Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 16

Krahvinna oli visiitidest nii väsinud, et ei lubanud enam kedagi vastu võtta, ja uksehoidjale anti käsk kutsuda vaid kõiki, kes veel peaksid õnnitlema tulema, tingimata lõunale. Krahvinna tahtis nelja silma all rääkida oma lapsepõlvesõbratari vürstinna Anna Mihhailovnaga, keda ta polnud tolle Peterburist saabumise järel veel õieti näinudki. Nutetud ning meeldiva näoga Anna Mihhailovna nihutas end krahvinna tugitoolile lähemale.

„Sinuga olen ma täiesti avameelne,” ütles Anna Mihhailovna. „Meid vanu sõpru on ju nii vähe järele jäänud! Sellepärast peangi ma sinu sõprust väga kalliks.”

Anna Mihhailovna vaatas Veera poole ja jäi vait. Krahvinna surus oma sõbratari kätt.

„Veera,” ütles krahvinna vanemale tütrele, keda ta ilmselt ei sallinud. „Kuidas te küll midagi ei taipa? Kas sa ei tunne siis, et sa siin praegu üleliigne oled? Mine õdede juurde või ...”

Ilus Veera naeratas põlglikult, kuid ei solvunud nähtavasti mitte põrmugi.

„Kallis mamma, kui te oleksite ütelnud seda juba varem, oleksin ma kohe ära läinud,” sõnas ta ja läks oma toa poole. Ent diivanitoast möödudes märkas ta, et seal istusid sümmeetriliselt kahe akna juures kaks paari. Ta jäi seisma ja naeratas põlglikult. Sonja istus lausa Nikolai külje vastas, kuna too kirjutas talle albumisse värsse, mida esmakordselt elus oli luuletanud. Boriss ja Nataša istusid teise akna juures ning jäid vait, kui Veera sisse astus. Nataša ja Sonja vaatasid Veerale süüdlasliku ning õnneliku näoga otsa.

Neid armunud tüdrukuid oli lõbus ja liigutav näha, kuid Veeral ei olnud nende nägemisest ilmselt kuigi meeldivat tunnet.

„Kui mitu korda olen ma teid palunud,” ütles ta, „et te minu asju ei võtaks, teil on oma tuba.” Ta võttis tindipoti Nikolailt ära.

„Kohe, kohe,” ütles Nikolai sulge kastes.

„Te oskate ka kõike valel ajal teha,” sõnas Veera. „Äsja jooksite võõrastetuppa, nii et kõigil oli teie pärast piinlik.”

Sellest hoolimata või just sellepärast, et kõik, mis ta ütles, oli täiesti õige, ei vastanud talle keegi ja kõik neli vahetasid vaid isekeskis pilke. Veera viivitas veel siin toas, tindipott käes.

„Ja mis saladusi saab üldse olla teie vanuses Nataša ja Borissi vahel või teie vahel – ainult rumalused!”

„Ja mis puutub see sinusse, Veera?” lausus Nataša tasakesi eestkostval toonil.

Ta oli sel päeval nähtavasti kõikide vastu veel lahkem ja sõbralikum kui muidu.

„See on väga rumal,” ütles Veera, „mul on teie pärast piinlik. Mis saladused need on? ...”

„Igaühel on omad saladused. Meie sinusse ja Bergisse ei puutu,” lausus Nataša, kes läks ägedaks.

„Minu meelest ei puutu te sellepärast,” sõnas Veera, „et minu tegudes ei saa kunagi olla midagi inetut. Ja ma ütlen emale ära, kuidas sa Borissi kohtled.”

„Natalja Iljinišna kohtleb mind väga hästi,” ütles Boriss. „Ma ei saa kurta,” ütles ta.

„Jätke, Boriss, te olete üks suur diplomaat,” (sõna „diplomaat” oli lastel sageli suus selles erilises tähenduses, mille nemad sõnale andsid) „see on isegi igav,” ütles Nataša solvunult väriseval häälel. „Mis ta norib mu kallal?”

„Sina ei saa sellest iialgi aru,” ütles ta Veerale, „sest sa pole iial kedagi armastanud; sul ei ole südant sees, sa oled lihtsalt madame de Genlis,” (selle hüüdnime, mida nad pidasid väga solvavaks, oli Veerale pannud Nikolai) „ja sinu kõige suurem lõbu on teistele pahandusi teha. Koketeeri oma Bergiga, nii palju kui süda kutsub,” lausus ta kähku.

„Mina igatahes ei hakka külaliste ees noormehele järele jooksma ...”

„No nüüd said mis tahtsid,” torkas Nikolai vahele, „ütlesid kõigile halvasti ja rikkusid kõigi tuju ära. Lähme parem lastetuppa.”

Kõik neljakesi tõusid nagu heidutatud linnuparv ja läksid toast minema.

„Halvasti öeldi minule, mina pole kellelegi midagi ütelnud,” sõnas Veera.

„Madame de Genlis! Madame de Genlis!” kostsid naerused hääled ukse tagant.

Ilus Veera, kes kõigile nii ärritavalt ja ebameeldivalt mõjus, naeratas ning läks, ilmselt puudutamata sellest, mis talle oli öeldud, peegli ette ja kohendas särpi ning soengut: oma ilusat nägu silmitsedes paistis ta muutuvat veelgi külmemaks ja rahulikumaks.

Võõrastetoas läks jutt omasoodu edasi.

