Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 10

REIDAR JA VERONICA paiskavad söögisaali uksed valla ja tümpsuv muusika tormab otse rinnakorvi. Hämaruses ümber suure laua trügivad ja tantsivad inimesed. Mõned söövad endiselt hirvepraadi ja röstitud juurvilju.

Näitleja Wille Strandberg on särgi lahti nööpinud ning Veronica ja Reidar ei kuule, mida ta neile hüüab, kui tantsides teistest mööda trügib.

“Take it off,” hõikab Veronica.

Wille naerab, kisub särgi seljast, heidab Veronicale ja tantsib naise ees, käed kukla taga. Tema ümmargune keskealine kõht hüpleb kiirete liigutuste taktis.

Reidar tühjendab veel ühe veiniklaasi ja tantsib siis puusi keerutades Wille poole.

Muusika jõuab vaiksemasse, sahisevasse faasi, vana kirjastaja David Sylwan haarab Reidaril käsivarrest ja hingeldab midagi õnneliku higise näoga.

“Mida?”

“Me pole täna võidelnud,” kordab David.

“Pokkeris?” küsib Reidar. “Laskmises, maadluses …”

“Laskmises!” hüüab mitu inimest.

“Tooge püssid ja paar pudelit šampanjat,” sõnab Reidar naeratades.

Muusika hakkab jälle tümpsuma ja kõik jutud upuvad sellesse. Reidar võtab seinalt õlimaali ja kannab uksest välja. See on Peter Dahli maalitud portree temast endast.

“Mulle meeldib see maal,” katsub Veronica teda peatada.

Reidar raputab naise käe oma käsivarrelt ja astub halli poole. Temaga koos tulevad jääkülma parki peaaegu kõik külalised. Maad katab äsja sadanud pehme sile lumi. Musta taeva all keerlevad helbed.

Reidar kahlab edasi ja riputab maali ühe õunapuu lumistele okstele. Wille Strandberg tuleb järele, käes koristuskapis olevast karbist võetud säratuli. Ta harutab kile ümbert ära ja tõmbab nöörist. Kostab pauk ja pragin, kui tõrvik heleda leegiga põlema hakkab. Naerdes tuigub ta lähemale ja torkab tõrviku puu alla lumme. Hele tuli valgustab puu tüve ja raagus oksi.

Nüüd näevad kõik maali, kus on Reidar, hõbedane sulepea käes.

Tõlkija Berzeliusel on käes kolm šampanjapudelit ja David Sylwan demonstreerib naeratades Reidari vana Colti.

“See ei ole üldse lõbus,” ütleb Veronica kerge häälega.

David seisab Reidari kõrvale, Colt käes. Ta torkab trumlisse kuus kuuli ja keerutab siis silindrit.

Wille Strandbergi ülakeha on endiselt paljas, aga kuna ta on purjus, siis ei tunne ta külma.

“Kui sa võidad, siis tohid omale tallist hobuse valida,” pomiseb Reidar ja võtab Davidilt relva.

“Olge ettevaatlikud,” palub Veronica.

Reidar astub kõrvale, sirutab sirge käe välja ja tulistab, kuid laseb mööda, lask kajab majade vahel.

“Minu kord,” naerab David.

Veronica lõdiseb lumes. Tema jalad õhukestes sandalettides põlevad külmast.

“Minule see portree meeldib,” ütleb ta uuesti.

“Mulle ka,” vastab Reidar ja laseb veel kord.

Kuul tabab lõuendi ülemist nurka, õhku paiskub tolmu, kullast raam praguneb ja jääb viltu rippuma.

David tõmbab revolvri itsitades Reidari käest, tuigub, kukub ja laseb ühe paugu taeva poole ning veel ühe, kui ta üritab end püsti ajada.

Paar külalist plaksutavad, teised tõstavad naerdes klaasi.

Reidar võtab revolvri tagasi ja puhastab lumest.

“Viimane lask otsustab asja,” ütleb ta.

Veronica läheb Reidari juurde ja suudleb teda suule.

“Kuidas sul on?”

“Suurepärane,” vastab Reidar. “Õnnelikum ei saakski olla.”

Veronica vaatab meest ja lükkab tolle juukseid laubalt eemale. Kivitrepil seisvate inimeste poolt kostab vilet ja naeru.

“Ma leidsin parema maali,” hüüab punapäine naine, kelle nime Reidar ei mäleta.

Naine lohistab lumes hiiglaslikku nukku. Äkki libiseb suur nukk tal käest, naine kukub põlvili ja ajab end jälle püsti. Tema leopardimustriline kleit on märjaplekiline.

“Ma nägin seda eile, vedeles garaažis räpase presendi all,” hüüab ta juubeldades.

Berzelius jookseb talle appi. Värvitud plastnukk on Ämblikmees ja sama pikk kui Berzelius.

“Braavo, Marie!” hüüab David.

“Tulistage Ämblikmeest,” pomiseb keegi naistest nende selja taga.

Reidar tõstab pilgu, näeb suurt nukku ja laseb relval lumme kukkuda.

“Ma pean magama,” ütleb ta järsult.

Ta rehmab eemale šampanjaklaasi Wille ettesirutatud käes ja tuigub ebakindlal sammul tagasi peahoone poole.