Читать книгу Mäss ja meelehaigus - Juhan Luiga - Страница 17

Päris langetõve põhjusi tuleb kahte liiki jaotada: 1) otsekohesed põhjused ja 2) kaudsed põhjused. Otsekohesteks põhjusteks tuleb neid sündmusi arvata, mis esimest langemist avatlevad, esimese häda eel käivad. Otsekohestel põhjustel ei ole päris langetõve juures suurt tähendust. Nii arvatakse tihti heitumist, vihastamist ehk mõnda teist meeleärritust langetõve sünnitajaks, ning süüdistatakse haiguse pärast seda, kes sarnast meeleärevust lõi.

Haigus ise aga oli ammu inimese sees peidus ning oli aja jooksul nii kangeks paisunud, et haigus täie hooga ilmus. Mädanenud puule on harilikku tuule tõugatust tarvis, et teda maha veeretada.

Meie näeme, et kaudsed, kaugemad põhjused päris langetõve sünnitamises palju tähtsamat osa etendavad kui “otsesed” põhjused.

Päris langetõbine on õieti ikka väikesest saadik langetõbine, olgu küll, et tõbi harilikult 14 ja 30 aasta vahel avalikuks, nähtavale tuleb.

Inimesel, kellel langetõbi pääle 30. eluaastat hakkab, ei ole mitte päris langetõbi, vaid paigutine langetõbi või langetõve sarnane haigus. Seda tuleb rohitsemise juures kindlasti silmas pidada.

Üks osa langetõbiseid on oma haiguse vanematelt pärinud. Umbes 20 kuni 40% kõigist langetõbistest on oma haiguse pärimise teel saanud. Langetõbised ja vaimuhaiged vanemad võivad langetõbiseid lapsi ilmale tuua. Aga selles pärandamise-seaduses ei ole ühtki kindlust.

Õige on aga see, et langetõbine meeste- või naisterahvas kunagi lapsi ei peaks sünnitama, s.o. abielusse heitma. See on kindel, et üks osa niisuguste lastest kas vaimuhaigeteks, närvinõrkadeks või langetõbisteks jäävad.

Nii tuleb igaühel, kes langetõbiste abielusse heitmist teab ja võib takistada, seda teha. Arsti tegevuspõllul on tihti näha, kuidas vanemad katsuvad iseäranis tütarde haigust varjata, et neid aga mehele toimetada.

Sarnane toimetus on muidugi kergemeelne. Kirikuseaduses on abielud langetõbiste ja vaimuhaigetega ära keelatud.

Siiski olen näinud, et isal, kellel päris langetõbi pääle käis, kõik lapsed terved olid.

Paigutine langetõbi ei mõju üleüldse mitte pärandamise teel laste pääle.

Minu poole tuleb haigemajasse igal nädalal vastuvõtmise ajal perekond, kes vanematelt raskesti koormatud. Isa oli joodik, nüüd surnud, ema närvinõrk; lapsed aga: poeg 11aastane — sündinud kurttumm; 13aastasel tütrel käib raskesti langetõbi pääl, ning 7-aastasel tütrel langetõvesarnane päävalu — migreen.

Siin näeme ühtlasi, missugused tagajärjed langetõvel võivad olla ning kui armutult need põhjused laste vere ära rikuvad.

Päris langetõve tähtsamaks põhjuseks tuleb isesugust päritud nõrkust pidada. Suurem jagu langetõbiseid on oma nõrkuse päranduse teel saanud. Kraepelin arvab 80% kõigist langetõbistest oma nõrkuse pärinud olevat. Langetõbise lapsed jäävad langetõbiseks või vaimuhaigeks. Aga ka päris terveid lapsi võib langetõbistel olla. Vaimuhaigus, närvinõrkus, ühepoolne päävalu (migreen) vanemate juures sünnitavad laste juures sagedasti langetõve. Imejate laste krambid võivad pääaju hellust järele jätta, mis ennast vanemas eas langetõve näol ilmutab.

Mõjuvaks langetõve sünnitajaks peavad arstid — vanemate joomist. Mõned vaimuhaigete arstid peavad joomist pea ainsamaks langetõve põhjuseks. Süüfilis (kuri- ehk prantsuse tõbi) vanemate juures — avaldab ennast tihti laste juures langetõvena.

