Читать книгу Mäss ja meelehaigus - Juhan Luiga - Страница 8

Alkoholi halvast mõjust inimese tervise pääle on mitu korda teie keskel juttu olnud ja vaieldud.

Täna on pandud mind siia jällegi selsamal ainel rääkima. See ei tee kahju. Mida enam sellest räägitakse, seda parem. Mida enam oma vaenlast tundma õpime, seda kergemini saame teda väärama. Vaenlane, keda meie kõigiti tunneme, ei saa meile enam suurt kahju teha. Päälegi on meie püüdmises see kasu, et meie selle juures iseennast tundma õpime, oma nõrkused üles leiame. Iseenese tundmine on aga kõige tarkuse algus ja lõpp.

Kustpoolt meie nüüd oma vaenlase pääle vaatame, igalt poolt on temal kuri nägu. Ja maksabki teda kõigilt poolt ja ikka jälle vaadelda, et meie teda igal kujul kui oma kardetavamat vaenlast ära tunneksime ning ennast mitte ära petta ei laseks, kui ta vahest vagal näol meie uksest sisse tikub, vaid kohe tema välja viskame. Meie kartus ei ole aga mitte tuulest võetud, vaid temal on tõepõhi all, seda tõendab ja näitab minu tänane kõne teaduslikult. Hää on, kui igamees oma adraga oma põldu harib ja oma saaki turule viib.

Sellepärast toon ka mina neid vihkusid oma põllult, millest meie viimaks oma vaenlasele nööri kaela keerutada tahame.

Ülikooli närvikliiniku arstina on mul võimalik olnud neid vägesid ligemalt tundma õppida, mille mõjul inimesed üleüldse vaimunõrkusesse satuvad, vaimu koleda pimeduse kätte langevad, ja üles otsida neid põhjusi, mille najal iseäranis eesti rahva seas vaimuhaigus laiali laguneb.

Nende kurjade vägede ja võimude eesotsas seisab professor Tšiži uurimiste põhjal alkohol. “Alkohol kui vaimuhaiguste sünnitaja” olgu siis minu tänase harutuse aineks.

Kõigist hirmsatest haigustest kõige koledam ja kurvem on vaieldamatult vaimuhaigus, meelehullus, niihästi haige enese kui ka seltskonna jaoks. Meie tunneme vaimuhaigeid veel liig vähe, et nende üle otsust anda. Ei ole veel palju aega tagasi, kui neid veel haigeteks, sõna täies mõttes, ei loetudki. Neid arvati kurjast vaimust vaevatuteks, heideti inimeste keskelt välja, ehitati kuhugi eemale ulualus, kuhu keegi neid vaatama ei julgenud minna. Ainult viimasel ajal on hakatud vaimuhaigete eest hoolitsema, nende elu ja olu kõigiti parandama, sellega ühes kasvab ka vaimuhaiguste tundmine rahvahulga seas. Kust võiksime meiegi neid tundma õppida? Nõrgad, totrad või rumalad, keda linnas ja maal ümber hulkumas leiame, nende juurest ei saa meie vaimuhaigust tundma. Nad on oma haiguse juba ära põdenud: palavus ja valud on möödas, armid ja nõrkus on põdemisest vaimuhaavadena järele jäänud. Närvikliinikusse ei lasta aga mitte igaühte vaatama, sest edev uudishimu haavab haigeid. Et aga siiski tõsisest hullusest vähegi õiget kuju saada, selleks sean ma teile lühidalt vaimusilma ette meelesegadust, nagu teda iseäranis alkohol sünnitab.

See oli minu tegevuse hakatusel närvikliinikus, mispärast mulle sündmus elavalt on meelde jäänud. Haige oli kaupmees Riiast kõige paremas eas. Keha poolest tubli ja rammus. Noor ja nägus naine tõi tema juba kolmandat korda meie kliinikusse. Haige oli täiesti purjus, tuim, nägu õhas punane; ta oli viimasel nädalal pea iga päev ligi 2 toopi selget viina ära joonud. Mees oli väsinud ja segane, ei olnud ju vaene viimasel ajal silma kinni saanud. Haige saatsin kohe vahijaoskonda, kus ööd ja päevad ustavad ja hoolsad talitajad valvamas. Ma teadsin, niisugune haige annab tegemist ja nõuab vaevalist rasket ravitsemist.

