Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 4

ANDERS VAATAB LÄBI paksu ukseklaasi. Jurek Walter on kümme minutit liikumatult maas lamanud. Tema keha on pärast krambihoogu lõtv.

Peaarst torkab võtme lukuauku, kahtleb, piilub aknast sisse ja keerab siis ukse lahti.

“Mõnusat olemist,” soovib ta.

“Mis me siis teeme, kui ta üles ärkab?” küsib Anders.

“Ta ei tohiks ärgata.”

Brolin avab ja Anders läheb sisse. Uks tema selja taga tõmmatakse kinni ja lukk koliseb. Isolatsiooniruumis haiseb higi järele, aga siin on ka midagi muud. Äädika hapukas lõhn. Jurek Walter lamab täiesti vaikselt, vaid selja liikumisest võib aimata aeglast hingamist.

Anders hoiab eemale, kuigi ta teab, et Jurek Walter magab sügavalt.

Ruumil on kummaline akustika, pealetükkiv, nagu oleksid helid liigutustega liiga tihedalt koos.

Arstikittel krabiseb igal sammul vaikselt.

Jurek hingab kiiremini.

Kraan tilgub.

Anders jõuab voodi juurde, keerab pilgu Jureki poole ja põlvitab.

Turvaklaasi tagant paistab peaarst, kes põrnitseb hirmunud pilgul, kuidas Anders kummardub ja üritab põranda külge kruvitud voodi alla vaadata.

Seal ei ole midagi.

Ta läheb veel lähemale, silmitseb Jurekit hoolega ja heidab siis kõhuli.

Jurekit ei ole enam võimalik jälgida. Noa otsimiseks peab selja keerama.

Voodi all on hämar. Seina ääres vedelevad tolmurullid.

Pähe tükib ettekujutus, kuidas Jurek Walter on silmad avanud.

Puitribide ja madratsi vahele on midagi torgatud. Ei paista hästi, mis see on.

Anders küünitab, aga ei ulata. Ta on sunnitud end selili voodi alla hiivama. Seal on nii kitsas, et pead pole võimalik keerata. Ta nihkub edasi. Tunneb igal hingetõmbel rinnakorvi vastas voodipõhja tumma vastupanu. Sõrmed kobavad. Natuke veel. Põlv tabab puitribi. Ta puhub näolt tolmutuustaka ja surub end veel kaugemale.

Äkki kostab ruumis raske mürts. Ta ei saa pead keerata ega vaadata. Lihtsalt lamab vaikselt ja kuulab. Tema enda hingetõmbed on nii kiired, et võimatu on eristada teisi helisid.

Korraga sirutab ta käe, tabab sõrmeotstega voodiribide vahele torgatud asja, surub end veel kaugemale ja saab eseme kätte.

Jurek on valmistanud mingist metallaluse tükist lühikese, väga vaheda teraga noa.

“Tule nüüd,” hüüab peaarst läbi luugi.

Anders proovib voodi alt pääseda, ta surub end väljapoole ja kriimustab põske.

Miski peatab teda, ta ei saa minema, kittel on kinni ja lahti seda enam ei tõmba.

Talle tundub, et Jureki poolt kostab liikumist.

Võib-olla on see ainult ettekujutus.

Anders tirib kõigest jõust. Kitli õmblused ragisevad, aga ei rebene. Anders mõistab, et peab end voodi alla tagasi suruma, et riie lahti päästa.

“Mida sa teed?” hüüab Roland Brolin närvilise häälega.

Väike luuk koliseb ja lukk pannakse jälle kinni.

Anders näeb, et kitli tasku on jäänud lahtise liistu otsa. Ta vabastab kiiresti tasku, hoiab hinge kinni ja pressib end väljapoole. Teda täidab kasvav paanika. Ta marrastab kõhtu ja põlvi, saab ühe käega voodiservast kinni ja tõmbab end välja.

Hingeldades pöörab ta end ringi ja tõuseb vaevaliselt püsti, nuga käes.

Jurek lamab küljeli, üks silm on unes lahti ja vahib teda pimedalt.

Anders astub ruttu ukse juurde, vaatab läbi turvaklaasi peaarsti närvilistesse silmadesse ja proovib naeratada, kuid häälest kostab pinge, kui ta ütleb:

“Ava uks.”

Roland Brolin avab hoopis luugi:

“Kõigepealt anna nuga.”

Anders vaatab peaarsti küsivalt ja ulatab siis noa.

“Kas sa leidsid midagi muud ka?” uurib Roland Brolin.

“Ei,” vastab Anders ja heidab veel kord pilgu Jurekile.

“Kirja.”

“Muud ei olnud midagi.”

Jurek hakkab põrandal end liigutama ja köhib nõrgalt.

“Vaata taskutesse,” käsib peaarst närvilise naeratusega.

“Miks?”

“Sest see on läbiotsimine.”

Anders pöördub ja läheb ettevaatlikult Jurek Walteri juurde. Mehe silmad on jälle täiesti kinni, aga kortsus näol pärlendab nüüd higi.

Anders kummardub vastumeelselt ja katsub üht taskut. Õlgade ümber on pluusi teksakangas rohkem pingul ja Jurek mõmiseb vaikselt.

Pükste tagataskus on plastkamm. Värisedes jätkab Anders kitsaste taskute läbiotsimist.

Ninaotsast tilgub higi. Ta peab tugevalt silmi pilgutama.

Jureki suur kämmal tõmbub paar korda rusikasse.

Taskutes ei ole midagi.

Anders keerab pilgu turvaklaasi poole ja raputab pead. Pole näha, kas Brolin seisab ukse taga. Isolatsiooniruumi laelambid helgivad klaasil nagu hall päike.

Nüüd peab ta välja saama.

Liiga palju on aega läinud.

Anders tõuseb püsti ja ruttab ukse juurde. Uksetagune on tühi. Anders lükkab näo klaasile lähemale, aga ei näe midagi.

Jurek Walter hingab kiiresti nagu laps, keda kimbutab luupainaja.

Anders taob uksele. Tema rusikad lajatavad paksule metallile peaaegu hääletult. Ta taob jälle. Midagi ei kosta, midagi ei juhtu. Seinale kerkivat varju märgates koputab ta abielusõrmusega vastu turvaklaasi.

Üle selja jookseb kätele külmavärin. Ta pöörab ringi, süda kloppimas ja adrenaliinitase kehas tõusmas. Ta näeb, kuidas Jurek Walter ajab end aeglaselt istuma. Mehe nägu on lõtv ja hele pilk jõllitab otse ette. Suust immitseb ikka veel verd ja huuled on silmatorkavalt punased.