Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 10

Külalised tänasid Anna Pavlovnat tema charmante soirée ^[1.] eest ja läksid üksteise järel laiali.

Pierre oli kohmakas noormees. Paks, tavalisest pikemat kasvu, laia kerega ja hiiglasuurte punaste kätega, ei osanud ta, nagu öeldakse, salongi sisse minna ja oskas veel vähem sealt välja tulla, see tähendab enne lahkumist midagi eriti meeldivat lausuda. Ja peale selle oli ta hajameelne. Püsti tõustes võttis ta oma kaabu asemel kätte kindrali kolmnurkse, suletutiga kübara ning hoidis seda ja näppis selle suletutti, niikaua kui kindral viimaks palus selle tagasi anda. Ent kogu tema hajameelsuse ja oskamatuse salongi astuda või seal kõnelda korvas ta heasüdamlik, lihtne ja tagasihoidlik olek. Anna Pavlovna pöördus tema poole ja noogutas talle, väljendades oma kristlikus tasaduses tema sündmatu etteaste andeksandmist, ning ütles:

„Ma loodan teid jälle näha ja ühtlasi loodan ma, et te oma arvamisi muudate, mu armas härra Pierre,” ütles ta.

Kui Anna Pavlovna talle niiviisi ütles, ei vastanud ta midagi, vaid kummardas ainult ja näitas veel kord kõigile oma naeratust, mis ei kõnelnud midagi muud kui ehk ainult seda: arvamised arvamisteks, ent te näete ometi, missugune südamlik ja tore poiss ma olen. Ning kõik, ka Anna Pavlovna, tundsid seda vaistlikult.

Vürst Andrei astus eestuppa, seisatas, õlad ootel, teenri ees, kes talle mantli ülle heitis, ja kuulatas ükskõikselt oma naise lobisemist vürst Ippolitiga, kes oli samuti eestuppa tulnud. Vürst Ippolit seisis kena raseda vürstinna kõrval ja vahtis teda otse ning üksisilmi läbi lornjeti.

„Minge, Annette, te külmetate ennast,” ütles väike vürstinna jumalaga jättes Anna Pavlovnale. „C’est arrêté, ^[2.] ” lisas ta tasa.

Anna Pavlovna oli juba jõudnud kosjadest, mida ta Anatole’i ja väikese vürstinna nao vahel tahtis sobitada, Liisaga juttu teha.

„Ma loodan teie peale, armas sõber,” ütles Anna Pavlovna samuti tasa, „teie kirjutate temale ja ütlete siis mulle, comment le père envisagera la chose. Au revoir. ^[3.] ” Ja ta lahkus eestoast.

Vürst Ippolit läks väikese vürstinna juurde, kummardas oma näo tema ligi ja hakkas talle midagi poolsosinal rääkima.

Kaks teenrit, üks vürstinna ja teine Ippoliti oma, seisid salli ja mantlit hoides ning oodates, millal härrased oma jutu lõpetavad, ning kuulasid neile arusaamatut prantsuskeelset kõnelust niisuguse näoga, nagu saaksid nad aru, mida räägitakse, kuid ei taha seda välja näidata. Vürstinna kõneles nagu alati naeratades ja naeris kuulates.

„Mul on väga hea meel, et ma saadiku juurde ei läinud,” kõneles vürst Ippolit, „seal on igav … Oli tore õhtu. Eks, oli ju tore?”

„Kõneldakse, et tuleb väga ilus ball,” kostis vürstinna ma vurruudemetega huult kibrutades. „Seltskonna ilusad naised on kõik seal koos.”

„Mitte kõik, sest teid ei ole seal; mitte kõik,” ütles vürst Ippolit rõõmsalt naerdes, haaras teenri käest salli, kusjuures ta teda isegi tõukas, ning sättis selle vürstinna õlgadele. Kas kohmakusest või ettekavatsetult (mitte keegi poleks suutnud seda kindlaks teha) ei lasknud ta oma käsi kaua lahti, kui sall juba omal kohal oli, ning otsekui embas noort naist.

Vürstinna tõmbus graatsiliselt, kuid üha naeratades eemale, pööras ümber ja vaatas vilksti mehe poole. Vürst Andrei silmad olid kinni: nõnda paistis ta väsinud ja unine.

„Kas olete valmis?” küsis ta naiselt, kellest ta pilk nööda libises.

Vürst Ippolit tõmbas rutakalt selga mantli, mis talle uue moe järgi allapoole kandu ulatus, ning tõttas mantlisse takerdudes jooksujalu välistrepile järele vürstinnale, keda teener tõlda aitas.

„Princesse, au revoir, ^[4.] ” hõikas ta, keel niisamuti sõlmes lagu jaladki.

Vürstinna istus oma kleiti hoides pimedasse tõlda; tema mees kohendas mõõka; vürst Ippolit oli teenistusvalmiduse ettekäändel kõigil jalus.

„L-lubage, mu härra,” ütles vürst Andrei kuivalt ja ebasõbralikult vene keeles vürst Ippolitile, kes talle ette jäi.

„Pierre, ma ootan sind,” lausus sellesama vürst Andrei hääl lahkelt ning hellalt.

Ratsakutsar ajas hobused paigast ja tõllarattad lõid jorisema. Vürst Ippolit pugistas välistrepil seistes naerda ning ootas vikonti, keda ta oli lubanud koju sõidutada.