Vahijaoskond meie kliinikus on kahes osas. Üks suurem saal, kus kardetavad ja väga nõrgad haiged ühteviisi talitajate silma all seisavad. Teises jaos on koridor, kuhu uksed üksikutest tubadest välja käivad, kus märatsejad ehk möllajad haiged vabalt asuvad. Koridori mööda käivad talitajad vaatavad väikeste akende läbi uste sees ühteviisi haigete järele, et neile iga silmapilk, kui tarvis, abiks olla. Kõik see nõuab talitajatelt, arstidelt rasket muret ja hoolt. — Ühte niisugusesse tuppa viidi meie haige.

Esimese päeva õhtul hilja kõlistatakse mind vahijaoskonda. Meie leiame sääl oma haige voodis pikali. Käed ja jalad kisuvad krampides kokku, terve kehakogu vingerdab krampide käes. Pää peksab taktis tahapoole, silmad võõruvad ühele poole, suu vahuga kaetud; röhklemised — nagu valu seest, tulevad kinnipigistatud hammaste vahelt. Meie haigel on nn. alkoholi-epilepsia — viina langetõbi pääl. (Päris langetõve ja alkoholiepilepsia vahe on see, et alkoholilangetõbi ühes joomisega kaob, kuna päris langetõvel rohtu ei ole ja ta kõik eluaeg vältab.) Need krambid kestavad umbes 10 minutit. Valutundmine ja meelemõistus õnneks puuduvad. Kaua aega pääle seda on haige hoopis segane, aegapidi hakkab ta jälle oma ümbrusest aru saama. Ööseks saab haige morfiumi ja unerohtu — kangemat, sest lihtportsjonid ei mõju midagi joodiku juures, ja und on haigele kõigepäält tarvis. Unerohust hoolimata jäi haige ainult tunniks uimaseks, — unest polnud juttugi. Kirjeldatud kramp on enamasti raske vaimusegaduse eelkäija. Teisel päeval on ka meie haige hoopis segane ja väga rahutu. Õhtul tõuseb rahutus veel suuremaks. On näha, haige on suure hirmu ja ahastuse käes. Ta karjub ägedalt abi: raudteerong sõidab temale otsekohe pääle, tähed kukuvad taevast, kõik ilm on tulekuule täis, vaenlased lõikavad temal jalad otsast, pääaju on välja võetud jne. Meeleheitel katsub haige omale teed teha, et välja pääseda, lõhub rusikatega ust, murrab aknavõresid. Niisuguse kirjeldamata ahastuse käes on haige kõige pääle valmis, ei hooli põrmugi enesest ega teistest: jookseb pääga vastu seina, et surra, kui talitajad teda mitte ei takista, katsub omale igal viisil otsa teha. Niikaua kui haige iseenesele kardetavaks ei lähe, antakse temale täis voli. Meie aja ravitsemine ei luba ühtegi köitmist, ei kammitsat, nagu see vanasti pruugiks oli. Vaimuhaigega käiakse ümber nagu iga teise haigega. Löömist ega karistamist, nagu väljas arvatakse, ei tohi ette tulla ja ei tulegi.

Järgmine päev möllab meie haige väsimata. Rohtu selle vastu ei ole. Haige ei võta sööki vastu, toitu peab läbi söötmisetoru sisse kallatama, niisama ka veini, et nõrgaksjääjale südamele vähegi hoogu anda.

Ka järgmisel ööl ei jaksanud ma haigele und teha. Hirmutundmused ja koledad nähtused on kõrgema tipuni jõudnud ja vaevavad haiget raskesti. Kolmandal päeval on meie haige üsna meeletu, segane, ei tunne midagi, ei kedagi ära, lamab maas, jõud on kadumas. Haigus läheb ikka kardetavamaks. Süda on nõrk. Kamper naha alla pritsituna aitab südamele siin vähe. Palavus tõuseb 40 kraadini ja kõrgemale, ilma ühegi kehaliku haiguseta. Haige väherdab madratsi pääl ja kiristab hambaid. Raske ja kurb on niisugust haiget näha, iseäranis kui midagi aidata ei saa. Haige terve keha vingerdab nagu valu käes. Käed vehklevad õhus, nagu tahaks haige kuskilt tuge, nagu tahaks ta kedagi tagasi tõrjuda, nagu võitleks kellegagi. Sonimine kestab vahetpidamata.

