Читать книгу Mäss ja meelehaigus - Juhan Luiga - Страница 13

Meie maa seaduse järgi “on iga vald kohustatud oma vaimuhaigete liikmete eest muretsema ning nende eest oma varaga hoolitsema. Kui vald selle läbi liiga koormatud peaks saama, siis on temal õigus paluda, et vaimuhaigeid üleüldise hoolekandmise asutustesse vastu võetaks, maksu eest või maksuta, selleks ülemuse kaudu kubermangu ülema luba nõutades.”

Viimast Senati seletust mööda selles asjas (vt. “Postimees” nr. 221 [1903]) peavad vallad ka siis vaeste haigete ravitsemise kulude eest vastutama, kui haigel sugulased on, kelle kohus on tema eest hoolitseda ja kes ka hoolitseda jõuavad. Valdadel jääb aga õigus nende käest haigete eest kulude tasumist nõuda.

Vallad peavad selle järgi iga haige ja vaimuhaige eest muret kandma. Aga kuidas seda teha, see on raske küsimus, mille pääle seaduse-paragrahvid ega valla-nõukogud seni õiget ja asjakohast vastust andnud ei ole.

Vallad hoolitsevad valla vaimuhaigete eest jõudumööda, kulutavad koguni aastas hulk raha nende hääks — aga hoolekandmise tagajärjed on siiski igal pool väga viletsad.

Ma annan siin teada, mis Tartu maakonnas omal uurimisel nägema juhtusin.

Valdade hoolekandmise viis nõdrameelsete eest on mitmekesine.

1. Haiged antakse võõrasse talusse või kõrvalisse peresse ülespidamiseks ning makstakse selle eest pidajale tasu.

2. Haige peret, vanemaid või sugulasi toetab vald raha ehk viljaga.

3. Vaimuhaigeid peetakse valla vaestemajas, kuna vaestemaja ülevaataja või kasak, või ka keegi teine “vaene” vaestemajas toidu ja korra eest haige juures hoolitsema peab, õige väikese vaevapalga eest.

4. Vaimuhaiged antakse haigemajadesse. Aga siin on neid õieti vähe. Sel ajal kui ma ümber käisin, oli tervest Tartu maakonnast ainult 4 haiget vaimuhaigete-majas. Aasta jooksul saavad ligi 20 vaimuhaiget Tartu maakonnast närvikliinikus ravitsetud.

On ju otsekohe ära näha, kes meie olusid maal vähegi tunneb, et ükski nendest hoolitsemise-viisidest otstarbekohane ei ole.

Haaslava vald andis näituseks 90 rbl. ühe vaimuhaige hoolitsemise kuluks väikemajapidajale. See ei tahtnud haiget selle raha eest enam edasi pidada.

Ma leidsin haige rehe all redelivankrilt õige mustas olekus, läbivajunud puusadega. Haiguse tõttu — paralysis progressiva — ei saanud ta ise ennast liigutada, ei ka midagi kõnelda. Haige seisukord oli kõigiti vilets, ehk küll pereinimestel hoolt, nagu näha, haige eest oli. Üheksakümne rublaga võiks, näituseks Viljandi nõdrameelsete majas, haiget hästi ravitseda, aga sääl pole ruumi.

Raadi vallas on 33 vallapiirides elavat vaimuhaiget, 20 nendest vaesed. Mis jõuab sääl vald nendele abi anda?

Vaene saunamees saab 10 rubla aastas oma raske nõdrameelsuse käes põdeva tütre ülespidamiseks. Ma leidsin nõdrakese armetus poolpimedas hurtsikus laval, kühmas, kasimata ja harimata. Onni uksele oli teivas risti ette lükatud, et tujukas haige ära ei jookseks. Ühtegi hinge polnud ligi. Pime isa istus Lohkva küla teeharul ja kerjas möödaminejailt andeid. Nüüd olevat õnnetu surnud.

Vallavalitsusel ei puudu igakord tahtmine. Aga et neil ühtki kindlat korda haigete hoolitsemises ega eeskuju ei ole, siis talitavad nad igaüks iseviisi. Tagajärjed niisuguses korraldamata seisukorras ei või muidugi hääd olla.

Sauna otsa ehitas Vaimastvere vald ühe toa — toaks ei või seda sugugi nimetada — 5 jalga kõrge, 2 sülda pikk ja süld või poolteist lai. Kas ta soojust saab ja peab — see asi näikse ehitajate juures päris kõrvaline küsimus olnud olevat. Valgust muidugi sinna taresse ühtigi ei paista, sest akna nimegi polnud näha.

Ainult seinte alt, kust vaevaliselt ehitatud müür ära oli pudenenud, pääsesid mõned kartlikud valguse-joad sisse — augud olid õlgedega tuule ja külma vastu pooliti kinni topitud — ja näitasid, mis selles viletsas varjualuses õieti peitus.