Üleüldiselt peab aga tunnistama, et päris langetõve põhjused meile õieti vähe tuntud on. Teadlaste mõtted lähevad selles asjas õige palju lahku. Niisama on praeguse aja uurijatel alles teadmata, missuguse koha vigastus pääajus päris langetõve sünnitab. Ta oli vanasti ja on praegugi veel — morbus incertae sedis, s.o. haigus tundmata alusega.

Igatahes võib tõeks pidada, et päris langetõbi — genuine Epilepsie — ainult päritud helluse ja nõrkuse alusel ennast ilmutada saab. See päritud nõrkus on juba lapse küljes olemas, olgugi et haigus alles pärast ilmsiks tuleb.

Tundja silm leiab niisuguse päritud nõrkuse õige tihti kindlate tundemärkide najal üles: tüse kehaehitus, lai otsaesine, läikiv silm, suured silmaterad, täisvereline jume — isesuguse meeleolu juures annavad kõik langetõvest tunnistust. Prof. Tšiži peab isesugust metallikarva silmaläiget langetõve tundemärgiks, mille najal ta tihti langetõbised ruttu hulga teiste haigete seast üles otsib. Pääluud on õige sagedasti vildakalt kokku liidetud. Viimane nähtus juhatab meid luuhaigust — rahhiiti — langetõve põhjuste hulgast otsima.

Luuhaigus, rahhiit on vaimuhaiguste ja langetõve, erguhalvatuse sünnitamises esimeses reas. Langetõbi algab, nagu juba tähendatud, suuremalt jaolt inimese esimeste eluaastate sees. Siin on aga, just nagu ka teiste haiguste juures, põhjuseks lapse vaevaline toitmine ja kasvatamine, mille tagajärjel lapse keha edenemine takistatud saab. Sarnane takistatud edenemine avaldab ennast õige nähtavalt nimelt luuhaiguses, luukere puudulikus ja nõrgas kasvamises, mille tundemärgiks lapse hiline kõndimise hakatus, liiga kõverad jalad, pääluude pikaline kokkuliitmine ja hiline ning puudulik hammaste ilmumine on.

Mingi asi ei riku lapse kasvamist, luukasvamist enam kui puudulik toitmine, lapse rikutud seedimine. Pääaju hall koor, see teadvuse ja aru asupaik, mille mõju, korralduse all kõik liikumised ja iseäranis need pöördliikumised, refleks-liikumised käivad, mis krampe sünnitavad, — see hall koor edeneb tähendatud vaevalistel tingimustel väga puudulikult.

Ei ole siis sugugi ime, kui meie krampide algust, langetõve ettekuulutajaid nimelt nende laste juures esimeste hammaste pikalisel ja jõuetul ilmumisel leiame, keda kõhuhaigus kurnamas ehk juba ära kurnanud on. Sellepärast peame niisuguste laste kasvamist, iseäranis kui sääl veel vanematelt päritud erguhellust märgata on, hoolega valvama ja toitumist esimestel aastatel arsti juhatamisel korraldama.

Muude langetõve põhjuste hulgas olgu nimetatud: vanemate suur vahe aastate poolest ja vanemate ligidane veresugulus, iseäranis kui sugukonnas närvinõrkust olemas.

Hingelised, vaimlised põhjused, nimelt: liig raske ja ärritav vaimutöö, heitumine n.n.e. ei ole kaugeltki nii mõjuvad vaimuhaiguste, niisama ka langetõve sünnitamises, nagu rahva seas usutakse.

Raske heitumine võib ikka ainult siis langetõbe avatleda, kui isikul erguhell alus, pärandatud või saadud, juba olemas oli.

Kukkumine, pääpõrutamine, peksmine ei ole mitte päris langetõve sünnitajad, nagu seda tihti arvatakse, vaid avatlejad. Pääaju olluslised, orgaanilised vigastused, kas kukkumise või peksmise teel, võivad paigutist langetõbe sünnitada — sellest kõneleme edaspidi.