Tõesti, nüüd võitleb haige, ta väänleb surma küüsis. Ei kesta enam kaua, ja haige on 3-päevase raske haiguse järel surnud.

See on puudulik kujutus vaimuhaigusest, nagu neid alkohol mitmesuguseid sünnitab: delirium alcoholicum, delirium tremens, nagu ta rahva seas tuttav. Põlgus alkoholi vastu tõuseb rindu igaühele, kes niisugust ja veel kurvemaid pilte näeb, milles alkohol süüdi. Kuni 19% vaimuhaigetest alkoholi põhjusel langeb niisuguse kurva surma kätte (meie kliinikus 10%), kõige paremast ravitsemisest hoolimata. Need aga, kes alkoholi-hulluse läbi teevad ja eluga pääsevad, kaotavad siiski palju. Seda meest, mis ta enne oli, ei saa tast kunagi enam, kuigi ta pääliskaudselt vaadates endine näikse olevat. Õrnemad, kõrgemad hingejõud, kõlblik võim on parandamata haavatud. See nähtus, et inimene alkoholiga ära harjub, teeb juba selgeks, et viin inimese kehakudet muudab. Kas ta sedasama ei peaks ka pääajuga ja inimese vaimuga tegema? Küsime nüüd psühhiaatrite ehk vaimuhaiguste tundjate käest, kuidas nemad teaduslikult alkoholi tähtsust meelehaiguste kohta põhjendavad ning kuidas on alkoholi ja meelehaiguse vastastikune seis.

Kehalikud haigused rikuvad inimese varanduslikult. Vaimuhaigus aga kombelikult. Selles seisabki vahe vaimu ja keha haiguste vahel ning sellest on ka aru saada meelehaiguste suur mõju, mida nad kehalikkude haigustega võrreldes inimsoo pääle avaldavad.

Kõige suuremad ja valusamad haavad löövad ühiskonnale hulkujad ja kurjategijad. Nendest on aga, nagu viimasel psühhiaatrite kongressil Münchenis uuesti näidati, üle 70% täiesti vaimuhaiged. Meie oleme harjunud ainult neid vaimuhaigeteks pidama, keda hullumajades kinni peetakse, kaugelt suurem osa aga asub väljas tervete keskel. Dr. Ströhmbergi statistika järgi on Liivimaal 2741 vaimuhaiget, nendest on umbes 500 hullumajades kinni, kuna teised väljas elavad. Aga Ströhmbergi arvu võime kindlasti kaks korda suuremaks võtta, kui täielist arvu vaimuhaigete üle tahame kätte saada. Nüüd on aga just need kergemad vaimuhaiged, kes mitte majades pole, kõige raskemad inimsoo vaenlased, kahjutegijad. Niisuguseid degenerante, vaimunõrku valmistab, nagu seda vaimuhaigete arstid pea ühel häälel tõendavad — alkohol. Kraepelin (nüüd Heidelbergis, enne Tartu kliiniku vaimuhaiguste professor), keda praegusel ajal kogu haritud ilmas õigusega kõige tähtsamaks vaimuhaiguste tundjaks loetakse, ütleb omas viimases kirjatöös kliiniku näidete ja katsete najal: “Iga inimene, kes iga päev alkoholi tarvitab, kui ka ainult söögi alla, tuleb vaimuhaigete, alkoholihaigete sekka arvata.” Kraepelin, niisama suurem hulk teisi psühhiaatreid on viimasel ajal ise kange karsklane, ja arstide kongressidel on tema juhatusel ikka üks osakond, kes alkoholi halva mõju vastu võitlema üles kihutab.

