Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 7

Anna Pavlovna võõrastetuba sai vähehaaval külalisi täis. Koos oli Peterburi koorekiht, ealt ja iseloomult üksteisest väga erinevad, kuid seltskonna poolest, milles nad kõik elasid, täiesti ühesugused inimesed; siin oli vürst Vassili tütar kaunitar Hélène, kes oli isale järele tulnud, et ühes temaga saadiku peole minna. Ta oli keisrinna monogrammi ja ballikleidiga. Kohal oli ka noor väike vürstinna Bolkonskaja, keda tunti kui la femme la plus séduisante de Pétersbourg ^[1.] , kes oli möödunud talvel mehele läinud ja nüüd enam raseduse tõttu suures seltskonnas ei käinud, kuid väiksematest suareedest siiski veel osa võttis. Samuti oli siin vürst Ippolit, vürst Vassili poeg, kes oli tulnud koos Mortemartiga ja teda esitlenud; ka abee Morio ja paljud teised olid kohal.

„Kas te olete juba näinud ma tante’i ^[2.] ” või „Kas te olete ma tante’iga tuttavad?” küsis Anna Pavlovna igalt saabuvalt külaliselt ja viis tolle täiesti tõsiselt ühe suurte lehvidega ehitud väikese vanaproua juurde, kes siis, kui külalised tulema hakkasid, oli teisest toast välja ilmunud; Anna Pavlovna lausus nende nime, pööras pikkamisi pilgu külaliselt ma tante’ile ja eemaldus jälle.

Kõik külalised täitsid selle kõigile võõra, kõigi jaoks igava ja kõigile tarbetu tädi tervitamise kombe. Anna Pavlovna jälgis tervitamist nukra ja piduliku osavõtlikkuse ning vaikiva heakskiiduga. Ma tante kõneles kõigile ühtesid ja samu sõnu nende tervisest, iseenda tervisest ja tema majesteedi keisrinna tervisest, mis oli praegu, jumal tänatud, jälle parem. Kõik tervitajad, kes viisakusest mingit ruttu ei ilmutanud, eemaldusid vanaprouast kergendustundega nagu pärast ränga kohuse täitmist, et siis juba kogu õhtu jooksul enam mitte kordagi tema juurde minna.

Noorel vürstinna Bolkonskajal oli näputöö kaasas, kuldtikandiga sametkotikeses. Vürstinna armas, õrnalt mustendavate vurruudemetega ülahuul ei ulatunud hästi hambaid varjama, kuid kerkis seda armsamini ja läks vahel veelgi armsamini torru ning laskus alumisele huulele. Nagu igati veetlevate naiste juures ikka, tundus ka tema puudus – lühike ülahuul ja poolavali suu – olevat just tema eriline, talle ainuomane ilu. Kõigil oli rõõm vaadata seda tervisest ja elulustist pakatavat ning ilusat tulevast ema, kes oma seisukorda nõnda kergelt talus. Vanahärradele ja tuimadele morni näoga noormeestele tundus, et nemadki saavad temasarnaseks, kui nad on temaga veidi aega koos viibinud ja kõnelnud. Kes temaga rääkis ja iga ta sõna juures kirgast naeratust ning säravvalgeid, lakkamatult välkuvaid hambaid nägi, see mõtles iseennastki täna eriliselt lahke olevat. Ja nõnda mõtles igaüks.

Väike vürstinna läks kergelt vaarudes, lühikeste tippivate sammudega, näputöökotike käsivarrel, ümber lauaotsa, kohendas rõõmsasti oma kleiti ja võttis diivanil, hõbedase teemasina lähedal istet, just nagu oleks kõik, mis ta iganes tegi, partie de plaisir ^[3.] niihästi talle endale kui ka kõigile teistele, kes teda ümbritsesid.

„J’ai apporté mon ouvrage, ^[4.] ” sõnas ta oma ridiküli suud lahti päästes kõigile korraga.

„Vaadake, Annette, ne me jouez pas un mauvais tour,” ütles ta perenaisele. „Vous m’avez écrit que c’était une toute petite soirée; voyez comme je suis attifée. ^[5.] ”

Ja ta näitas oma elegantset halli pitsidega kleiti, mis pisut altpoolt rindu oli laia paelaga vöötatud.

„Soyez tranquille, Lise, vous serez toujours la plus jolie, ^[6.] ” vastas Anna Pavlovna.

„Vous savez, mon mari m’abandonne,” jätkas Lise samal toonil, pöördudes kindrali poole, „il va se faire tuer. Dites moi, pourquoi cette vilaine guerre, ^[7.] ” ütles ta vürst Vassilile ja tegi vastust ootamata juttu vürst Vassili tütre ilusa Hélène’iga.

„Quelle délicieuse personne, que cette petite princesse! ^[8.] ” sõnas vürst Vassili tasa Anna Pavlovnale.