Langetõbi ei ilmu mitte alati ühel kujul. Pea igal tõbisel on haigus iselaadi. Teaduses jaotatakse päris langetõbe kahte liiki: raske tõbi — grand mal —, mis langemises ja järgnevates lühemalt ehk pikemalt kestvates krampides ennast ilmutab; ning kerge tõbi — petit mal —, kus enamasti lühikest aega vältav meelekaotamine ilma krampideta pääasjalikuks nähtuseks on.

Säärane meelemõistuse kaotamine on minestuse sarnane. Vahe on aga see, et langetõve minestus kindlates ajajärkudes ilmub, ilma nähtava välimise põhjuseta, kuna harilik minestus ainult mõnikord ilmub ja siis on põhjust ka kerge üles leida.

Niisugune langetõbine ajab sinuga juttu, jätab aga äkki jutu seisma, teeb ootamatu liigutuse, nagu tahaks ta kukkuda, või haarab käega pääd — ja ilma et ta sellest ise midagi teaks, kõneleb oma juttu edasi.

Kaks venda olid 5 aastat tagasi siinses kliinikus, mõlemal oli ühesugune haigus. Harjumata vaatajat pani haigus kohkuma: mees seisab sinu ees, siis äkki, nagu välgust tabatud, langeb su ette hingetuna hunnikusse, aga selsamal silmapilgul tõuseb ta jälle jalule, ei mäleta midagi — ja teeb näo, nagu ei oleks midagi juhtunud.

Teine haige hakkas äkitselt nagu kõige suurema ahastuse ja hirmu käes karjuma, mille juures tema õige pikk juus püsti tõusis; terve nähtus kestis üks minut.

Viieteistkümne-aastasel tütarlapsel käis haigus mitu korda päevas pääl ja ilmutas ennast järgmiselt: ta kiljatab, otsib tuigerdades kätega õhus ehmunult midagi, pärasoolik ja põis heidavad oma sisu suure jõuga välja — kõik kestab umbes pool minutit. Tütarlaps ärkab nagu unest ning heidab väsinult suure päävaluga voodisse. Arstimise mõjul kadus haigus; loodan, et tütarlaps praegu terve on.

Üks poisike hakkas niisuguse “äraoleku” ajal sülitama ja sülitas niikaua, kui haigus mööda läks.

Mis haiged niisuguse tõve all kõik teevad, ei jõua siin üles lugeda. See pole ka tähtis. Tähelepanu tuleb aga selle pääle juhtida, et tõve — langetõve — tundemärk on ikka äkiline algus ja täie mälu puudus selle aja kohta, mil tõbi või “tuju” pääl käis. Need märgid teevad võimalikuks langetõve teistest sarnastest nähtustest — meeleviirastustest, millel suuremat tähtsust ei ole — lahus hoida.

Ma tundsin ühte noormeest, kelle haigus niiviisi hakkas, et tema äkki ennast nagu õhku tõstetud tundis olevat. Pärastine haiguse käik näitas, et meil langetõvega tegemist oli.

Veel ühe tähtsa langetõve teisendiga tahan lugejat tutvustada: inimene muutub langetõve ajal hoopis teiseks isikuks, kes otstarbekohaselt talitab, toimetab ja teeb, millest terve isik aga midagi ei tea ega mäleta. Toome näiteid.

Kolmekümne-aastane mees läheb endale kauplusest midagi ostma. Teel tuleb temale haigus, langetõbi pääle. See haigus avaldab ennast järgmiselt: äkitselt muudab mees oma teesihti, läheb vaksalisse, ostab omale kolmanda klassi pileti kuni Odessani. Ootab rahulikult rongi tulekut, toimetab pääasjalikult kõike korralikult. Terav tähelepanija võiks küll tähele panna, et mees kõike pooluniselt, “ära olles” talitab. Säälpool Riiga ärkab mees oma tõvest üles ning ei saa kuidagi aru, mil kombel ta raudteele ja nii kaugele kodust ära on sattunud. Ta mäletab, et kodust välja läks kauplusesse omale voodit ostma — aga mis ta kõik selle aja sees on toimetanud, sellest pole temal aimugi.

Iseäralise tähtsuse saab säärane langetõbi, kui tõve päälkäimisel inimene kuritöö ära teeb. Kõige koledamaid kuritöösid on langetõbised toime pannud.