Professor Tšiž seletab: “Alkohol võtab inimeselt kombeliku jõu. Inimest aga, kes niisuguse pääaju rikkumise põhjusel kõlbmatuks on saanud, kurjategijaks teha on ainult liht juhtumise asi.” Et alkohol ja kuritegu teineteist toetavad, näeme selgesti Norramaal. 1844. kuni 1875. aastani vähenes alkoholi tarvitamine (karskusliikumise abil) 10 toobi päält 4 toobini hinge pääle. Sellesama aja jooksul kahanes kurjategijate arv 100 000 inimese kohta 248 päält 180 pääle. Siit on alkoholi paha mõju meie kombeliku elu pääle näpuga katsuda.

Seniajani olid teadusemehed selles ebaarvamises, et alkohol kahjulikuks saab, kui teda suurel mõõdul tarvitatakse, ja jõid ise väikesel mõõdul edasi ja soovitasid ka teistele. Viimase aja uurimised, iseäranis Kraepelini töökojast, näitavad, et alkohol ka vähemates mõõtudes, kui teda tihti tarvitatakse, oma hädaohtlikud jäljed inimese hingesse maha jätab. Ta rikub nimelt peenemad kombelikud tunded. Arvamine, nagu jätkaks viin julgust ja mõtteteravust, on koguni kõrvale tõrjutud, seda ei usu meie ajal enam joodikud isegi. Prantsuse uurijal Brianil on õigus, kui ta tõendab: “Iga kork, mis viinapudeli päält lendab, surmab inimese hinge.” Suurem hulk enesetapjatest loetakse õigusega meelehaigete liiki ja nendest on 50% vaimuhaiged alkoholi mõjul.

Meelehaiguste sünnitajaid on mitu: kõige enam mõju nendest üksikutest avaldab pikaajaline alkoholi tarvitamine. Prof. Tšiz leidis Peterburis üle 13% kõigist vaimuhaigetest alkoholihaigeid. Tartu kliinikus tuleb minu arvete järgi 14% kõigist meelehaigetest alkoholi kaela. Rothenburi haigemajas Riia linna ligidal on säälse statistika järgi viimase üheksa aasta sees ravitsetud 321 alkoholihaiget, see on 7% kõigist vaimuhaigetest. Alkoholi-hulluse all mõistame meie ainult seda haigust, kus alkohol üksi süüdi on. Kui meie aga need meelehaiged ühes arvame, kellele alkohol haiguses kaasa on aidanud, siis tuleb viie vaimuhaige pääle üks haige alkoholi joomise pärast, nagu Tšiži arvud näitavad. Kehalikud haigused on nõndaütelda isiklikud haigused, inimene kannab enamasti üksi oma koormat. Vaimuhaigused on selle poolest hoopis teist laadi. Vägev on vaimuhaigete mõju selle läbi, et ta pärandusena ühe inimese päält tema lastele edasi jääb. Selle läbi saab vaimuhaigus seltskonna, rahva haiguseks ja võib ajaga terve rahvasoo ära õõnestada, nagu meie seda Prantsusmaal näeme. Nüüd saame kohe oma vaenlast ühest küljest tundma, kus tema paha kius iseäranis silmapaistev on. 3/4 vaimuhaigetest on oma koorma vanemate pärandusena kanda saanud. Looduse püüd, sund on niisuguseid nõrku, kahjulikke isikuid kahjutuks teha, ilmast hoopis ära kaotada, et rahvast puhastada. Nagu meri iseennast pahedest, kahjulikkudest jagudest puhastab, nõnda teeb ka seltskond. Kõlbmata liikmed heidetakse ära. Kuulus prantsuse uurija Morel arvab, et selleks vähemalt 4 põlve ära kulub. Kui see nõrgestatud suguharu kadumine iga kord ka nii ruttu ei sünni, tulemata see langemine ei jää, ja mida pikemalt ta kestab, seda laiemalt avaldab vaimuhaigus oma hävitavat mõju päranduse najal põlvest põlve. Seame Moreli järgi ühe vaimuhaiguse pärivuse tabeli siia üles. I põlves tarvitab isa näiteks alkoholi nagu tavaliselt pruugiks; see teeb teda aegamööda närvinõrgaks, kui ka nähtavalt vähe. II põlves on selle isa lapsed oma iseloomu poolest äkilised, isesugused, laisad, degenerandid, ühepoolsete annetega, kurjategijad jne. III põlve lapsed on juba päris vaimuhaiged: langetõbised, hüsteerikud, kanged joodikud. Niisugused rasked vaimuhaiged sünnitavad nõdrameelseid ilmale ning nendega kaob suguharu, sest rasketel nõdrameelsetel puudub täiesti sigivus. Nii kaob IV põlvega inimese suguharu. Iga nõrgestatud suguharu ei kao muidugi nii lihtsalt, mõni haru saab uut jõudu väljastpoolt, paraneb, ning rühib tervete inimestega ühes edasi.

