Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 9

KIRJANIK REIDAR FROST joob veiniklaasi tühjaks, paneb selle söögisaali lauale ja suleb hetkeks silmad, et rahuneda. Keegi külalistest plaksutab. Sinises kleidis Veronica seisab, nägu nurga poole, käed silmade ees, ja hakkab lugema.

Külalised hajuvad igasse suunda, sammud ja naer levivad mõisa tubadesse laiali.

Reeglite järgi tuleb püsida alumisel korrusel, aga Reidar tõuseb aeglaselt püsti, läheb ahta salaukse juurde ja hiilib köögikoridori. Ettevaatlikult ronib ta kitsast teenijatetrepist üles, avab tikitud rätikute vahel salaukse ja astub eravaldusesse.

Ta teab, et ei peaks siin üksi olema, kuid läheb ikkagi läbi järjestikuste saalide.

Iga kord tõmbab ta läbitud saali uksed enda järel kinni, kuni jõuab viimase galeriini.

Seina ääres seisavad pappkastid lasteriiete ja mänguasjadega. Üks kast on avatud, sealt torkab silma heleroheline kosmoserelv.

Läbi põranda ja seinte kostab Veronica summutatud hääl: “Sada! Ma tulen!”

Aknast paistavad koplid ja aasad. Kaugemal ulatub pikk kaseallee Råcksta mõisani.

Reidar tõmbab ühe tugitooli lähemale ja riputab pintsaku seljatoele. Jalgupidi istmele ronides on tunda, et ta on purjus. Valge triiksärgi selg on higist märg. Jõulise liigutusega heidab ta nööri üle laetala. Tool tema jalge all nagiseb selle liigutuse peale. Raske nöör maandub üle tala ja köis kaldub kõrvale.

Õhus keerleb tolm.

Riidega kaetud tugitool tundub läbi õhukeste kingataldade imelikult pehme.

Alt kostab peoliste summutatud naeru ja hüüdeid, Reidar suleb hetkeks silmad ja mõtleb lastele, nende väikestele, imelistele nägudele, nende õlgadele ja kõhnadele kätele.

Igal hetkel võib ta kuulda nende heledaid hääli ja kiireid jalgu üle põranda sibamas – mälestus hõljub läbi hinge nagu suvine tuulehoog ning jätab ta jälle külma ja üksikuna maha.

Palju õnne sünnipäevaks, Mikael, mõtleb ta.

Käed värisevad nii tugevalt, et ei õnnestu libisevat sõlme teha. Ta seisab vaikselt, proovib rahulikumalt hingata ja alustab uuesti just sel hetkel, kui keegi uksele koputab.

Reidar ootab paar sekundit, laseb siis nööri käest, astub tugitoolilt alla põrandale ja haarab pintsaku.

“Reidar?” hüüab vaikne naisehääl.

See on Veronica, ta kindlasti piilus lugemise ajal ja nägi, et Reidar läks köögikoridori. Veronica avab saalide uksi ja mida lähemale ta tuleb, seda selgemini kostab tema hääl.

Reidar kustutab tule ja väljub lastetoast, avab järgmise saali ukse ja peatub seal.

Veronica astub talle vastu, šampanjaklaas käes. Naise tumedatest joobnud silmadest kumab soe sära.

Ta on pikk ja sale, tema mustad juuksed on lõigatud sobivaks poisipeaks.

“Kas ma olen sulle öelnud, et ma tahan sinuga magada?” küsib Reidar.

Veronica keerutab end tuikudes ringi.

“Tore,” ütleb ta kurval pilgul.

Veronica Klimt on Reidari kirjandusagent. Viimased kolmteist aastat ei ole mees küll ühtegi rida kirjutanud, aga raha toovad endiselt sisse kolm varasemat raamatut.

Söögisaalist hakkab kostma muusikat, kiired bassirütmid panevad mõisasüdame sumisema. Reidar seisatab diivani ääres ja tõmbab käe läbi hõbedaste juuste.

“Jätate siis mulle ka natuke šampanjat?” küsib ta ja istub.

“Ei,” vastab Veronica ja ulatab mehele oma pooliku klaasi.

“Sinu mees helistas,” ütleb Reidar. “Tema meelest on sul nüüd aeg hakata koju minema.”

“Ma ei taha, ma tahan lahutust ja …”

“Ei tohi,” katkestab Reidar naist.

“Miks sa nii ütled?”

“Sest sa ei tohi uskuda, et mina sinust hoolin,” vastab Reidar.

“Ei usugi.”

Reidar joob klaasi põhjani, toetab diivanile, suleb silmad ja tunneb, kuidas pea joobest ringi käib.

“Sa nägid kurb välja ja ma hakkasin muretsema.”

“Mul on kõik viimase peal,” katkestab Reidar.

Kostab naeru ja klubimuusika keeratakse valjemaks, nii et põrand jalge all vibreerib.

“Külalised tunnevad sinust kindlasti varsti puudust.”

“Siis lähme ja keerame selle koha pea peale,” naeratab mees.

Juba seitse aastat on Reidar end peaaegu ööpäev läbi ümbritsenud inimestega. Tal on tohutu suur tutvusringkond. Mõnikord peab ta mõisas suuri pidusid, mõnikord kitsamas ringis õhtusööke. Väga raske on edasi elada neil päevil, kui on ühe või teise lapse sünnipäev. Ta teab, et kui tal inimesi ümber ei oleks, siis saaksid üksildus ja vaikus varsti võitu.