Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 6
I
Оглавление„Eh bien, mon prince. Gênes et Lucques ne sont plus que des apanages, des teenismõisad, de la famille Buonaparte. Non, je vous préviens que si vous ne me dites pas que nous avons la guerre, si vous vous permettez encore de pallier toutes les infamies, toutes les atrocités de cet Antichrist (ma parole, j’y crois) – je ne vous connais plus, vous n’êtes plus mon ami, vous n’êtes plus minu truu ori, comme vous dites. [1.] Nii, tere, tere. Je vois que je vous fais peur [2.] , võtke istet ja rääkige.” [3.]
Niisuguse jutuga võttis tuntud Anna Pavlovna Scherer, keisrinna Maria Feodorovna õuedaam ja lähikondlane, 1805. aasta juulis vastu kõrge aukandja vürst Vassili, kes oli esimesena saabunud tema suareele. Anna Pavlovna oli juba mitu päeva köhinud, tal oli gripp, nagu ta ütles („gripp” oli tol ajal uus sõna, mida tarvitasid ainult vähesed isikud). Kõikides kutsetes, mis olid hommikul esindusteenriga laiali saadetud, oli kirjutatud ilma vahet tegemata:
„Si vous n’avez rien de mieux à faire, Monsieur le comte (või mon prince), et si la perspective de passer la soirée chez une pauvre malade ne vous effraye pas trop, je serai charmée de vous voir chez moi entre 7 et 10 heures. Annette Scherer. [4.] ”
„Dieu, quelle virulente sortie! [5.] ” kostis vürst, kes, õukondlase paraadmunder seljas, põlvsukad ja kingad jalas, aumärgid rinnas ning lame nägu säravlahe, sisse astus, niisugusest tervitusest põrmugi kohmetumata.
Vürst rääkis seda valitud prantsuse keelt, mida mitte ainult ei rääkinud, vaid milles isegi mõtlesid meie vanaisad, seejuures niisuguse vaikse soosiva intonatsiooniga, mis on iseloomulik seltskonnas ja õukonnas vanaks saanud tähtsatele meestele. Ta astus Anna Pavlovna juurde, suudles tema kätt, langetades tema ette oma lõhnastatud ning hiilgava peapaljaku, ja võttis rahumeeli diivanil istet.
„Avant tout dites moi, comment vous allez, chère amie? [6.] Rahustage mind,” ütles ta üha muutumatu häälega, toonil, millest peale viisakuse ja osavõtu kumas läbi ka ükskõiksust või koguni pilget.
„Kuidas saab üldse terve olla ... kõlbeliste kannatuste puhul? Kas meie ajal on üldse võimalik rahulikuks jääda, kui inimesel on süda sees?” kostis Anna Pavlovna. „Kas ma võin loota, et te jääte kogu õhtuks siia?”
„Aga Inglise saadiku pidu? Täna on kesknädal. Ma pean ennast korraks seal näitama,” sõnas vürst. „Tütar tuleb siit läbi ja viib mu sinna.”
„Mina mõtlesin, et tänane pidu jäetakse ära. Je vous avoue que toutes ces fêtes et tous ces feux d’artifice commencent à devenir insipides. [7.] ”
„Kui keegi oleks teadnud, et see on teie soov, oleks pidu ära jäetud,” ütles vürst, kes kõneles harjumuslikult nagu üleskeeratud kell asju, millest ta ei tahtnudki, et neid usutaks.
„Ne me tourmentez pas. Eh bien, qu’a-t-on décidé par rapport à la dépêche de Novosilzoff? Vous savez tout. [8.] ”
„Kuidas seda nüüd ütelda?” lausus vürst külmalt ja tuimalt. „Qu’a-t-on décidé? On a décidé que Buonaparte a brûlé ses vaisseaux, et je crois que nous sommes en train de brûler les nôtres. [9.] ”
Vürst Vassili kõneles alati laisalt nagu näitleja, kes esitab oma kulunud näitemänguosa. Anna Pavlovna Scherer oli seevastu oma neljakümnest eluaastast hoolimata tulvil elevust ja entusiasmi.
Olla entusiast oli saanud tema seltskondlikuks seisukohaks ja mõnikord oli ta entusiast isegi siis, kui ta seda ei tahtnud – et mitte petta nende inimeste lootusi, kes teda tundsid. Tagasihoidlik naeratus, mis alati mängles Anna Pavlovna palgeil, ehkki see ta vananenud näojoontega ei sobinud, ütles, et ta on nagu hellitatud laps kogu aeg teadlik oma armsast puudusest, millest ta ei taha, ei saa ega pea tarvilikuks vabaneda.
