Читать книгу Uneliivamees - Ларс Кеплер - Страница 15

SÖDERI HAIGLA kiirabisissepääsu uksed sulguvad. Punapõskne sanitar aitab kiirabitöötajatel kanderaami avada ja lükkab selle erakorralisse vastuvõttu.

“Pole isikut tõendavaid dokumente, mitte midagi …”

Patsient antakse üle triaažiõele ja viiakse läbivaatusruumi.

Õde kontrollib patsiendi elufunktsioone ja muudab triaažikategooria oranžiks, mis tähendab, et haige vajab kiiret arstiabi ja on järjekorras esimesest järgmine.

Neli minutit hiljem astub ruumi doktor Irma Goodwin ja õde teeb talle kiire ülevaate.

“Hingamisteed puhtad, akuutset traumat ei ole, aga saturatsioon on madal, tal on palavik, segasusseisundi sümptomid, vereringehäired.”

Arst heidab pilgu haigusloole ja astub kõhna mehe juurde. Mehe riided on lahti lõigatud. Luine rind tõuseb hingeldamise taktis.

“Nime ikka ei ole?”

“Ei.”

“Anna talle hapnikku.”

Noor mees lamab, värisevad silmalaud kinni, õde asetab ta näole hapnikumaski.

Mees näeb välja silmatorkavalt alatoidetud, kuid süstimisjälgi kehal ei ole. Irma pole varem kunagi näinud nii valget meest. Õde kontrollib kõrva kaudu uuesti tema kehatemperatuuri.

“Kolmkümmend üheksa-üheksa.”

Irma Goodwin märgib ära, milliseid analüüse patsiendilt võtta, ja vaatab teda siis uuesti. Mehe rind vappub, ta köhib nõrgalt ja avab korraks silmad.

“Ma ei taha, ma ei taha,” sosistab ta maaniliselt. “Ma pean koju minema, ma pean, ma pean …”

“Kus sa elad? Oskad sa öelda, kus sa elad?”

“Kes … kes meist?” küsib mees ja neelatab tugevalt.

“Ta sonib,” ütleb õde summutatult.

“Kas sul valutab kuskilt?”

“Jah,” vastab noor mees hämmeldunud naeratusega.

“Oskad sa öelda …”

“Ei, ei, ei, ta karjub minu sees, ma ei kannata välja, ma ei jaksa, ma …”

Mehe silmamunad rulluvad üles, ta köhib, pomiseb midagi portselanist sõrmedest ja hingeldab õhku ahmides.

Irma Goodwin otsustab analüüsi vastuste ootamise ajaks määrata palavikku alandava antibiootikumi, veeni süstitava bensüülpenitsilliini.

Ta lahkub läbivaatusruumist ja läheb mööda koridori, katsudes sõrme, kus kaheksateist aastat oli olnud abielusõrmus, mille ta lõpuks vetsupotist alla lasi. Abikaasa pettis teda liiga kaua, andeks anda ei olnud enam võimalik. Haiget see enam ei tee, aga kurb on ikka, nende ühise tuleviku raiskamise pärast. Ta mõtleb, kas helistada tütrele, kuigi kell on juba palju. Pärast lahutust muretseb ta rohkem kui kunagi varem ja helistab Miale liiga tihti.

Ukse tagant kostab vanemõe hääl, too räägib kiirabitelefoniga. Kõrgeima tähtsusega väljakutselt on sisse tulemas ekipaaž. Raske liiklusõnnetus. Vanemõde paneb kokku kiirabirühma, kus on ka kirurg.

Irma Goodwin peatub ja kiirustab tagasi ruumi, kus lamab tuvastamata identiteediga patsient. Punapõskne sanitar aitab triaažiõel patsiendi kubemes veritsevat haava pesta. Tundub, nagu oleks noor mees jooksnud terava oksa otsa.

Irma Goodwin peatub uksel.

“Penitsilliinile lisaks pange ka makroliidi,” sõnab ta otsustavalt. “Veeni üks gramm erütromütsiini.”

Õde tõstab pilgu.

“Arvad, et tal on legionelloos?” küsib ta üllatunult.

“Eks me näe, mida külv …”

Irma Goodwin jääb vait, kui patsiendi keha võpatab. Arst pöörab pilgu mehe valgele näole ja näeb, et too avab aeglaselt silmad.

“Ma pean koju minema,” sosistab mees. “Minu nimi on Mikael Kohler-Frost ja ma pean koju minema …”

“Mikael Kohler-Frost,” vastab arst. “Sa oled Söderi haiglas ja …”

“Ta karjub kogu aeg!”

Irma lahkub läbivaatusruumist ja pooleldi tormab oma lihtsasse kabinetti. Ta sulgeb enda järel ukse, paneb prillid ette, istub arvuti taha ja logib sisse. Patsientide andmebaasis meest ei ole ja ta siirdub edasi rahvastikuregistri arhiivi.

Sealt ta Mikael Kohler-Frosti leiabki.

Enesele teadmata näpib Irma Goodwin tühja sõrmusekohta ja loeb veel kord ülevaatusruumis lebava patsiendi andmeid.

Mikael Kohler-Frost suri seitse aastat tagasi ja on maetud Norrtälje koguduse Malmsta surnuaiale.