Читать книгу Mäss ja meelehaigus - Juhan Luiga - Страница 9

Meie tähelepanu juhitakse viimasel ajal sagedasti vaimuhaigete seisukorra pääle. Korjatakse annetusi nõdrameelsete haigemaja ehitamise hääks Liivimaal: igaühte palutakse anda, meelehaigete seisukord olevat vilets linnas ja maal.

Järgnevad harutused vaimuhaigete vallast on selles lootuses üles tähendatud, et osavõtmist äratada tõesti viletsate meelehaigete elukorra suhtes meie maal. Elavat ja sooja osavõtmist võib aga ainult sääl olla, kus meil ka arusaamine asja kohta ei puudu.

Küsime nüüd: kes on vaimuhaige, meelehaige, keda meist tuleb õieti vaimuhaigeks tunnistada?

Nii kerge, kui see küsida on, kosta pole selle pääle kaugeltki nii hõlpus. Mõnigi, kes oma terve mõistuse ja meele abil arvab selle küsimuse pääle endal vastuse käes olevat, ei või sugugi julge olla, et tundja silm teda mõistuse poolest vigaseks ei tunnista ehk koguni nõrgaaruliste sekka ei heida. — Ma ütlen siis kohe ära: palju tarku mehi on katsunud sõna “vaimuhaige” mõistet ligemalt kindlamini ära määrata, aga nad pole oma tööga õieti toime saanud.

Raskus tuleb nimelt sellest, et “sõna” — “asjaga”, mida ta tähendama peab, — väga pääliskaudses ühenduses, suguluses seisab. Sõna “haige” või “vaimuhaige” tähendab või puutub inimest, kes haige on, niisama hästi ja halvasti nagu näiteks sõna “Jaan” — meest, kes seda nime kannab, s.o. ta puutub teda õieti vähe. Kui palju mitmesuguseid mehi tuletab meile sõna “Jaan” meelde. Sõnal on mõttevallas seesama tähendus, mis a või x, y arvuvallas on… Kõik meie kõne, eks ta puhas mõistukõne ole! —

Lugeja võib minule õigusega ette heita, et need tõeteaduslikud targutused siin kohased pole: ka need on ainult sõnad, mis asja enesega ainult pääliskaudses ühenduses seisavad. Räägime siis asjast. Aga siiski ei jaksa ma ütlemata jätta, et tõesti palju raskust ja eksitust meie mõtlemises ja mõistmises just see asi teeb, et meie “sõnadega” mõtleme ja otsustame ja mõtlema peame, aga mitte mõistetega. Niiviisi peame ka meie ühes teiste tarkadega sellele kurvastavale otsusele jõudma, et sõnad hääd on jutuajamiseks ning koguni väga hääd keelepruukimiseks, aga suurt ei kõlba mõtlemise vabaks lennuks selguse poole. Sõnad, sõnad! Vassingut on nad teinud ja saavad veel tõeteadvuse tõsistes püüetes tegema. Nad pakuvad kive, kus leiba nõutakse. —

Jätame esiotsa küsimuse, kes on vaimuhaige, vastamata ning küsime, keda nimetame meie üleüldse haigeks, keha poolest haigeks? — Ühed ütlevad, haige on see, kellel valu, kellel paha enesetunne on. See seletus ei ulatu. On haigusi olemas, kus valu märgata pole. Isegi pidalitõbi ei tee alguses sugugi valu, ja missugune kole haigus! Teised, ja see on harilik seletus tegelikus elus, teised kinnitavad, haige inimene on see, kelle tervis teda tööd tegemast takistab. See on õige — kuid niisugune haige on juba raske haige. Alguses ei takista ükski haigus töötegemist. On veel muid seletusi, kuid nad ei saa kaugemale kui kinnitada, haige on see, kellel midagi viga on, s.o. haige on see, kes haige on.

Me näeme, nägelikult, teoreetiliselt pole meil võimalik kindlat piiri teha haige ja terve vahel, ja nimelt sellepärast, et sääl kindlat piiri ei olegi. Haige ja terve vahe on seesama, mis halva ja hää vahel on: ühelt seisukohalt vaadates on üks asi halb, teiselt kohalt vaadates on seesama asi hää. — Ütleme, näiteks, sinul on käsn nina otsas. Kas oled nüüd haige või ei ole? Sa ütled, see on selle järgi, kui pikk su käsn on. Sellega ütled sa: väike käsn pole mitte haiguseks — ja see on ometi vale. Mitte käsna pikkusel ja suurusel — meie ei taha siin kedagi teotada — üksi pole tähendust, vaid ka sellel, kelle nina otsas ta seisab. Seisab korstnapühkijal nina otsas käsn või kaks, see ei takista teda tööd tegemast, ei eksita ta kullakesi kaugemale. Aga mõtle, muidu ilusal tütarlapsel — käsn keset nina. See on tütarlapsele suuremaks koormaks kui kõhuvalu, ja tärkavad sääl käsna tipul veel karvakõverused — siis võib ta tütarlapsele päris nuhtluseks saada. Kerge on sarnaseid näiteid rohkesti tuua. —

