete ravitsemise kohta levivad lihtrahva keskel väga mitmesugused arvamised, mitmesugused jutud. Osalt on nad imelikud, enam naljakat laadi, osalt aga kohutavad ning ajavad mõnelegi kartliku verega inimesele hirmu pääle. Kõigi nende juttude ja arvamiste kohta peab aga tunnistama, et neil tõelise asjaoluga peaaegu midagi tegemist ei ole. Nõdrameelseid veetavat — nii jutustatakse — tagurpidi vankris ringi, kastetavat külma vee alla nagu hanesid, seatavat jää pääle seisma, aetavat kõiksuguste masinate abil uut verd soontesse jne. Niisugused jutud annavad hääd tunnistust rahva piirita luulelennust ning armastusest kohutavaid lugusid häämeelega veel kohutavamana vesta. Sellel luulearmastusel on aga paha külg: ta sünnitab valesid eelarvamisi ning sünnitab kartust vaimuhaigete-majade vastu. “Hullumaja” tähendab rahva suus niisugust asutust, kus kõik asjad pahupidi. Vaimuhaigete-majasse sattumist loetakse suureks häbiks.

Teadagi, et sarnased eelarvamised lugupidamist haigemaja vastu ei tõsta, asutuse tõsist kasulikku tähendust haigete ja seltskonna hääks ei edenda. Kui vähegi võimalik, katsutakse haigeid perekonnaliikmeid haigemajast eemal hoida. Aga just meelehaigeid on väga raske väljaspool haigemaja õigesti ja kohaselt ravitseda.

Vaimuhaigetemaja kuulsust vähendavad suure hoolega haiged ise, kes poolikult paranenuna haigemajast lahkuvad. Oma puuduliku mõistusega ei jaksa nemad haigemaja ja arstide seletustest aru saada. Nende vigased meeled juhivad neid valele otsusele oma ümbruse kohta. Haigemaja jääb nende meelde asutusena, kus nende vabadust kitsendati, nende kirglikele soovidele ja taltsutamata tahtmistele põigiti vastu astuti. Pahameelega jätavad nad haigemaja jumalaga; neavad ja sõimavad kõigiti haigemaja ja hoolekandjaid, ja teevad seda suure osavusega — uskujaid leiavad nad küll. Igapäevasest elust teame, kui kergelt meie laimdusi usume ja lahkesti laiali laotame, tulgu nad ka kõige rumalamate suust — kui nad aga meie kalli naabri pihta käivad. Ei tulegi nii harva ette, et haigemaja arstid koguni kohtu ees niisuguste poolearuga kaebajate ja nende eestkostjate vastu ennast kaitsma peavad. Mineval aastal tegi üks niisugune kaebus, kus isegi Leo Tolstoi haige eest välja astus, Venemaa ajalehtedes palju mürinat.

Terveks saanud mäletavad tänu ja häämeelega haigemaja. Võib olla, et eelnimetatud rahva arvamises osalt muiste-põlve mälestuse jätiseid alles on. Nagu järgnevad arutused meile tõendama saavad, võime sarnastele juttudele alust otsida. Selleks toome mõnda vanade aegade oludest, mis vaimuhaigete hoolitsemise ja nende parandamise kohta käib, valge ette.

Nagu meie ilmavaade, nõnda meie teod. Niikaua kui talumeest, meil ja mujal, päris inimeseks ei peetud, käidi temaga ümber kui koeraga. Niikaua kui vaimuhaigeid kuradi orjadeks arvati, muretseti neile ka põrgu juba aegsasti kätte, piinati ja kurnati: silm läheb märjaks lugedes.

Lugu sündis Saksamaal 1629. aastal. Elas Neuburgis õiglane vaga pereema oma mehega, tegi virgasti tööd ning elas tasahiljukesi omas kodus.

Kõik oli ilus. Sääl läksid armsad naabrid ning kaebasid naise kohtusse: tema olevat teisi ära kahetanud. Tol ajal oli ärakahetamine — kõige suurem kuritöö! — Naisukene köideti kinni, viidi torni, enne aga lasti tema toad hästi läbi otsida, kas ehk kuskil ahjuharke, vanu luuavarsi, surnuluid või muid nõidumise abinõusid leida pole. Kohtu ees tunnistas ebausklik mees, kes muidu oma naist südamest armastas: tema ei olevat tõesti oma naist 7 aasta jooksul naermas näinud. Pulmadesse ega sarnastele lõbupidudele ei olnud tema kunagi himustanud. Selle asemel käinud ta aga iga kahe nädala tagant laual, palvetanud kaua, jäänud mõnikord pooleks päevaks kirikusse põlvili. — Nutikatel kohtunikkudel kahtluseks põhjust küllalt: naisel on vanapaganaga asjaajamist. Kuna naine seda salgas, hakati teda piinama, nagu inkvisitsiooni ajal seda koledat tööd osati. Kui naine äraütlemata piina ja valu käes ära nõrkes, andis ta kohtunikkudele järele, tunnistas ennast kuradi sulaseks, et valu käest pääseda. Mõisteti surma. Raiuti pää maha, keha põletati ära ning tuhk visati vette.