Läbi võre või lattidest tehtud värati seletab silm vaevalt naisterahva kogu. Kükitades istub ta särgiväel põranda pääl, kuhu nagu laudas õled laotatud on, mitte paksult. Sees ja väljas on jahe. Vänge hais, mis väga vaevaliselt või mitte sugugi kasitud mustusest tuli — lehkas vastu. Raske nõdrameelse tühjad, ajuti salasügavad silmad vaatavad nälginud ja kahvatanud näost. Küsimuse pääle vastab ta sisuta urinaga. Vaimuhaigetega on lugu nagu tervetegagi: mida halvemalt nendega ümber käid, seda madalamale nad langevad hinge ja ihu poolest.

Ma tahtsin haiget ligemalt vaadata ning katsusin teda kuntrust valge kätte tuua — selle madala hurtsiku sisse oleks minupikkune mees ainult käpakil pääsenud — see püüdmine ei läinud minul aga korda. Haige põlve ja puusa liikmed olid liikumata kokku kasvanud, nii et ta üles tõusta ei saanud. Aastate jooksul on külma tõttu jooksvahaigus kõik haige liikmekohad kokku sulatanud — ankylosis universalis —; kükitades, sest üles tõusta ei olnud selles madalas hurtsikus sugugi võimalik, saadab ta oma elupäevad ja -ööd mööda.

Kas haiget vahel ka pestakse, putukatest puhastatakse — saunas või muidu —, selle üle vaikime targu.

Valla-ametnikkudest ei olnud, saatja seletust mööda, keegi haiget vahel üle vaatamas käinud. Talurahvas — haige kaugelt sugulased — elavad hulk maad saunast kaugel.

Läbi võre oli pudrukauss söömisega sisse antud, mis sääl põrandal mittemeelitavas olekus seisis.

Näed kõike seda ja imestad, mida väeti inimeseloom kõik ära kannatada ei jõua. Ka surm ei hoolitse nende eest!

Ma ei ole siin sugugi katsunud liialdada: tõsine asjakord on ikka veel palju pahem, kui ma seda siin kirjeldada saaksin või tahaksin.

Mitte kaugel kirjeldatud kohast on teises vallas vaestemajas, aasta tagasi, kaaselanikud ühe rahutuks läinud nõdrameelse õhtul mitteköetavasse varaaita kinni pannud ja sinna unustanud, kus teda talvekülm hommikuks igevesse rahusse tarretanud!

Kõige raskem on maal nende haigete elu, kellel ligemad sugulased surnud või kaugel. Kellel ema elus, nende nõdrameelsete elukord on kõige suurema puuduse juures veel võrdlemisi hiilgav. Aga igakord ei saa ka ema oma paljaste kätega palju aidata.

Endisest Torma jaamast pool versta eemal seisab künka serval küla ligidal viltu vajunud ja lagunenud katusega suitsuhurtsik Roela valla järgi.

Kes mineval aastal pilgu sellesse hurtsikusse heitis, võis siin asju näha, mis nõdrameelsete seisukorrast maal päris tüüpilist kujutust andis.

Kahekümne kuue aastane tütarlaps, kes lapse-eas pääajuhaiguse tõttu keele, jalgade ja käte tarvitamise võime kaotas, lamab siin õlgedega kaetud kravati pääl, kuuekümne-aastase ema üksikul hoolitsemisel. Haiguse sunnil — encephalitis cum epilepsia — vingerdab haige alatasa tahtmata käsi, jalgu ja pääd, neid sinna ja tänna kiskudes, vangutades. Viis-kuus korda kuus käivad rasked langetõve sarnased krambid haigel pääl, mille käes haige pool päeva raskesti väänleb. Niisuguste alaliste liigutamiste tõttu on haige oma selja ja puusad veriseks hõõrunud. Rohitsemisest pole juttugi. Isu on haigel hää, sellepärast on ta keha poolest võrdlemisi tubli ja võib veel kaua elada. Hurtsiku sisemine kord on vilets ja vaene, ei maksa kirjeldada: pime ja külm!

Vald annab emale enese ja tütre ülalpidamiseks — 20 rubla aastas ja süld puid. Ema vanakene kaebas mulle oma häda: ei jõudvat enam tütart tõsta — kakskümmend aastat on ta juba teda talitanud —, mustust ei saa haige alt ära kasida. Valla abi on niisugune, et selle juures surra ega elada ei saa. Haige ei luba ema kõrvalt midagi teenida. Toa seinad on kõigilt poolt lahti, põrand mullane ja märg — külmal ajal ei saavat sülla puudega tuba kordagi soojaks kütta.

Vallavanem lubas järgmisel aastal haiget vaestemajasse toimetada.

Sarnase raske haige eest peaks vald ja kihelkond hoolt kandma; neid on vähem ja niisugust ainult ema kätte jätta on lausa ülekohus ema ja haige vastu.