Kas on nüüd meie korstnapühkija haige ja tütarlaps terve, või on nad mõlemad haiged või mõlemad terved? Teaduslikult vaadates on nad mõlemad haiged, sest käsn on üks kasvaja, üks patoloogiline sünnitus, mis terve naha pääl mitte ei edene. Tegelikus elus ei peeta neid kumbagi haigeks, ehk ainult tütarlast arvatakse vähe vigaseks.

Kui need mõttemõlgutused ka otsekohe meie küsimuse pääle, kes on haige, vastust ei andnud, oli meile neist ometi omajagu võitu. Meie näeme, et teaduslikult seletades meie seltskonnas palju enam haigeid, keha poolest haigeid on, kui tavaliselt seda arvatakse. Päris terveid inimesi, inimesi, kelle juurest terav arsti silm ühtegi viga ega puudust ei leia, on ütlemata vähe olemas. Päält, kaugelt näha on mõnigi terve, kes ligemalt vaadates eneses puudusi peidab. —

Mõtle katseks järele, kes on sinu suurest armsast tutvuskonnast täiesti terve.

Ühel on nohu, teist vaevab konnasilm. Sääl mõnel mõndagi häda: ühel on kõht haige, teisel valutab süda; mõnel undab kõrv, mõnel virvendavad silmad, mõnel kumiseb pää — ja mine tea veel, mis häda kellelgi.

Nagu keha ja tema hädadega inimeste keskel, just niisama on lugu vaimuhaigustega. Nii vähe kui keha poolest päris terveid, niisama vähe vaimu poolest. Mõistagi: on ju keha ja vaimu haigused ligemas ühenduses. Ka vaimuhaigused on keha haigused, nagu meie teinekord ligemalt näha saame.

Võõrastama ei saa see ütlus ka kedagi, kui meie seda tuttavat nähtust meelde tuletame, kuidas mõned kehalikud haigused inimese vaimulaadile mõjuvad. Tiisikuse põdejatel on näiteks omasugune meeleolu, pimedatel isesugune ning kurtidel jälle isesugune — iga pikaline kehalik haigus jätab kannataja tõbisesse meeleolusse isesugused, iseloomulikud jäljed, muudatused järele. Aga siia juurde tuleb arvata veel arvamata palju vaimu, s.o. pääaju oma haigusi, nõrkusi.

Mida meile kõik need arutused näitavad? Nende põhjal peame nimelt sellele juhuslikule ja kurvastavale otsusele jõudma, et meie keskel täie aruga inimesi — väga vähe olemas on. Tahtmata tuleb siin meelde vana mõistlik jutt, kus tuttav kreeka tark laternaga inimeste keskel inimesi otsib ja ühtegi ei leia: pole ime, saame ka meie temale järele tõendama — ta ei leidnud ühtegi, kelle meelevallas asjad kõik täiesti joones olid…

Laename nüüd meie selle vana kreeka targa käest üürikeseks ajaks laterna ning tunnistame lausa päeva ajal selle tulukese abil, teritatud pilgul, iseennast ja oma tutvusringkonda. Mis otsusele jõuame meie nende vaimutäiuse kohta!

Sääl on sõber, kes mitu eksamit on ära teinud, hakkab ta aga sinule midagi ära seletama, siis pudrutab ja segab ta, unustab tarvilised sõnad õigel kohal ära. Sa raputad kuulates pääd: ei, see vend ei ole täismees. Teine, kallim sõber, ajab asju, võistu ei saa temaga keegi — aga, aga tema uimastab ennast Bacchuse ja Venuse kaenlas, armastust ja alkoholi on temale niisama tarvis nagu mõnele morfiumi. Ka see mees ei ole täismees, täitsamees, sest tema peab ennast tihti ikka veel — täitma… Sääl on mees, kes põhjuseta norutab ja kaebab… See naaber korjab kopikat, riisub ennast ja teisi, kogub tuhandeid, et neid viimaks maha matta… Tema üleaedne pillab — meeletult… Sääl on neiuke, kes igat parmu nähes minestusse langeb… Sääl on anderikas noor teadusejünger, ükski asi ei jaksa teda õieti rõõmustada ega kurvastada, kõik on “rumalus”…

Kui palju võib igaüks oma tutvusringkonnast sarnaseid isesuguseid, imelikke iseloomusid üles lugeda!