Enne surma kinnitas naine vandega, et temal ühtegi süüd ei ole. Ärgu ühtegi enam surmatagu ega vaevatagu, see oli naise viimane palve.

Sellel naisel ei olnud kurjavaimuga midagi tegemist, nagu tolle aja kohtunikud arvasid, — tema oli meelehaige: melanhoolia oli see haigus.

Niiviisi põletati mitu miljonit süüta haiget hinge. Umbes sada aastat pärast kirjeldatud sündmust põletati viimane nõid. — Ja seda kõike tehti Jumala auks, inimeste õndsuseks — kõige parema tahtmisega!

Nõnda arstiti sel ajal meelehaigeid! Niikaua kui ilmavaade ja teadus inimeste keskel ei edenenud, oli haigete seisukord vilets, ravitsemisest ja hoolitsemisest ei võinud juttugi olla.

Asi hakkas paranema, kui meelehaigete tarvis varjupaiku ehitati. Aga siiski astuti raskeid eksisamme ning kannatama pidid jällegi haiged. Siin eksisid teadusemehed — ja nad arvasid inimsoole suurt hääd tegevat.

Katsume mõnda muiste-mälestustest ette tuua.

Endise aja valud ja piinapigistused kostku meile — õpetades, et meie iga kord ning igal ajal eksiteel käime, kui meie oma kaasinimesi, olgu nad terved või haiged, vaevame või surmame. Ükski õpetus ei tohi meid selles arvamises kõikuma panna. Mitte teine ei pea vaeva nägema, vaid ise pead kannatama ja vaevlema.

Nõrkade, nõtrade eest hoolitsemiseks ei olegi nii väga suurt tarkust tarvis. Loodus ise on iga meest-naist õpetanud nõrgameelsetega õigetviisi ümber käima. Aga seep see paha on, et looduse lihtsad näpunäited nii vähestele arusaadavad on; meie otsime kõiges kunsti, ainult geenius otsib lihtsalt loodust.

Loomulikult nõrk vaimu poolest on iga laps. Nagu laste eest emad hoolitsevad, nõndasama tuleb meelehaigetega ümber käia. “Lapsik” olek on enamasti meelenõrkuse tundemärk. Meeletu oleks see ema, kes last peksaks, kui see öösi karjub ja vallatult kisab ning kui see sülle paneb, mida potti tuleks panna. Niisama vale tegu ning südameta töö on vaimuhaigeid nuhelda. Laps paneb maja põlema, kes võiks teda sellepärast karistada, nuhelda! Vaimuhaigeid kurjategijaid nuheldi aga halastamatult. Lombroso õpetus tõi siin parandust, millest teine kord räägime. Ometi oli palju, palju aega enne Lombrosot see suurepärane ning õigem õpetus — mitte ainult sündinud kurjategijate kohta maksev õpetus — välja kuulutatud: nendele tuleb andeks anda, sest nemad ei tea, mis nemad teevad.

Ükski teaduslik uurimine ei oska üles leida, kuidas lapse eest tuleb õieti hoolitseda. Iga ema teab aga seda ja teeb kõige paremini: armastus, emasüda, sääl on see saladus. Ja just kaastundmus, armastus oma ligimese vastu olidki, mis ka meelehaigete eest hoolitsemise õigele teele juhtisid. Eks me näe.—

Esimesed sammud nõtrade eest korralikuks hoolitsemiseks tehti mitte ristiusu maadel, vaid — muhameedlaste keskel. 7. aastasajal oli Türgimaal Fezi linnas üks hullumaja. Hispaanlased võtsid türklastega läbikäimisel nendest eeskuju ja ehitasid omal maal Barcelonas 1409. aastal nõdrameelsete varjupaiga. Esimene varjupaik nõdrameelsete jaoks tehti Itaalias 1352. aastal, Prantsusmaal 1657., Venemaal 1776. a. Novgorodis ja Baltimaadel 1824. a. Riias. Missugune kord ja kohus niisugustes “hullumajades” valitses, võime arvata, kui näeme, kui vaene ja vilets meie haigete seisukord sääl meie valgustatud aastasaja algul veel oli!

Vaatame esiotsa, kuidas Berliinis 18. aastasaja lõpul meelehaigete eest hoolitseti, neid ravitseti.

Vaimuhaigete tarvis anti ikka kõige halvemad hoone-nurgad. Kütmise ja puhtuse eest suurt ei hoolitsetud. Haigete üle valvamine, talitamine oli kõige vaesemas seisukorras. Toad olid madalad, maa-alused. Nendes pimedates urgastes lamasid haiged õlgede pääl, mustuse ja putukate seltsis, kettide otsas nagu loomad. Mustus ja viletsus oli haiged nii ära moonutanud, et igakord vahet ei saanud teha meeste ja naisterahvaste vahel. Umbes 200 haige kohta oli üks talitaja, majaisa, kes, latern ühes, piits või härjasoor teises käes, paar korda päevas oma “alamate” üle järelevaatust ette võttis, mille juures ta neile ka toitu jagas. Paljud surid nendest nälga.

