Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 5

ANDERS TAOB RASKELE metalluksele ja hüüab, aga peaarst ei tee lahti. Patsiendi poole pöördudes kõmab Andersi peas pulss. Jurek Walter istub endiselt põrandal, pilgutab paar korda tema poole silmi ja hakkab end siis püsti ajama.

“See on vale,” ütleb Jurek nii, et lõuale pritsib verd. “Nad ütlevad, et ma olen koletis, aga mina olen ainult inimene …”

Ta ei suuda tõusta, vaid vajub hingeldades tagasi põrandale.

“Inimene,” pomiseb ta.

Väsinud liigutusega lükkab Jurek käe pluusi alla, tõmbab välja kokkumurtud paberi ja viskab Andersile.

“Kiri, mida ta tahtis,” ütleb ta. “Seitse aastat olen ma palunud kokkusaamist juriidilise nõustajaga. Asi pole selles, et ma loodaks välja saada. Mina olen see, kes ma olen, aga ma olen ikkagi ka inimene …”

Jurekit silmist laskmata kummardub Anders ja sirutab käe paberi järele. Kortsuline mees üritab jälle püsti tõusta, nõjatub kätele, kõigub natuke, kuni tal õnnestub üks jalg põrandale toetada.

Anders võtab paberi, taganeb ja kuuleb lõpuks ometi lukuauku lükatava võtme kriginat. Ta pöörab ümber, vahib läbi turvaklaasi välja ja tunneb, kuidas jalad all värisevad.

“Sa poleks pidanud mulle üledoosi andma,” pomiseb Jurek.

Anders ei pööra ümber, kuid ta teab, et Jurek Walter seisab ja vaatab teda.

Ukse turvaklaas on nagu kild krobelist jääd. Pole näha, kes teisel pool võtit keerab.

“Tee lahti, tee lahti,” sosistab Anders ja kuuleb selja taga hingetõmbeid.

Uks libiseb valla ja Anders koperdab välja. Ta kukub otse vastu koridori betoonseina ja kuuleb, kuidas uks raskelt kinni kolksatab ning luku jäik mehhanism võtme keeramisele raginal vastab.

Hingeldades toetub ta vastu jahedat seina, keerab ringi ja näeb, et päästja ei olnud mitte peaarst, vaid too rõngastatud põskedega noor naine.

“Ma ei saa aru, mis juhtus,” ütleb naine. “Rolandil vist katus sõitis seekord, sest muidu on ta turvalisuse koha pealt erakordselt täpne.”

“Ma räägin temaga.”

“Võib-olla jäi haigeks … Minu meelest on tal diabeet.”

Anders kuivatab niisked peopesad kitlisse ja vaatab uuesti naisele otsa.

“Aitäh, et sa lahti tegid,” tänab ta.

“Sinu heaks mida iganes,” naljatab naine.

Anders üritab oma muretut poisilikku naeratust ette manada, aga naise järel väljudes tema jalad värisevad. Jälgimiskeskuse juures naine peatub ja pöörab pilgu Andersile.

“Siin töötades on ainult üks probleem,” ütleb ta. “Siin on nii kuradi vaikne, et kui ei taha magama jääda, siis pead ilgelt palju magusat sööma.”

“Kõlab hästi.”

Suure ekraani ühelt ruudult paistab Jurek, kes istub voodil, pea kätel. Teleka ja jooksulindiga elutuba on tühi.