Sääl on tuttav — mis tema kõik ei ole pääle hakanud! Oli kreiskoolis, läks reaalkooli, pidi välja astuma, õppis tisleriks, läks põllutöökooli, jättis töö pooleli; hakkas luuletajaks, kirjanikuks, sõitis Ameerikasse, tuli tagasi, asutas kaupluse, nüüd plaanib ta jälle midagi uut! — Noh, see on ükskord täielik mees, oskab kõik, ütleb mõni; — ei, ta ei ole üheski asjas täielik. Temal puudub täitsamehe kindlus ettevõtetes, ta väsib ruttu ära, temast ei saa kunagi midagi täielikku. Teguviisiga muutub temal ka mõtteviis! Niisuguseid isikuid on meie seltskonnas palju, nad takistavad asjade edenemist oma heitliku olekuga — nendest pärast pikemalt.

Vaata, sääl on üks riigi kõrge auastme pääle hüpata jõudnud oma visa püüdmise ja kavala osavuse najal, aga kõlbline külg tema hingeelus, tundmuseilmas on nii vilets, nii imestamise väärt madalal astmel, et ainult hüüda võib: O tempora, o mores! Ma palun selle tõenduseks hiljutist Saaremaa protsessi meelde tuletada.

Ennäe, kui palju, kui mitmesuguseid nõrku ja haigeid, —kus on terved? Kas kreeka targal ei ole viimati päris õigus!

Kust tuleb aga see, et meie harilikult enese ja teiste vaimunõrkusi suuresti ei märka?

See tuleb sellest, et tavaline igapäevane elu ainult üht osa meie vaimuomadustest tarvitab. Elu ei või meilt enam nõuda, kui ta meile andnud on. Meie töötame tavaliselt niiütelda poole aruga. Niipea aga, kui seltskond meilt tööd nõuab, kus täie auruga ja aruga peab töötama, kus meie hinge põhjalikult ja täielikult tarvis läheb — siis alles näeme, tuleb ilmsiks, kui vähe neid on, kes on täitsa mehed, kes on terved mehed.

Jah, kus on terve hing! Kus on mees, kelle selge silm läbi tumedate tulevikupilvede parema lootuse päikese ära näeb! Kelle silm ei väsi kaugemat sihti kinni hoides! Kas temal on julgust eesolevasse pimedasse kuristikku tormata, kus ehk tuhanded sarvikud varitsemas! Kas temal on ka küllalt elurõõmu edasi jõuda, kui ka asi kõige paremini ei lähe! Kas tal on julgust ja usku oma jõu sisse, raudset valju valitsust enese üle ja kannatust ja armastust teiste vastu! Kes jõuab omale paleusi luua ning kellel jagub iseteadvust ja uhkust ajuti ka üksi oma paleuste poole sammuda, rühkida!

Kui sinu sõbral kõik need omadused on, siis on ta täitsa mees, on terve mees.

Ma märkan, siin tärkab palju küsimusi lugejate keskelt. Kas siis halb inimene ikka haige meelega inimene on? Kas hääd loomu ei või halb kasvatus ära rikkuda? Kas kõik nõrgad on, kelle elu ei õnnestu? Kas inimese hingel võimust ei ole oma loomust muuta paremale või pahemale poole?

Häälest ära läinud kannel pole mitte alati halvasti tehtud kannel. Viiul on meistril hästi valmistatud, aga tema pääl mängitakse halvasti!

Nii näeme, ühele küsimusele alguses on kümme juurde tulnud ning asi pole kaugeltki selge. Aga ka see on juba võit, kui lugejad küsima hakkavad: küsimine, see on arusaamise algus. Järgnevad peatükid vaimuhaiguste õpetusest saavad meile mõndagi kostma ja seletama. Kes kõike tahab teada saada, see peab surema, sest muidu õpib ta tundma ainult selle ilma nähtusi — s.o. ainult poolikult.

Peaksime meie oma teaduslikkude arutuste najal haiget seltskonnas ära tunda jõudma, siis poleks meile sellest veel küll. Meie peame teada saama, mis viib meid tervisele, täiusele ligemale ning missuguseid abinõusid tuleb tarvitada, et paha haiguse, vaimuhaiguse eest ennast hoida.