Inglismaa meelehaigete seisukorda niisugustes ulualustes kirjeldab üks arst:

“Hoone oli pime, madal, teiste majade varjul. Ühtegi akent polnud väljaspool näha, iga auk oli kinni, rasked võred ees. Seestpoolt kuuldus ahelate kõlin, veel valjumalt kisa ja nuuksumine igalt poolt. Vahekäigud olid kitsad ja pimedad, rõsked, haisvad. Minu juht, haigete talitaja, oli väikese kõnega, tasane mees, puusas kandis ta võtmekimbu kõrval piitsa. Esimene tuba, kuhu sisse astusime, 12 jalga pikk, 7 jalga lai, on ühe aknaga, mida mitte lahti teha ei saa. Sees lamavad seina küljes ahelate otsas 10 naisterahvast, närtsudes ja jõledas mustuses… Magamiseks ei midagi muud — kui mädanenud õled. Hais ja viletsus on nii suur, et kiiresti sellest ahastuse paigast välja ruttasin.”

Nii kõlab üks jagu kirjeldusest. Nõnda umbes oli sel ajal lugu vaimuhaigetega ka teistes maades. Ei taha siin pikemalt nendest rääkida. Tol ajal arvasid arstidki niisugust asjaolu kõige õigemaks ja kohasemaks!

Aga oli ka neid, kes teisiti arvasid. Oli mehi, kes aru said, piinamine ega ka kannatamine ei või õige ravitsemise viis olla, ahelad ei ole inimeste tarvis. Sellest on aga vähe, kui inimene aru saab, peab ka julgust olema oma mõtteid teoks teha. Niisugust julgust ja teguvõimu oli Prantsusmaal Pinelil. Pinel oli esimene Euroopas, kes meelehaiged ahelatest vabastas ning nõudis, et haigetega inimlikult ümber käidaks. See töö ei olnud sugugi nii kerge. Pineli sõbrad pidasid teda ennast hulluks. Kuidas võib vaimuhaigeid lahti lasta, nemad lõhuvad ju kõik puruks, ükski ei või oma elu pärast julge olla — nii hoiatati Pineli. Aga Pinel ei olnud mees, kes ennast kõigutada oleks lasknud. Kuuleme, kuidas ajaraamatud selle priiuse tulemisest ja toomisest kirjutavad:

“1792. aastal — suure Prantsuse mässu ajal — võttis Pinel enesele kindlasti sihiks tema hoole all olevate nõdrameelsete seisukorra parandamist nõuda. Ta läks oma nõudmistega avalikkude riigiasutuste ette. Sääl ei võetud teda kuulda, peeti Pineli koguni kahtlaseks “aristokraadiks” või muuks Vabariigi vaenlaseks. (Sel ajal oli niisugune kahtlustus väga kardetav.) Pinel ei hoolinud ühtegi, ei lasknud ennast oma ettevõttest eemale hirmutada. Ta astus uuesti Pariisi linna nõukogus ette ning nõudis tungivalt, temale antagu luba oma uuendusi ja parandusi korda saata. Ta rääkis niisuguse soojusega oma haigete eest, et kogu temale järele andis. “Kodanik,” ütles kogu juhataja Couthou Pinelile, “ma lähen homme sinna haigemaja vaatama. Häda sulle, kui sa meid petnud oled ning oma narride keskel rahva vaenlasi peidus hoiad.” Couthou tuli. Nõtrade kisa ja ulumine, keda ta alguses ükshaaval üle kuulata tahtis, oli temale varsti vastumeelt. “Kuule, kodanik,” ütles ta Pinelile, “kas sa ise hulluks oled läinud, et sa niisuguseid lojuseid lahti tahad lasta? — Tee sa nendega, mis sa tahad. Ma kardan aga, et sa ise oma vale-arvamiste ohvriks langed.”

Selsamal päeval hakati haigeid ahelatest vabastama. Üks nendest õnnetutest, kes ligi 18 aastat vahetpidamata ahelate küljes oma pimedas üksikus koopas oli elutsenud, sammus, ahelatest vabastatud, hoopis rahulikult maja mööda, ning kui ta välja lausa taeva alla astus, tõstis ta käed üles, ja päeva poole vaadates ohkas ta: “Oh, kui kaua aega on juba, kui ma viimati kõike seda ilu ja õnne tundsin!”

Nõnda räägivad ajaraamatud. Selle tähtsa sündmusega algab vaimuhaigete ravi ajaloos uus ajajärk. Suur Prantsuse mäss, mis nii mõndagi ahelat ja köidet purustas, lõhkus ka need kivistunud eelarvamised, mille all haiged inimesed ägasid.