Poliitiliste telgitaguste ümber käiva jutu keskel läks Anna Pavlovna põlema:
„Ah, Austriast ärge mulle küll rääkige! Ma ei saa võib-olla üldse millestki aru, kuid Austria ei ole kunagi tahtnud ega taha sõda. Ta reedab meid. Venemaa üksi peab olema Euroopa päästja. Meie heategija teab oma kõrget kutsumust ja jääb sellele truuks. See on ainus asi, millesse ma usun. Meie heal ning kuldsel keisril on maailmas etendada väga tähtis osa ja ta on nõnda vooruslik ning õilis, et Jumal ei jäta teda mitte maha ja ta täidab oma kutsumuse – kägistab surnuks revolutsiooni hüdra, mis praegu selle mõrvari ja kurjategija kujul veel eriti kohutav on. Meie üksi peame lunastama tõekannataja vere. Kelle peale on meil loota, küsin ma teilt? … Inglismaa oma ärivaimuga ei mõista ega saagi mõista keiser Aleksandri hingesuurust. Nad keeldusid Maltalt lahkumast. Nad tahavad näha ja otsivad meie tegudes tagamõtet. Mida nad Novosiltsevile ütlesid? Mitte midagi. Nad ei mõistnud ega suudagi mõista meie keisri enesesalgamist, sest tema ei taha midagi iseendale ja tahab kõik maailma hüvanguks. Ja mida nad lubasid? Mitte midagi. Aga sedagi, mis nad lubasid, ei saa! Preisimaa kuulutas juba, et Buonaparte on võitmatu ja et kogu Euroopa ei saa tema vastu ... Ja mina ei usu ühtki sõna ei Hardenbergi ega Haugwitzi suust. Cette fameuse neutralité prussienne, ce n’est qu’un piège. [10.] Mina usun ainult Jumalasse ja meie armsa keisri ülevasse saatusesse. Tema päästab Euroopa! ...” Ta jäi äkitselt vait ja naeratas pilklikult oma õhina peale.
„Ma arvan,” ütles vürst muiates, „et kui meie kalli Wintzingerode asemel oleks läkitatud teid, siis teie oleksite rünnakuga võitnud Preisi kuninga nõusoleku. Te olete nii kõneosav. Kas te pakuksite mulle teed?”
„Silmapilk. A propos,” lisas Anna Pavlovna jälle rahunedes, „täna tulevad siia kaks väga huvitavat meest, le vicomte de Mortemart, il est allié aux Montmorency par les Rohans [11.] , üks paremaid perekondi Prantsusmaal. See on üks väärt pagulane, täiesti ehtne. Ja siis veel l’abeé Morio [12.] , te ju tunnete teda ta sügava tarkusega? Keiser võttis teda vastu. Kas te teate seda?”
„Oo! Ma olen väga rõõmus,” kostis vürst. „Ütelge,” lisas ta, nagu oleks talle just praegu midagi meenunud, sealjuures veel eriti hooletult, kuna see, mida ta küsis, oli tema külaskäigu peamine eesmärk, „kas vastab tõele, et l’impératrice-mère [13.] soovib parun Funke nimetamist esimeseks sekretäriks Viini? C’est im pauvre sire, ce baron, à ce qu’il paraît. [14.] ” Vürst Vassili tahtis sokutada oma poega sellele kohale, mida keisrinna Maria Feodorovna kaudu püüti saada parunile.
Anna Pavlovna pani silmad peaaegu kinni – selle märgiks, et ei tema ega keegi teine saa otsustada millegi üle, mis keisrinna heaks arvab või mis talle meeldib.
„Monsieur le baron de Funke a été recommandé à l’imperatrice-mère par sa sœur, [15.] ” sõnas ta vaid nukralt ja kuivalt. Sel hetkel, kui Anna Pavlovna mainis keisrinnat, ilmutas ta nägu äkitselt nukrusega segatud sügavat ning siirast andumust ja aupaklikkust, nagu see toimus temaga iga kord, kui ta jutu sees oma kõrgele kaitsjale vihjas. Ta ütles, et tema majesteet on suvatsenud osutada parun Funkele beaucoup d’estime [16.] , ning jälle looritas nukrus tema pilgu.
Vürst jäi ükskõikselt vait. Anna Pavlovna, kes oli libe ja käbe kasutama oma õukondlaslikku ning naiselikku takti, tahtis anda vürstile pisut nina pihta, kuna tollel oli jätkunud häbematust niiviisi väljenduda isiku kohta, keda keisrinnale oli soovitatud, ja samal ajal teda ühtlasi lohutada.