Vaimuhaiguste ja ka just kergemate vaimunõrkuste äratundmine on tegelikus elus ülitähtis. Tihti eksime meie selles suhtes, et meie mõnele huvitavale vaimunõrgale, degenerandile, väär-andelisele rohkem au ja väärtust anname, kui ta ära teeninud on.

Kirjanduses on see iseäranis silmatorkav. Eesti algupäralises kirjanduses, ilukirjanduses on enesetundmist nii vähe märgata, et sääl ka suurt väärenesetundmisest juttu olla ei või. Aga välismaa kirjanduses, iseäranis Prantsusmaal, oli möödaläinud aastasaja viimasel poolel päris hullus maad võtmas, Baudelaire’ist pääle — Maeterlinckini. Need said ainult sellepärast vabalt ümber käia, et kuskil maal luuletajatele seda pahaks ei panda, kui nendest mõned poolnarrid on. Paha ulatus hiljukesi ka meie seltskonda, meie pool katsusid nooremad nende kirjanikkude haigeid tundeid järele aimata, neid taevalisteks, kõrgemateks tunneteks pidades. Selle aja noorte meeste seltskonnas arvas igamees, kes oma ergukavas korratust tundis, end luuletamiseks valmis olevat. Need minu kaaslastest, kes seda hüper- ja ebaesteetika aega ühes on elanud, saavad minule õigust andma. — Sääl ilmus vaimuhaigete tundja dr. Max Nordau ning tundis nende kuulsate kirjanikkude haiguse ära. Kui ta neile ka mitte õiget rohtu ei juhatanud, ta kuulutas neile vähemalt, et nad pääst hulluks on läinud. Arstikohuste täitmise eest ei öelnud keegi Nordaule aituma, mida ka meie pool ette tuleb, vaid teda aeti koguni maalt ja majast minema, mida meie pool harvemini ette tuleb.

Millest see tuleb, et need nõrgaarulised kirjanikud ise oma väärtust ära ei tunne, ehk koguni oma väärtust liig kõrgeks hindavad? See on kerge mõista: enesetundmine, enese tundmaõppimine on kõige täielisematele meestele raske kätte saada. Kriitika, arvustus enese võimise ja jõu kohta on kõige hilisem, kõige õrnem vaimu omadus, ta pudeneb haiguste käes kõige kergemini ja kõige enne. Vaimunõrkuse, haiguse juures kaob õige otsustamine enese üle vara. Külm võtab kõige enne õied.

Õige enesetundmine, iseteadvus ei seisa mitte ainult selles, et tead, mis kasulikud või kasuta omadused sinu rinnas asumas, vaid ka selles, mil viisil sa neid omadusi seltskonna elus kõige paremini tarvitada võid. Puudulike vaimuannetega meeste tundemärk ongi just see, et nende meeleolu, nende ilmavaade neid harilikke seltskonna toimetusi, talitusi täitmast takistab.

Võiks vastata, see on ju kõrgeandelise inimese, geeniuse märk, labastele, igapäistele nõudmistele vastu hakata, nende tardunud seadusi vangutada, raputada. Aga sääl on ometi suur vahe. Kõrgeandeline lõhub ja ehitab; väärandeline, degenerant lõhub ja eksitab. Väärandeline nõuab uuendusi, sellepärast et ta endisi nõudmisi ei jõua täita, kõrgeandeline sellepärast, et tema jõud tavalistest nõudmistest üle käib. Väär-andeline arvab enam teha, kui ta võib; kõrgeandeline võib enam teha, kui ta arvab!

Need read “sissejuhatuseks” on kirjutatud, et osavõtmist, “küsimist” äratada meelehaigete saatuse, nende hingeelu oleku kohta. Loodan, et järgnevad peatükid vaimuhaigete õpetusest mõnda huvitama saavad, mõnda enam enese ja teiste üle järele mõtlema ajavad. Nad edendagu osaltki enesetundmist ja iseteadvust. Meie tahtmine on vangis meie loomuse käes. Seda teadmist saavad järgnevad arutused tõendama. See teadmine saab ühtlasi iseenese austamist vähe alandama ning oma vendade süüdistamist vähendama. — Ei hääd jõua me teha omast võimust — kuidas me jaksaksime halba teha? Oleks see meie olemine, teiseks meie tegemine: meie oleksime kõik hääd. “Ei mitte mina, vaid see, kes minu sees on…”

Eksin korra kogemata,

Teise korra tahtemata.

Teie arvamine läheb minu omast lahku. See aga ärgu sünnitagu mitte vaenu. Loodan kindlasti, et järgnevad arutused üheskoos meie lahkuminevaid meeli jälle lepitama saavad.