1895. aastal oli Eestimaal kole mõrtsukatöö ära tehtud. Poeg oli öösel oma isa ja ema ja kaks teist kaaselanikku, kes kõik ühes toas magasid, kirvega surnuks löönud. Mõrtsukas oli kahekümne kahe aastane ja tolle ajani ennast kõigiti korralikult üleval pidanud, vanemate vastu lahkust ja sõnakuulelikku olekut üles näidanud. Keegi ei arvanud ega teadnud teda haige olevat.

Ta oli isa tükkideks raiunud, ema kägistanud ja raiunud. Arvatagi, et sarnane tegu üleloomulist jõudu ja julgust tarvitab. Karjapoiss, kes säälsamas toas magas, oli üles ärganud; kole nähtus oli teda aga nii ära heidutanud, et ta kohe magama jäänud, nagu ära tarretanud oli.

Saanud mõrtsukas oma töö tehtud, mille juures ta oksendanud ja seina vastu oma vett lasknud, heitnud ta sängi rahulisti magama. Hommikul üles ärgates olnud ta kõige enam ehmatanud. Jäljed näitasid teda kui mõrtsukatöö tegijat, tal enesel ei olnud kõigest aimugi.

Kuritöö, milleks tegijal ühtegi põhjust ei olnud, mõrtsukatöö ja selle jäledus — andsid kohtunikkudele põhjust mõtelda, et siin mõrtsukas mitte terve mõistuse juures ei olnud.

Prof. Tšiži, kes asjatundjana kutsutud oli, tunnistas tegija langetõbiseks, mille juures ta haige iseäralise silmaläike, “metalliläike” kui ainukese välimise tundemärgi pääle toetus.

Kohus tunnistas süüaluse langetõbiseks ja süüst vabaks. Seaduse põhjal peab sarnast haiget kurjategijat niikaua kroonu kulul vaimuhaigete-majas hoitama, kuni temast midagi enam karta ei ole, tihti eluaeg.

Prof. Tšiži on suuremas teaduslikus töös sellest kuritööst kirjutanud. Nähtus ei olnud mitte lihtlabane, sest süüalusel ei olnud kunagi enne niisugust tõbe pääl käinud. Ka pärast ei tulnud temal kolme aasta jooksul ühtegi langetõve-sarnast meelesegadust pääle, ehk teda küll kliinikus iseäranis hoolsasti valvati.

Aga ometi ei või kahtlust olla, et kuritegu täiesti meelehaige töö oli. Pikemalt sellest asjast kõneleda viiks meid siin liiga kaugele.

Noorel naisel, Luunja valla elanikul, muutus langetõve käes meeleolu nõnda, et ta oma hiljuti sündinud last ülepääkaela sisse mähkis ja siis teda riidekirstu panna tahtis.

Üks varguseasi oli hiljuti kohtukojas seletada, mille juures prof. Tšiži süüaluse langetõbise leidis olevat, kes oma vargust tõve mõju all oli toimetanud. Vargus või vargusekatse oli järgmine:

Muidu korralik veskipoiss tõuseb öösel voodist, paneb ennast riidesse, rakendab hobuse rataste ette, paneb paar kotti jahu pääle ja sõidab rahulisti minema, kuna muu pererahvas magavad, ilma et nad veskipoisi toimetusest midagi märkaksid. Poiss ronib kottide otsa, annab hobusele pihta ja jääb ise koorma otsa magama.

Ligemas külas jääb hobune seisma — poiss koormal magab aga edasi.

Nüüd märkavad hommikul kodulised veskipoisi puudumist ning ta leitakse üles.

Kohus mõistis süüaluse süüst vabaks, sest et ta oma tegu mõistuse segaduses oli toimetanud, nagu asjatundjad näitasid.

Niisuguses “vaimlises” langetõves on haiged, nagu seda juba ammu tähele on pandud, väga vihased. Hoolimata ja armuta talitavad nad oma ohvri kallal. Tihti tuleb ette, et “vaimline” langetõbi ja päris “krampline” langetõbi vahelduvad.