„Mais à propos de votre famille,” ütles ta, „kas teate, et teie tütar on sellest ajast peale, kui ta seltskonnas käib, fait les délices de tout le monde. On la trouve belle comme le jour. [17.] ”
Vürst kummardas lugupidamise ja tänulikkuse märgiks.
„Ma olen sageli mõtelnud,” jätkas Anna Pavlovna, kui oli silmapilgukese vaikinud, nihutas end vürstile lähemale ja naeratas lahkesti, otsekui näidates sellega, et poliitiline ja seltskondlik jutt on lõppenud ning nüüd algab südamlik osa, „ma olen sageli mõtelnud, kui ebaõiglaselt on eluõnn vahel jaotunud. Mille eest on saatus andnud teile kaks nii oivalist last,” („välja arvatud Anatole, teie noorim poeg, teda ma ei salli,” lisas ta kulme kergitades vastuvaidlematul toonil) „kaks nii toredat last? Aga teie hindate neid ju vähem kui keegi teine ja seepärast ei vääri te neid.”
Ja ta naeratas oma vaimustatud naeratust.
„Que voulez-vous? Lafater aurait dit que je n’ai pas la bosse de la paternité, [18.] ” ütles vürst.
„Jätke naljatamine. Mina tahtsin kõnelda teiega tõsiselt. Teate, ma ei ole teie noorima pojaga rahul. Olgu omavahel öeldud,” (ta nägu võttis kurva ilme) „et tema majesteedi keisrinna juures oli temast juttu ja teile tuntakse kaasa ...”
Vürst ei vastanud, kuid Anna Pavlovna ootas vastust ja vaatas talle vaikides ning paljutähendavalt otsa. Vürst Vassili kortsutas kulmu.
„Mis ma peaksin siis tegema?” ütles ta viimaks. „Te teate, et ma olen nende kasvatamiseks teinud kõik, mis on isa võimuses, aga mõlemast pojast tulid des imbéciles [19.] . Ippolit on vähemalt rahulik loll, aga Anatole on rahutu. See ongi kogu vahe,” ütles ta, naeratades veelgi ebaloomulikumalt ja innukamalt kui harilikult, kusjuures tema suu ümber tekkinud kortsudes tuli eriti teravasti nähtavale üks ootamatult toores ja ebameeldiv joon.
„Ja miks niisugused inimesed nagu teie üldse lapsi saavad? Kui te ei oleks isa, ei saaks ma teile midagi ette heita,” ütles Anna Pavlovna silmi mõtlikult üles tõstes.
„Je suis votre truu ori, et à vous seule je puis l’avouer. Minu lapsed – ce sont les entraves de mon existence. [20.] See on minu rist. Nõnda seletan ma seda endale. Que voulez vous? [21.] …” Ta jäi vait ning väljendas žestiga oma alistumist karmile saatusele.
Anna Pavlovna jäi mõttesse.
„Te pole kunagi mõelnud sellele, et oma kadunud poega Anatole’i naita. Kõneldakse,” ütles ta, „et vanatüdrukutel ont la manie des mariages [22.] . Ma ei tunne endal veel seda nõrkust olevat, aga mul on üks petite personne, kes on oma isaga väga õnnetu, une parente à-nous, une princesse [23.] Bolkonskaja.” Vürst Vassili ei vastanud, ehkki näitas seltskonnainimese kiiret taipu ja mälu ilmutava pealiigutusega, et ta võtab need teated arvesse.
„Ei, teate, see Anatole läheb mulle aastas maksma nelikümmend tuhat,” ütles ta, kuna ei suutnud nähtavasti oma kurbi mõtteid pidurdada. Ta vaikis pisut.
„Mis siis viie aasta pärast saab, kui see niiviisi kestab? Voilà l’avantage d’être père. [24.] Kas ta on rikas, see teie vürstitar?”
„Isa on väga rikas ja kitsi. Ta elab maal. Teate, see on see kuulus vürst Bolkonski, kes juba kadunud keisri ajal erru saadeti ja keda Preisi Kuningaks hüüti. Ta on väga tark mees, kuid tal on mõningaid veidrusi ja raske iseloom. La pauvre petite est malheureuse comme les pierres. [25.] Tal on üks vend, see, kes hiljuti Lise Meineniga abiellus, Kutuzovi adjutant. Ta tuleb täna siia.”