Meie näeme alkoholi suurt võimu. Lühikese ajaga võib ta terve suguharu ära hävitada, või mis veel halvem, kõlvatumaid ja kahjulikke liikmeid rahva sekka sünnitada. 64% joodikutest, nagu kindlad ja täiesti usaldatavad arvud kodumaalt ja väljamaalt näitavad, valmistavad oma järeltulijatele niisuguse kurva saatuse. Tuttav on kõigile, et langetõbised suuremalt jaolt joodikute lapsed on. Pärandatud haigus võib ennast iga põlve juures isesuguseks muuta, aga kaduma ta ei lähe. 148 haigest, kes isast otsekohe oma haiguse olid pärinud, on 50–52%, kellel isa joomine vaimuhaiguse põhjuseks oli, kuna 35% juures teistsugused nõrkused isa juures laste vaimuhaiguste põhjuseks olid. Kas meil paremat näidet tarvis läheb alkoholi kui inimsoo hävitaja kohta! Mis seda asja veel halvemaks teeb, on see kurb nähtus, et haiguste sünnitaja alkohol oma võimus aasta-aastalt tõuseb, nagu vastuvaidlemata meie- ja väljamaa statistikatest näha.

Asi on selge: alkohol on suur inimese hinge vaenlane. Nüüd küsime, missugust salvi, mis vaiku tohtrid selle hinge paha haava pääle juhatavad? Peab tunnistama, rohtu on vähe, või õigem, ei ole ühtegi, nii palju kui neid ka soovitud ja soovitatud on. Hilja aja eest seisis veel “Postimehes”, Ameerikas olevat joomise tõve vastu rohi üles leitud. See olevat strühniin. Strühniin on ammugi arstide käes alkoholi vastu tarvitusel, ma ise olen teda mitu korda katsunud tarvitada. Abi pole temast mitte nimetamise väärt. Ka palju teisi rohte on katsutud. Maksaekstrakti on sisse antud, et joomatõbise rikutud maksale asemikku anda, aga mõju oli tühine. Viimasel ajal on Peterburis professor Behterev ja teised hüpnoosi hää järjega katsunud ja koguni mitu joodikut parandanud. Ma kardan aga, et liigne tuhin ja palav lootus neid petab. Teised järelekatsujad ei leia hüpnoosist midagi tulu alkoholi vastu. Ja mõistagi, inimese ära võõrdunud kombelikku tunnet ei saa meie mitte tilkadega ega pulbritega ega ühegi “kunsti” läbi õiendada ja hääks teha. Dr. Legrain, Helveetsia joodikute parandusmajade eestseisja, juhatab ainult õiget rohtu. Ta ütleb: “Kui joodik tahab omast tõvest paraneda, siis sulatagu tubli portsjon hääd tahtmist suure hulga kannatuse sees ära ja võtku seda segu omale aasta jooksul mitu korda päevas südame pääle ja hoidku alkoholist nii kaugele kui võimalik, siis on tal mõnikord lootust päris terveks saada.”

Aga just kannatust ja hääd tahtmist puudub joomahaigetel kõige enam, seda peavad neile lahked kaasinimesed jätkama. Et seda häda parandada, on viimasel ajal, esiotsa Helveetsias, nüüd ka juba Venemaal joodikute parandusmajad sisse seatud, kus joodikuid “ümber kasvatatakse”. Selleks kulub kõige vähemalt üks terve aasta ära. Joodikud elavad nendes asutustes hoolsa ülevaatamise all, peavad tööd tegema, on aga muidu õige vabad. Soomemaal on Pikajärvel niisugune joodikute parandusmaja või sanatoorium avatud, õpetaja Punga juhatusel ja ülevaatamisel. Kui ka kõik joomahaiged neis asutustes terveks ei saa, siiski on seesugune joodikute ravitsemise viis kõige parem, sest ligi 40% haigetest saavad hoopis kõlbulisteks inimesteks.