Vaimline, “psüühiline” langetõbi ei avalda ennast mitte alati nähtavalt otstarbelistes ja aruga toimetatud ettevõtetes. Sagedasti satuvad tõbised isesugusesse meelesegadusse. Nad torkavad ühte ja sedasama sõna tundide kaupa; kõnelevad riimides, mille juures riimimine pääasi on, mõttejärg on hoopis kõrvaline asi, puudub tihti täiesti. See on langetõbiste sonimine. Kõige pühamad sõnad seatakse kõige jäledamate ja ülbematega kokku, mis ka rahulikul päältkuulajal karvad püsti ajab. Niisugusel korral saad aru, et vanasti rahvas sääraseid tõbiseid kuraditest piinatud ja vaevatud arvas olevat. Sonimise kõrval käivad niisama segased kehaliigutused ja värinad või ka krambid. Mõnikord on langetõve-segadus väga joodikute deliiriumi sarnane: needsamad koledad meelte viirastused ja ahastused, mis haigeid kõige koledamatele tegudele ajavad.

Vaimline langetõbi avaldab ennast teatavatel kordadel ilma nähtava mõistuse segaduseta — südameahastuses, piinavas muretundmuses ja tõrjumata ja põhjendamata meeleahastuses. Satub tõbine selle meeleahastuse kätte, siis ei jaksa ta oma harilikku päevatööd enam toimetada. Ta katsub kõigiti oma ahastust sumbutada, ära lämmatada. Ta võtab morfiumi, kui ta seda rohtu kätte saab, aga enamasti haarab alkoholi-pudeli järele ja joob kuni meelemõistuse kaotamiseni.

Rahvale on need joodikud tuttavad. Enamasti on nad õige anderikkad inimesed. Nad jätavad äkitselt oma töö seisma, hakkavad jooma ööd ja päevad läbi, purjutavad ilmsöömata päevade ja nädalate kaupa, mille juures nad oma viimsed hilbud seljast ära joovad. Neid tuntakse teaduses dipsomaanide, rahva keskel aga kvartali-joodikute nime all. Ei ole palju aega tagasi, kui teadus dipsomaane langetõbisteks ei pidanud. Neid arvati liht-joodikuteks, kellel alkoholi abil iseloomu vastupanemise jõud nõrkenud oli. Praegusel ajal on ainult üks otsus olemas, ja see on: dipsomaan tuleb langetõbiste hulka arvata.

Selgemaks tõenduseks sellele on, et joomine ja langetõbi üksteise asemele ilmuvad. Raadi vallas on praegu üks raske langetõbine, kes aastat seitse tagasi kvartali-joodiku nime all meil kliinikus ravitseda oli. Aastat kolm tagasi jäi joomine iseenesest ära ja selle asemel ilmusid rasked krambid. Haige ei kannata mitte tilka alkoholi. Selle juures peab tähendama, et siin kuidagi endist joomist nüüdse langetõve krampide põhjuseks ei tule arvata, vaid sarnane raske joomine ja krambid on ühe ja sellesama haiguse isesugused avaldused.

Selle juures tuleb minule meelde üks meie endine sulane. Häätöö Janiks kutsuti teda, vist tema osavuse pärast põllu- ja puusepatöös. Ta oli naisemees, lapsi ei olnud. Nagu ma mäletan, oli ta tõsine mees, kes palju ei kõnelnud, ühteviisi töö juures oli ja eestöötegija au ja ametit õigusega kandis. Suitsetamise asemel kandis ta alati omal tubakat hambas. Isiklikult on ta minul väga meeles, sest kord suges ta mind poisikest tublisti sellepärast, et heinamaal reha maha viskasin, pulgad ülespoole. “Pulgad ülespoole” kutsub aga vihma, ja Häätöö Jan oli kangesti ebausklik. Langetõbised on ebausklikud.

Kõik pereinimesed teadsid, et seesama Häätöö Jan 3–4 korda aastas nädalaks kaheks või kolmeks ära kaob, kuhu — seda ei teadnud keegi. Ainult seda teadsime, et ta selle aja sees armetult joob.

Kui ta oma joomiselt tagasi pööras, oli ta harilikult ilma püksteta ja saabasteta. Rusutud, ärakurnatud ja nälginud, hiilis ta vargsi tagasi oma sauna, kus teda naine rusika ja armuga jälle oma hoole alla võttis. Varsti toibus Jan ja tegi tööd tublimalt kui enne; napsi ei võinud ta silmaotsaski näha, niikaua kuni tal tema joomahaigus jälle pääle tuli. Keegi pääle ta teisepoole ei pahandanud temaga sellepärast, peremees ja rahvas said aru, et siin midagi iseäralikku oli.