„Ah! chère,” kõneles krahvinna, „ka minu elu tout n’est pas rose. Kas ma siis ei näe, et du train que nous allons ^[1.] ei ole meil meie varandust kuigi kauaks! Ja selles kõiges on süüdi klubi ja mu mehe headus. Kui me maal elame, kas meil seal mingi puhkus on? Teatrietendused, jahid ja jumal teab mis. Aga mis nüüd minust! Räägi parem, kuidas sa kõik selle korraldasid. Ma imestan sageli, Annette, kuidas sina oma aastates kihutad, üksi sõidukis, kõik Moskvad ja Peterburid läbi, käid igasuguste ministrite ja igasuguste aukandjate jutul ning oskad kõigiga toime tulla, ma panen imeks! Kuidas see sul ometi korda läks? Mina näiteks ei oska midagi niisugust teha.”

„Ah, kullake!” vastas vürstinna Anna Mihhailovna. „Hoidku jumal, et sa tunda ei saaks, kui raske on lesepõli, ilma toeta, pojaga, keda armastad jumaldamiseni. Kõik õpitakse ära,” jätkas ta teatud uhkusega. „Minu protsess õpetas mind. Kui mul on vaja mõne aukandjaga kokku saada, kirjutan ma lühikese kirja: „Princesse une telle ^[2.] soovib näha seda ja seda”, võtan voorimehe ja sõidan kohale, kas kaks, kolm või isegi neli korda – kuni saan mida tahan. Mul on ükskõik, mis minust ka iganes mõeldakse.”

„Nii, ja keda sa siis Borjakese pärast palusid?” küsis krahvinna. „Sest nüüd on su poeg juba kaardiväeohvitser, aga Nikoluška alles junkur. Pole kedagi, kes mõne sammu astuks. Keda sa palusid?”

„Vürst Vassilit. Ta oli väga kena. Silmapilk nõus kõik tegema; ta kandis asja keisrile ette,” seletas vürstinna Anna Mihhailovna vaimustatult, olles täiesti unustanud kogu alanduse, mis ta oli pidanud oma sihi saavutamiseks üle elama.

„Kas ta on ka vanemaks jäänud, see vürst Vassili?” küsis krahvinna. „Ma ei ole teda näinud meie teatrietendustest saadik Rumjantsevite juures. Ja ma arvan, et ta on minu unustanud. Il me faisait la cour ^[3.] ,” lausus krahvinna naeratades.

„Ta on ikka endine,” vastas Anna Mihhailovna, „lahke mees, lausa sulab. Les grandeurs ne lui ont pas tourné la tête du tout. ^[4.] „Mul on kahju, et saan liiga vähe teie heaks teha, armas vürstinna,” ütles ta mulle, „aga käskige.” Jah, ta on tore mees ja suurepärane sugulane. Ja sa tead ju, Nathalie, kuidas ma oma poega armastan. Ma ei tea, mis ma tema õnne heaks küll teeksin. Kuid mu rahaasjad on niivõrd halvad,” jätkas Anna Mihhailovna nukralt ja tasemini, „niivõrd halvad, et ma olen praegu lihtsalt kohutavas olukorras. Mu õnnetu protsess neelab kõik, mis mul on, aga ei nihku edasi. Sa kujuta endale ette, et mul ei ole à la lettre ^[5.] kümmet kopikatki ja ma ei tea, mille eest Borissi mundrisse panna.” Ta võttis taskurätiku ja puhkes nutma. „Mul on vaja viissada rubla, aga mul on üksainus kahekümneviieline. Ma olen niisuguses olukorras, et … Mu ainus lootus on nüüd veel krahv Kirill Vladimirovitš Bezuhhov. Kui tema oma ristipoega toetada ei taha – tema ristis ju Borjat – ja talle midagi ülalpidamiseks ei määra, siis läheb kõik mu vaev ja hool vett vedama: minul ei ole talle millegi eest varustust muretseda.”

Krahvinna silmad läksid märjaks ja ta pidas omas mõttes millegi üle aru.

„Ma mõtlen sageli, ja võib-olla on see isegi patt,” ütles vürstinna, „aga ma mõtlen sageli, et näe, krahv Kirill Vladimirovitš elab üksi … see varandus on tohutu suur … ja milleks ta elab? Elu on talle koormaks – aga Borjal on elu alles ees.”

„Kindlasti jätab ta midagi Borissile,” lausus krahvinna.

„Jumal teab, chère amie ^[6.] ! Need rahamehed ja võimukandjad on hirmsad egoistid. Kuid ma lähen nüüd siiski koos Borissiga tema juurde ja ütlen kohe otse välja, milles asi seisab. Mõeldagu minust mis tahes, see on mulle tõesti ükskõik, kuna sellest oleneb mu poja saatus.” Vürstinna tõusis püsti. „Kell on praegu kaks, kell neli on teil lõunasöök. Ma jõuan veel.”

Ja nagu üks asjalik Peterburi daam, kes oskab aega kasutada, laskis Anna Mihhailovna poja enda juurde kutsuda ning läks koos temaga eestuppa.

„Hüvasti, kullake,” ütles ta krahvinnale, kes teda ukseni saatis, „soovi mulle edu,” lisas ta sosinal, et poeg ei kuuleks.

„Kas te lähete krahv Kirill Vladimirovitši juurde, ma chère?” küsis krahv söögitoast ja tuli samuti eestuppa. „Kui ta tervis parem on, kutsuge Pierre meile lõunale. Ta käis ju varem ikka meil ja tantsis lastega. Kutsuge tingimata, ma chère. Siis vaatame, millega Tarass täna silma paistab. Ta ütles, et krahv Orlovilgi polevat niisugust lõunasööki olnud, nagu meil täna tuleb.”

1 ei ole roosiaed /- - -/ meie elulaadi juures [ ↵ ]

2 Vürstinna see ja see. [ ↵ ]

3 Ta keerutas mu ümber. [ ↵ ]

4 Kõrge seisund ei ole teda teiseks teinud. [ ↵ ]

5 sõna otseses mõttes [ ↵ ]

6 mu sõber [ ↵ ]