Varsti pärast väikest vürstinnat tuli üks kogukas ja paks pöetud peaga ja prillidega noormees, kellel olid jalas selle aja moele vastavad heledad püksid, ees kõrge žaboo ja seljas pruun frakk. See paks noormees oli Katariina-aegse kuulsa üliku, praegu Moskvas suremas oleva krahv Bezuhhovi vallaspoeg. Ta ei olnud veel kuskil ametis ja oli alles äsja tagasi tulnud välismaalt, kus oli kasvatuse saanud, ning viibis nüüd esimest korda seltskonnas. Anna Pavlovna tervitas teda kummardusega, mis oli ette nähtud tema salongi külastajate hierarhias kõige madalamal asuvatele isikutele. Ent sellest alamat sorti tervitusest hoolimata paistis Anna Pavlovna näost, kui ta siin Pierre’i nägi, rahutust ja hirmu, just nagu siis, kui nähakse midagi liiga suurt, mille koht ei ole siin. Pierre oli küll tõesti pisut suurem kui teised mehed siin toas, aga see hirm võis olla seotud vaid selle targa ning ühtlasi ujeda, tähelepaneliku ja loomuliku pilguga, mis Pierre’i selles võõrastetoas kõigist teistest eristas.

„C’est bien aimable à vous, monsieur Pierre, d’être venu voir une pauvre malade, ^[9.] ” ütles talle Anna Pavlovna ja vahetas kohkunud pilke tädiga, kelle juurde ta Pierre’i juhtis. Pierre kohmas midagi arusaamatut vastu ning otsis üha midagi oma pilguga. Ta kummardas rõõmsa ja lõbusa naeratuse saatel väikesele vürstinnale nagu lähedasele tuttavale ning astus auväärt tädi juurde. Anna Pavlovna hirm ei olnud sugugi ilmaaegne, sest Pierre läks tädi juurest jälle minema, ilma et oleks tema juttu majesteedi tervisest lõpunigi kuulanud. Anna Pavlovna peatas teda kohkunult sõnadega:

„Ega te ei tunne abee Moriot? See on väga huvitav mees ...” lausus ta.

„Jah, ma olen kuulnud, et tal on plaan, kuidas säilitada igavest rahu, ja see on väga huvitav, kuid vaevalt küll võimalik ...”

„Arvate? ...” ütles Anna Pavlovna, et midagi ütelda ja uuesti oma majaperenaisetoimingute juurde asuda, ent Pierre sai hakkama järjekordse ebaviisakusega. Alles oli ta vestluskaaslase sõnu lõpuni kuulamata minema läinud, nüüd hoidis ta oma jutuga kinni teist vestluskaaslast, kellel oli tarvis tema juurest ära minna. Ta langetas pea, ajas oma suured jalad harki ja hakkas Anna Pavlovnale tõestama, miks ta arvab, et abee plaan on pettekujutelm.

„Me räägime sellest hiljem,” ütles Anna Pavlovna naeratades.

Ja kui ta oli vabanenud noormehest, kes ei mõistnud elada, asus ta uuesti oma majaperenaisetoimingute juurde ning hoidis jälle silmad lahti ja kõrvad kikkis, valmis appi astuma, kui vestlus mõnes punktis soikuma kipub. Nagu ketrustöökoja peremees, kes, olles paigutanud töölised kohtadele, kõnnib oma ettevõttes ringi ja läheb mõne värtna liikumatust või erilist, kriiksuvat ja liiga valju vurinat märgates kärmesti selle juurde ning hoiab värtnat tagasi või paneb selle parajalt käima – nõnda astus ka Anna Pavlovna mööda oma võõrastetuba kõndides mõne vaikiva või liiga palju kõneleva ringi juurde ja pani ühe sõna või ümberpaigutusega taas käima ühtlaselt ja sündsalt veereva jutumasina. Ent keset seda hoolt paistis ta ikka tundvat erilist hirmu Pierre’i pärast. Ta saatis murelikke pilke Pierre’i poole, kui too läks kuulama, mida Mortemarti läheduses kõneldakse, või kui ta siirdus sealt teise ringi juurde, kus rääkijaks oli abee. Pierre’ile, kes oli saanud kasvatuse välismaal, oli Anna Pavlovna tänane suaree esimene, mida ta Venemaal nägi. Ta teadis, et siin on nüüd koos kogu Peterburi intelligents, ja tal võttis silmad kirjuks nagu lapsel mänguasjade poes. Ta kartis kogu aeg mõnd tarka juttu, mida siin võiks kuulda, kõrvust mööda lasta. Vaadates neid iseteadlikke ja säravaid nägusid, mis siin kõik koos olid, ootas ta kogu aeg mingit erilist tarkust. Lõpuks läks ta Morio juurde. Talle paistis siinne jutt huvitav olevat ja ta peatus ning jäi ootama juhust avaldada ka oma mõtteid, nagu noored inimesed ikka armastavad teha.

1 kõige võluvamat naist Peterburis [ ↵ ]

2 mu tädi [ ↵ ]

3 lõbustus [ ↵ ]

4 Ma võtsin töö kaasa. [ ↵ ]

5 Ärge tehke minuga paha nalja; /- - -/ te kirjutasite mulle, et teil on õige väike koosviibimine. Vaadake, kuidas ma riides olen. [ ↵ ]

6 Olge rahulik, Liisa, te olete ikka kõige ilusam. [ ↵ ]

7 Teate, mu mees jätab mu üksi /- - -/ ja läheb surma. Ütelge, milleks see jõle sõda. [ ↵ ]

8 Milline armas olend on see väike vürstinna! [ ↵ ]

9 Härra Pierre, see on teist väga armas, et te vaest haiget vaatama tulite. [ ↵ ]