See oli lihtlabane dipsomaania, s.o. joomalangetõbi.

Hiljuti suri kliinikus niisugune joomalangetõbine. Ma katsusin teda kord sel ajal, kui tal joomatuhin pääle tuli, vägisi kinni hoida, nii et ta tilka napsi ei saanud. See kannatus ja meeleahastus haige juures oli nii raske, et ma pärast temale alkoholi keelata ei jaksanud. On arusaadav, et sääl manitsemised ja parandamised suurema tagajärjeta jäävad, nagu langetõve juures kunagi.

Kirjeldatud nähtused on olemuselt väga rasked ära seletada. Teaduses on mõnigi oma pääd nende ilmutuste kallal murdnud. Torino professor Cesare Lombroso astus paarkümmend aastat tagasi isesuguse õpetusega välja, mis terve inimeseteaduse ümber lõi ja palju vaidlemist poolt ja vastu sünnitas.

Lombroso õpetas nimelt, et rasked kurjategijad oma teo ikka niisuguses langetõve-hulluses korda saadavad. Inimene on kuriteo ajal haiguslikus olekus ja ei või mitte oma tegude eest vastutada; teda ei pea mitte vangimajades karistama, vaid haigemajades või asüülides parandama ja ravitsema.

On sündinud kurjategijaid, kes atavismi tundemärke kannavad, s.o. oma olemises ja iseloomus kaugete eelvanemate kombeid ja viisi üles näitavad, kui need alles metsikus olekus elasid, nagu poogitud õunapuu vahel iseäralistel põhjustel õunu kannab, mis nende sarnased on, mida see puu metsikus olekus pookimata kandis.

Niisugused atavistlikud inimesed satuvad ajuti “vaimlisesse” langetõvesse, kus nad kuritöö peavad tegema, et rahu saada, nagu Häätöö Jan selles olekus jooma pidi.

Kuigi see õpetus sellel kujul maha jäetud on, oli ta mõju terve inimeseteaduse ja kaelakohtu olude pääle suur.

Lombroso läks aga veel kaugemale. Ta õpetas ka, et suured vaimutööd, geeniuse aimamised ja ülesleidmised niisuguses vaimlise langetõve olekus on sündinud. Geeniuse sünnitused on epileptilised “ekvivalendid”, s.o. langetõve krambi asemel ilmuvad hingeliigutused, kui seda vabalt ära seletada.

Lombroso tõendas elust võetud näidete abil oma mõtet.

Ta näitas, et suured vaimukangelased vaimuhaiged või langetõbised on olnud. Langetõbine oli Muhamed, kelle õpetusest mõndagi langetõve alusel sündinud mõtet leiame. Rooma kuulus väejuht ja valitseja Julius Caesar oli langetõbine. Napoleon üteldakse langetõbine olnud olevat. Rasked langetõbised olid vene ilmakuulus kirjanik Dostojevski, prantsuse kirjanik Flaubert ja palju teisi tähtsaid mehi.

Huvitavat küsimust, kui palju ühendust ja sugulust vaimuhaigusel geeniusega on, ei või siin seletama hakata.

Praegusel ajal on ainult mõningad ja mitte kõige tähtsamad, kes seda küsimust Lombroso mõttes seletavad.

Vaimuhaiguse varjukuju käib geeniuse ja talentide kõrval, see on õige. Näib, nagu võiks inimene ainult ühekülgselt oma annete poolest täiusele jõuda, kuna teised hingeosad tihti nii nõrgaks jäävad, et haiguse märki enesega ühes kannavad.

Langetõbist eesti kunstnikku ei tea ma olevat. C. R. Jakobsoni vend, kes hiljuti suri, oli ühtlasi vaimulik kirjanik ja langetõbine. Langetõbised on kõik vagad ja vaimulikud. Liialdatud vagadus äkilise ja vihase iseloomu ning väiklase oleku juures on otseselt langetõbise karakteri tähtsamad tundemärgid.