Читать книгу Mäss ja meelehaigus - Juhan Luiga - Страница 12

Üheainsa päeva jooksul kuulutati 1819 vabadus meie rahvale välja, aga 50 aastat kulus ära, kuni üks osagi vabaks tehti. Seda tuletati meile viimastel priiusepidudel uuesti meelde. — Vaimuhaigete vabastamisega oli seesama lugu. 18. aastasaja lõpul, aastal 1792, nagu kuulsime, võttis Pinel Pariisis pidulikult oma haigetelt ahelad ära. Aga alles 60 aastat pärast seda hakkasid ka teised mujal maades aru saama, et köidised ja kütked haigetele ei kõlba. — Ei tee kahju vaadelda, kui aeglaselt vanasti tõde sammus, et meie kärsituks ei läheks, kui ka meie aegadel tõde pikemaid samme ei tee. Oma aja asjade ja olude hääks annab niisugune teadmine kindlust ja julgust lootuses.

Vaatame siis, kuidas vaimuhaigete käsi pääle Pineli käis, nende eluolu arenes.

Ahelatega ei võtnud Pinel veel kõike häda haigete kaelast. 1818 palub Pariisis Esquiral, Pineli õpilane ja järeltulija, valitsust, valitsus kandku vähegi vaimuhaigete eest hoolt. “Nende õnnetutega käiakse halvemini ümber kui kurjategijatega, nende seisukord on hirmsam kui karjaloomal. Ma leidsin neid ainult närtsudega kaetud, ilma söögi ja joogita, toorete talitajate, päris timukate võimu all.” Nõnda kirjutab Esquiral valitsusele 20 aastat pärast Pineli vabastamist. — Selle Esquirali hädakisa pääle tuli 1819 ministeeriumi käsukiri. Sääl keelatakse nõtrasid maa-alustes koobastes pidada. Vangihoonetes ei tohi haigeid hoida. Toitu tuleb nõtradele mitu korda päevas anda. Vaimuhaigete toad peavad akendega olema. Talitajad ei tohi malkadega, härjasooridega ega võtmekimbuga käia ega koeri kaasas vedada. Ahelate ja kaelalõõgade asemel tuleb kõvad kamsolid ja “kinnised jakid” tarvitusele võtta. — See ministeeriumi käsukiri jäi esiotsa käsukirjaks, sest veel 1840. aasta ümber leiame säälsamas eelnimetatud hädade vastu võitlemist.

Inglismaal hakkas vaimuhaigete eest hoolekandmine jõudsasti edenema, kui kveekerid selle asjaajamise enda kätte võtsid. Kveekerid ei ole inimesed, kes häda nähes rahulikult päält vaatavad ja muretsemise “ametnikkude” hoolde jätavad. Nad astusid oma jõuga välja, ja samal ajal kui Pinel Pariisis linnavalitsusega vaidles, ehitasid kveekerid Londonis hoolega peagi eeskujuliku vaimuhaigete ulualuse ning parandasid kõigiti haigete vaest seisukorda.

Missugused rohud ja abinõud sel ajal tarvitusel olid, võime arvata, kui kuuleme, mil viisil 1820. aasta ümber Berliinis haigeid ravitseti. Dr. Horn oli sel ajal Berliini linna nõtrade arst. Kiitvalt ja suurustades pajatab ta oma arstimise-viisist. Vägivaldne sund ja igasugused masinad olid temal päevakorral. Kõige kasulikum abinõu haigeid vaigistada oli neid pööritamisel oksele ajada. Seda abinõu tarvitati väga laialdaselt kõigis maades. Anti rohtusid sisse, mis märatsejaid haigeid oksele või ainult pööritama panid, ja mõju oli, nagu Horn ütleb, “suurepärane”. — Ime, et Horn niisuguseid rohtusid omas tarkuses tarvitusele ei võtnud, mis haigeid täitsa rahulikuks, igavesti vagusaks oleks teinud. Palju halvem ei oleks see abinõu tõesti olnud. — Uhkustades räägib dr. Horn ühest iseenda leiutisest, karusselli moodi masinast. Haige kinnitatakse pikali aluse külge, pää väljapoole, ning siis pannakse masin vända abil kiiresti käima. Niisuguse karusselli kõrval tarvitas dr. Horn hää meelega keerlevat tooli, mille pääle haige istukile kinni seoti, ning siis “hullupööra” tiirutati. Niisugune tiirutamine on jäle, ajab oksendama ning tegi mõnegi rahutu haige päris — tuimaks. Dr. Horn räägib selliste masinate kahtlemata kasulikust ja rahustavast mõjust ka kõige märatsevamate haigete puhul.

Niisugused masinad olid juba enne Inglismaal tarvitusel, kuid dr. Horn täiendas ja parandas neid. Teine Horni ülesleitud ravitsemise viis oli — suur paksust riidest kott. Märatsejad haiged pani ta niisuguse koti sisse, köitis koti suu kinni. “Haigete pääle mõjus niisugune taltsutamine silmanähtavalt rahustavalt”, ütles Horn. — See kõlab meile naljakas, aga tegelikult oli see väga kurb.

