Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 14

PÄÄSTEKESKUS SAADAB pika silla mõlemasse otsa kohe politseipatrulli. Vaid üheksa minutit hiljem keerab esimene töötava vilkuriga politseimasin Nyköpingsvägenilt Sydgatani kõrvale kitsale kruusateele. Tee viib järsult alla. Rada on puhastamata ning lahtine lumi paiskub kapotile ja esiaknale.

Politseinikud jätavad auto sillapea juurde, süütavad taskulambid ja astuvad rööbastele. Raudteel ei ole kerge liikuda. Kaugel all kiirteel kihutavad autod. Neli raudteerööbast kiirguvad üheks kokku, sirutuvad kõrgele üle Björkuddeni tööstuspargi ja jäätunud lahe.

Eemal peatub esimene politseinik ja näitab midagi. Selgelt on näha, et keegi on sammunud parempoolsete rööbaste vahel. Taskulampide rahutus valguses paistavad kaduma hakkavad jäljed ja üksikud vereplekid.

Üle kahe kilomeetri eemal lahe ääres jõuab ka silla teise otsa politseiauto.

Rataste all kõmatab, kui konstaabel Jasim Muhamed üles raudtee kõrvale keerab. Jasim Muhamedi kolleeg Fredrik Mosskin on saanud just raadioühenduse sillal oleva patrulliga.

Tuul ulub mikrofonis ja häält on raske eristada, aga on aru saada, et nad on sillale jõudnud äsja.

Auto peatub ja tulede valgus langeb kõrgele kaljuseinale. Fredrik lõpetab side ja vahib tühjal pilgul enese ette.

“Mis toimub?” küsib Jasim.

“Paistab, et ta tuli siiapoole.”

“Mis nad vere kohta ütlesid? Oli seal palju verd?”

“Ma ei kuulnud.”

“Lähme vaatame,” otsustab Jasim ja avab autoukse.

Lume all lookas kuuseokstel veikleb sinine valgus.

“Kiirabi tuleb,” ütleb Fredrik.

Lumi on pehme ja Jasim vajub põlvini sisse. Ta tõmbab vöö küljest taskulambi ja valgustab rööpapaare. Raudteetammi juures Fredrik komistab, aga ronib edasi.

“Millisel loomal on selja peal veel üks perseauk?” küsib Jasim.

“Ma ei tea,” pomiseb Fredrik.

Õhus lendab nii palju lund, et kolleegide taskulampide kuma nad teisel pool silda ei näe.

“Politseihobusel,” vastab Jasim.

“No mida kuradit …”

“Ämm rääkis mu lastele,” naeratab Jasim ja astub sillale.

Jälgi ei ole. Kas on mees siis ikka veel sillal või hüppas alla. Nad vaatavad uurivalt liine pea kohal. Maapind kaldub järsult alla.

Lähedal asuv Halli vangla kumab läbi udu nagu veealune linn.

Fredrik proovib kolleegidega ühendust saada, aga raadiosaatjast kostab ainult undamist.

Nad lähevad ettevaatlikult edasi. Fredrik astub Jasimi taga, taskulamp käes. Jasim näeb oma varju, mis taarub kummaliselt küljelt küljele.

Imelik, et silla teisest otsast mehi ei paista.

Lahe kohale jõudes on merelt puhuv tuul vali. Lumi sajab silma. Põsed muutuvad külmast tuimaks.

Jasim kissitab ümbrust vaadates silmi. Sild kaob virvendavasse pimedusse. Äkki märkab ta midagi taskulambi valgusvihu servas. Pikka kriipsujukut, millel puudub pea.

Jasim komistab, haarab käega madalast rinnatisest ja näeb, kuidas lumi langeb lahejääle viiskümmend meetrit allpool.

Taskulamp põrkab millegi vastu ja kustub.

Süda taob tugevalt ja Jasim kissitab ette vaadates jälle silmi, kuid inimkuju enam pole.

Fredrik hüüab midagi ja Jasim pöörab end ringi. Kolleeg näitab tema poole, aga pole võimalik aru saada, mida ta ütleb. Fredriku nägu on hirmu täis, ta kobab püstoli järele ja Jasim mõistab, et partner proovib teda hoiatada, et Fredrik oli osutanud millelegi tema selja taga.

Ta pöördub ümber ja ahmib õhku.

Mööda rööpaid roomab tema poole inimene. Jasim taganeb ja sikutab püstolit välja. Kuju ajab end püsti ja tuigub. See on noor mees. Ta jõllitab politseinikke tühja pilguga. Tema habetunud nägu on kõhn ja põsesarnad teravad. Ta tuigub, paistab, et tal on raske hingata.

“Pool minust jäi maa alla,” ütleb ta hingeldades.

“Kas te olete haavatud?”

“Kes?”

Noor mees köhib ja kukub jälle põlvili.

“Mida ta räägib?” küsib Fredrik, üks käsi ametirelva pidemel.

“Kas te olete haavatud?” küsib Jasim.

“Ma ei tea, ma ei tunne midagi, ma …”

“Palun tulge minuga kaasa.”

Jasim aitab noore mehe püsti ja näeb, et mehe paremat kätt katab punane jää.

“Mind on ainult pool … Uneliivamees võttis … Ta võttis poole …”