„Ecoutez, chère Annette, [26.] ” ütles vürst, kes oli äkitselt võtnud oma vestluskaaslase käe ja painutas seda millegipärast allapoole. „Arrangez-moi cette affaire et je suis votre ustavaim ori à tout jamais (orri, comme mon külavanem m’écrit des [27.] ettekannetes: oo-err-err-ii). Vürstitar on heast perekonnast ja rikas. Just nagu mulle tarvis on.”
Ja talle nõnda iseloomulike vabade ning familiaarsete graatsiliste liigutustega võttis ta õuedaami käe, suudles seda ja kiigutas siis veel oma käes, ise tugitoolis losakil, pilk mujal.
„Attendez, [28.] ” ütles Anna Pavlovna aru pidades. „Ma räägin juba täna Lise’iga (la femme du jeune Bolkonski [29.] ). Ja võib-olla lähebki asi korda. Ce sera dans votre famille que je ferai mon apprentissage de vieille fille. [30.] ”
1 Nii, vürst, Genua ja Lucca on siis Buonaparte perekonna teenismõisad. Jaa, ma hoiatan teid: kui te ei tunnista mulle, et meil käib sõda, kui te veel lubate endale kaitsta kõiki selle Antikristuse jõledusi, kõiki tema hirmsaid tegusid (jah, ma usun, et ta on Antikristus), siis ei tunne ma teid enam, siis ei ole teie enam mu sõber, ei ole enam minu truu ori, nagu te ikka ütlete. [ ↵ ]
2 Ma näen, et ajan teile hirmu peale. [ ↵ ]
3 Käesolevas väljaandes on prantsuskeelsete tekstilõikude vahenduse aluseks L. Tolstoi enda venekeelsed variandid vastavalt redigeerimiseks kasutatud originaalile (välja arvatud eri märkusega varustatud viited). [ ↵ ]
4 Kui Teil, krahv (või vürst), ei ole ees midagi paremat ja kui väljavaade veeta õhtu vaese haige juures Teid üleliiga ei kohuta, oleksin ma väga rõõmus, kui näeksin Teid täna kella seitsme ja kümne vahel enese juures, Annette Scherer. [ ↵ ]
5 Issand kui äge rünnak! [ ↵ ]
6 Ütelge kõigepealt, kulla sõber, kuidas on teie tervis? [ ↵ ]
7 Ma pean ütlema, et kõik need peod ja tulevärgid lähevad nüüd juba lausa talumatuks. [ ↵ ]
8 Ärge piinake mind. No mida siis Novosiltsevi depeši puhul ikkagi arvatakse? Teie teate kõik. [ ↵ ]
9 Mida arvatakse? Arvatakse, et Buonaparte on kõik sillad põletanud, ja paistab, et meie oleme omaltki poolt valmis sildu põletama. [ ↵ ]
10 See kurikuulus Preisimaa erapooletus on vaid lõks. [ ↵ ]
11 Muide /- - -/ vikont Mortemart, ta on suguluses Montmorencyga Rohanide kaudu. [ ↵ ]
12 abee Morio [ ↵ ]
13 keisrinna-ema [ ↵ ]
14 Paistab, et see parun on üks tühine mees. [ ↵ ]
15 Parun Funket on keisrinnale-emale soovitanud ta õde. [ ↵ ]
16 suurt lugupidamist [ ↵ ]
17 Muide, teie perekonnast /- - -/ kogu seltskonnas imetlust äratanud. Leitakse, et ta on ilus nagu päev. [ ↵ ]
18 Mis parata! Lafater ütleks, et mul pole isaarmastuse kühmu. [ ↵ ]
19 tobud [ ↵ ]
20 Ma olen teie /- - -/ ja võin seda tunnistada üksnes teile. /- - -/ Mu lapsed on minu olemasolu kammitsaks. [ ↵ ]
21 Mis parata? [ ↵ ]
22 olevat naitumise maania [ ↵ ]
23 tütarlaps /- - -/ meie sugulane, vürstitar [ ↵ ]
24 See on siis see isa-olemise kasu. [ ↵ ]
25 Vaeseke on õnnetu nagu kivid. [ ↵ ]
26 Kuulge, armas Annette. [ ↵ ]
27 Korraldage see asi mul ära ja ma olen igavesti teie /- - -/ nagu mu külavanem mulle kirjutab. [ ↵ ]
28 Oodake. [ ↵ ]
29 noore Bolkonski naisega [ ↵ ]
30 Ma hakkan teie perekonnas seda vanatüdrukute ametit harjutama. [ ↵ ]