Tarvitati veel, et mõnda nimetada, toole ja pakkusid, mille külge möllajaid haigeid kinni rihmati, nii et nad ennast liigutada ei saanud. Sunniti märatsejaid haigeid ka päeva ja ööd järgimööda seisma, neid õla ja kaela kaudu lae külge kinnitades, kuni nad nõrkedes rahulikuks jäid. — Mõned tolle aja ravitsemise viisid olid tõepoolest naeruväärilised. Nii laskis dr. Horn omas haigemajas vaimuhaigeid soldati komando järgi reas marssida! — Ta sõidutas haigeid, kes tagurpidi vankris istusid, kuni nad uimaseks jäid.

Kurb kõige selle juures on, et arstid ise oma inkvisitsiooni moodi abinõudega haigetele suurt kasu arvasid toonud olevat. Oh ajad ja arud!

Need eelkäivad rohitsemise kirjeldused tuletavad meile vägisi vanade eestlaste juures meelekärsituse vastu tarvitusel olevaid ravitsemise viise meelde, kuid meie esivanemad ei olnud nii kalgi südamega. Wiedemannist loeme, et kui laps ärahirmunud ja rahutuks läinud oli, siis pandi ta hälli lina pääle. Lina otsad keerutavad kaks leske kokku. Selle sees kantakse siis laps kolm korda hälli ümber. Kui see nõu ei aita, siis pestakse last vannis, pannakse ukse kõrvale maha, riided ligi ning lastakse koera kolm korda üle karata. — Igatahes on sarnase toimetamise juures, nii imelik kui see ka on, lapse vannitamine rahustamiseks väga otstarbekohane, kuna dr. Horni tagurpidi vankerdamisest seda mitte tunnistada ei tohi. Vannisid ja vett, meie aja kõige paremaid vaigistamise abinõusid, tarvitati ka vanal ajal, aga enam karistamise näol. Kallati kangesti külma vett haigetele äkitselt kaela, kasteti märatsejaid ihualasti lumme jne. Kahjuks oli külma vee kaela kallamine karistamise abinõuna meie ajanigi siin ja sääl tarvitusel.

Oli ka arste, kes ära nägid, et kirjeldatud abinõud haigete ravitsemiseks kõlvatud on, aga neid oli vähe. Päälegi oli neil ametivendade poolt käredat vastuvaidlemist ja mõnitamist kannatada.

Ägedalt kutsub 1817. aastal Hayners Saksimaal valitsust ja arste üles niisugusele kurvale seisukorrale lõppu tegema. “Äraneetud olgu nüüd iga löök, mis neid väetimaid kõige väetimatest tabab. Häda sellele, kes neid mahajäetuid lööb või lüüa laseb.” Piitsa tarvitati veel pärastpoolegi õige rohkesti. Alles 1850. a. ümber leiame nuhtlemised ja piitsa vaimuhaigete majast kadumas.

Suurel Venemaal ei olnud vaimuhaigete olud mitte sugugi paremas korras. Ajaraamatud seletavad siin väga kurvast nõdrameelsete seisukorrast. Keskajal piinati ja põletati vaimuhaigeid, keda nõidadeks peeti. “Jurodivõid” võeti kloostritesse vastu, aga neile anti kõige pahem paik. Leedumaal oli nõidade ja posijate surmamine 18. aastasajal väga sagedane nähtus.

Peeter Suur tõi Venemaal vaimuhaigete eest hoolitsemisse parandust. “Nõdrameelsed ei kõlba kloostritesse, nendele ehitatagu väljamaa moodu hullumajad — nii on minu tahtmine.” Nii kirjutas Peeter oma käega. Seda käsku ei võinud aga mitmel põhjusel kohe täita. Alles Katariina II ajal sai välismaa mõjul vaimuhaigete varjupaikade küsimus uut hoogu. 1775. aastal antud käsukirja järgi pidi Üleüldine Hoolekandmise Osakond igas kubermangus vaimuhaigete eest hoolitsemise enda kätte võtma. 1776. aastal ehitati Novgorodis ka juba esimene hullumaja Venemaal.

1810. aastal oli sarnaseid majasid juba 14. Aga Baltimaal ei olnud mitte ühteainustki. Need majad olid hullumajad kõige halvemas mõttes, kus pääle vanade soldatite haigete eest keegi ei muretsenud. Varssavis näidati võõrastele raha eest haigeid!

Veel 1859. aastal tõendas professor Balinski uue ja esimese meelehaigete kliiniku avamisel Peterburis: “Venemaal on nõdrameelsete varjupaigad olnud seniajani viletsamal järjel kui välismaal keskajal.” Kuidas eestlaste keskel vaimuhaigete käsi käis ning nende põlv paranes, sellest räägime edaspidi.

Järgmisel korral seletame, mil kombel meie ajal vaimuhaigetega tuleb ümber käia ning kuidas neid ravitsetakse.