„Eh bien, mon cher, votre petite princesse est très bien, très bien,” ütles vikont, kui ta koos Ippolitiga tõlda istus. „Mais très bien.” Ta suudles oma sõrmeotsi. „Et tout-à-fait française. ^[5.] ”

Ippolit turtsatas naerma.

„Et savez-vous que vous êtes terrible avec votre petit air innocent,” jätkas vikont. „Je plains le pauvre mari, ce petit officier qui se donne des airs de prince régnant. ^[6.] ”

Ippolit turtsatas uuesti ja ütles läbi naeru:

„Et vous disiez, que les dames russes ne valaient pas les dames françaises. Il faut savoir s’y prendre. ^[7.] ”

Pierre, kes enne teisi kohale jõudis, läks nagu omainimene vürst Andrei kabinetti ja heitis seal harjunud kombel otsekohe diivanile, olles võtnud riiulilt esimese kättepuutuva raamatu (Caesari kommentaarid), mida ta käsipõsakil keskkohast lugema hakkas.

„Mis sa küll tegid mademoiselle Schereriga? Nüüd jääb ta päris haigeks,” ütles vürst Andrei kabinetti astudes ja oma väikesi valgeid käsi hõõrudes.

Pierre keeras ennast kogu kehast, nii et diivan nagises, pööras oma elava näo vürst Andrei poole, naeratas ja lõi käega.

„Tead, see abee on väga huvitav mees, ainult ta saab asjast valesti aru ... Minu meelest on igavene rahu võimalik, aga ma ei tea, kuidas seda ütelda … Ainult mitte poliitilise tasakaaluga.”

Vürst Andreil ei olnud nähtavasti selle abstraktse jutu vastu huvi.

„Mon cher, igal pool ei tohi ometi ütelda kõike, mida mõtled. Niisiis, kas sa oled lõppude lõpuks midagi otsustanud? Kas saab sinust ratsakaardiväelane või diplomaat?” küsis vürst Andrei pärast hetkelist pausi.

Pierre tõusis diivanil istukile, tõmmates jalad enese alla. „Kujutage ette, ma ei tea ikka veel. Mulle ei meeldi ei üks ega teine.”

„Kuid midagi tuleb ju otsustada. Su isa ootab.”

Pierre oli kümneaastasena saadetud vaimulikust kasvataja seltsis välismaale, kus ta oli viibinud kahekümne aasta vanuseni. Kui ta Moskvasse tagasi tuli, laskis isa kasvataja minema ja ütles noormehele: „Nüüd mine Peterburisse, vaata ringi ja vali. Mina olen kõigega päri. Siin on sulle kiri vürst Vassilile, ja siin on raha. Kirjuta kõigest, ma olen sulle igas asjas abiks.” Pierre valis juba kolm kuud endale karjääri ja ei teinud mitte midagi. Sellestsamast valikust vürst Andrei rääkiski. Pierre hõõrus laupa.

„Ta peab igatahes vabamüürlane olema,” ütles ta, pidades silmas abeed, keda ta suareel oli näinud.

„See on tühi jama,” peatas vürst Andrei teda jälle, „räägime parem asjalikku juttu. Kas sa ratsakaardiväes käisid? …”

„Ei, ei ole käinud, aga teate, mis mulle pähe tuli ja mida ma tahtsin teile ütelda. Praegu käib sõda Napoleoni vastu. Kui see oleks sõda vabaduse eest, siis ma saaksin aru ja astuksin esimesena sõjaväeteenistusse; aga abistada Inglismaad ja Austriat maailma kõige suurema mehe vastu … see ei ole ilus.”

Vürst Andrei kehitas Pierre’i lapsiku jutu peale vaid õlgu. Ta tegi näo, et niisugustele rumalustele on võimatu vastata; ent tegelikult oli sellele naiivsele küsimusele raske vastata midagi muud kui seda, mida vastas vürst Andrei.

„Kui kõik sõdiksid ainult oma tõekspidamiste järgi, siis ei olekski sõda,” ütles ta.

„Just see olekski tore,” lausus Pierre.

Vürst Andrei muigas.

„Väga võimalik, et see oleks tore, aga seda ei juhtu iialgi ...”

„Nii, milleks teie sõtta lähete?” küsis Pierre.

„Milleks? Ma ei tea. Peab. Liiatigi lähen ma ...” Ta pidas vahet. „Ma lähen sellepärast, et see elu, mida ma siin elan, see elu – ei sobi mulle!”

1 veetleva õhtuse koosviibimise [ ↵ ]

2 See on otsustatud. [ ↵ ]

3 Kuidas isa selle peale vaatab. Nägemiseni. [ ↵ ]

4 Vürstinna, nägemiseni! [ ↵ ]

5 Jaa, mu kallis, teie väike vürstinna on väga armas. /- - -/ Väga armas. /- - -/ Ja täpipealt prantslanna. [ ↵ ]

6 Ja kas teate, teie olete oma süütu näoga üks hirmus mees. /- - -/ Mul on kahju ta vaesest abikaasast, sellest ohvritserihakatisest, kes mängib ülikut. [ ↵ ]

7 Te ise ütlesite ju, et vene daamid ei vääri prantsuse daame. Asja peab oskama käsile võtta. [ ↵ ]