Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 16

KRIMINAALKOMISSAR Joona Linna viibib tillukeses paljaste betoonseinte ja põrandaga ruumis. Ta on põlvili, samal ajal kui kaitsevärvi mundris mees teda musta Sig Saueri püstoliga pähe sihib. Ust valvab teine mees, kes on Joonale suunanud Belgia päritolu automaatkarabiini.

Seina ääres põrandal seisab kokakoolapudel. Valgust annab mõlkis kattega laelamp.

Mobiiltelefon sumiseb. Enne kui püstoliga mees kõne vastu võtab, räägib ta Joonale, et too pea langetaks.

Teine mees paneb sõrme päästikule ja astub sammu ette.

Püstoliga mees räägib mobiiltelefoniga ja kuulab, kuid ei lase Joonat samal ajal silmist. Tema saabaste all krigiseb kruus. Ta noogutab, ütleb veel midagi ja kuulab jälle.

Natukese aja pärast automaadiga mees ohkab ja istub ukse äärde toolile.

Joona põlvitab hästi vaikselt. Tal on jalas dressipüksid ja seljas valge, higist märg T-särk. Varrukad on käsivarrelihaste ümber pingul. Ta kergitab veidi pead. Silmad on hallid nagu poleeritud graniit.

Püstoliga mees räägib ägedalt telefoniga, lõpetab kõne, tundub, nagu mõtleks paar sekundit, astub siis neli kiiret sammu ette ja surub püstolisuu vastu Joona laupa.

“Nüüd saan ma teist jagu,” ütleb Joona hästi sõbralikult.

“Mida?”

“Ma pidin ootama,” selgitab Joona. “Kuni tekib füüsilise kontakti võimalus.”

“Mulle anti just käsk sind maha lasta.”

“Jah, olukord on üsna pingeline, sest ma pean püstoli näolt ära saama ja seda soovitatavalt viie sekundi jooksul kasutama.”

“Kuidas?” küsib mees ukse juurest.

“Et üllatus õnnestuks, ei tohi ma tema liigutuste peale reageerida,” selgitab Joona. “Sellepärast lasin tal minu juurde tulla, peatuda ja täpselt kaks korda sisse-välja hingata. Tähendab, ma ootan teise väljahingamise lõpuni, enne kui …”

“Miks?” küsib püstoliga mees.

“Ma ootan paar sajandikku, sest sul peaaegu puudub võimalus reageerida, ilma et sa sisse hingaks.”

“Aga miks just teise väljahingamise ajal?”

“Sest see on ootamatult vara ja täpselt keset maailma kõige tavalisemat lugemist: üks-kaks-kolm …”

“Arusaadav,” naeratab mees ja nähtavale ilmub tema pruun esihammas.

“Kõigepealt liigub ainult minu vasak käsi,” selgitab Joona lakke kinnitatud turvakaamera poole. “Käsi läheb ühe liigutusega minu näost püstolitoru juurde. Ma pean kinni haarama, üles väänama ja jalule saama, tema keha minul kilbiks ees. Üheainsa liigutusega. Minu käed peavad eelistama relva, aga samal ajal pean ma silmas pidama automaatkarabiiniga meest. Sest tema muutub peamiseks ohuks niipea, kui püstol minu kontrolli all on. Löön küünarnukiga kiiresti ta lõua ja kaela pihta nii mitu korda, kui vaja on, et püstoli üle kontroll enda kätte saada, lasen kolm lasku, keeran ringi ja tulistan veel kolm korda.”

Mehed alustavad uuesti. Situatsioon kordub. Püstoliga mees saab telefonist käsud kätte, kahtleb, astub kiiresti Joona juurde ja surub püstolisuu Joona lauba vastu. Mees hingab teist korda välja ja hakkab just sisse hingama, et midagi öelda, kui Joona vasaku käega püstolitorust haarab.

Ehkki kõik oli teada, toimub see erakordselt üllatuslikult ja kiiresti.

Joona lööb relva kõrvale, väänab sama liigutuse käigus lae poole ja hüppab püsti. Ta imiteerib küünarnukiga nelja kiiret lööki mehe lõua poole, saab püstoli kätte ja laseb teisele mehele rindu.

Seintelt plaksatavad vastu õpperelvast tulistatud kolm lasku.

Esimene vastane tuigub veel taha, kui Joona ringi keerab ja teda rindu tulistab.

Mees kukub vastu seina.

Joona läheb ukse juurde, haarab automaadi, eemaldab lisasalve ja lahkub ruumist.