Kõige parem rohi aga on: alkoholi mitte sugugi tarvitada, sest joodik võib, nagu nägime, küll paraneda, aga täiesti terveks saada temal võimalik ei ole. Täiskarskus on ainukene joomahulluse-vastane abinõu, seda tunnistavad ühel häälel kõik vaimuhaiguste arstid ja ka teised, kui nad vähegi tõsised tahavad olla. Sellega ühendavad ennast psühhiaatrid teie, s.t. karsklaste sihiga, kuulutavad sõda vägevale vaenlasele ning püüavad, nii palju kui võimalik, alkoholi joomist vähendada. See sõda ei surma, see võitlus kosutab rahvast.

Väikesel rahval, nagu meie rahval, on vähe jõudu raiskamiseks. Kui ta suurtega võistelda tahab, s.o. kui ta ise rahvana elusse tahab jääda, peavad kõik jõud tarvitusele võetama; kui ta edasi tahab saada, ei või haigeid ühes võtta. Mis suurt looma ainult nõrgendab, surmab väikese. Sellepärast on alkohol meie rahvale, kui teda endisel mõõdul edasi tarvitatakse, kombelikuks surmaks.

Meie esivanemad on seda häda selgesti ära tundnud ja oma lauludes meile hoiatuseks üles seadnud. Kalevipoja saatus olgu meile õpetuseks. Kalevipoeg oli oma vanematelt terve ihu ja hinge pärinud. Ta jäi aga vara vaesekslapseks. Ei olnud temal ühtegi ustavat juhatajat ega õpetajat rasketel küsimistel. Kurbade tundide unustamiseks uimastas ta ennast, nagu meiegi ajal seda tehakse, seltsiliste kaasas alkoholiga. Aga karistus käib joomise kannul. Väljas hüüab sõjasarv. Kalevipoeg aga joob:

Kalevite kuulus poega

Istus seltsis sõpradega.

Lusti helin tõusis laualt

Nalja kärin kamberista.

Keeritelles käisid kannud

Mõdukannud meeste käessa,

õnnel mehed hõiskasivad.

Kuna need noored mehed õnnel hõiskavad, ligineb hädaoht kõigilt poolt.

Joomahulluse unustuses lubab Kalevipoeg kergemeelselt isa kalli päranduse Lapi targale. Sõbra keelust ei ta hooli. Ja nii riisub Varrak kirja,

Kuhu vana Kalev tarka

Pika elu pärandusest

Tululikka tarkusida

Palju lasknud üles panna.

Kallim veel kui kuld ja hõbe

Seisis kütkendatud kirjas,

Meie meeste poege priius,

Kehvemate kallim vara.

Kallist vara tahtis Varrak

Oma maale õnneks viia.

Ja see läheb kavalal Lapi targal korda. Õnn kaob meie maalt: sõjasarv hüüab kõigilt poolt. Priiuse on Kalevipoeg purjus pääga meilt ära teisele lubanud. Orjapõli hakkab. Kas meie vanemad meile veel õpetlikumat lugu oleksid võinud jutustada!

Ja edasi — Kalevipoja kurb saatus: et tema nii vara pidi surema ja oma rahva ilma valitsejata jätma, eks selle ligemaks põhjuseks olnud viinahullustus Soome sepa juures. — Kui targasti hoiatavad meie vanemad oma rahvast alkoholi vastu! Kes meie esivanemate pärandust armastavad, nende lugusid loevad ja Eesti kodu jälle ehitada tahavad, need mõistavad sellest hoiatusest lugu pidada.

Vanemad näitavad, kuidas meie kodumaa õnn kaduma on läinud. Meie, nende järeltulijad, püüame õnnepõlve jälle tagasi võita, et oma lastele õnne tuua. Selleks võitluseks soovin mina “Karskuse Sõbrale” jõudu ja püsivust. Vaprale jääb viimati võit.