Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 15

Kui Nataša võõrastetoast väljus ja jooksu pistis, ei jooksnudki ta kaugemale kui lilletoani. Selles ruumis peatus ta ning jäi kuulatama võõrastetoast kostvat juttu ja ootama Borissi väljumist. Ta oli juba kannatust kaotamas, lõi jalga vastu maad ja pidi peaaegu nutma puhkema, et Boriss silmapilk ei tulnud, kui kostsid noormehe mitte just aeglased ja mitte ka kiired, vaid mõõdukad sammud. Nataša lipsas kähku lilletünnide vahele ja peitis enese ära.

Boriss jäi keset tuba seisma, vaatas ringi, pühkis ära ühe kübeme oma mundrikuue varrukalt, astus peegli ette ja silmitses oma ilusat nägu. Nataša piilus vaikselt oma peidupaigast, oodates, mis Boriss nüüd teeb. Boriss seisis pisut peegli ees, naeratas ja kõndis siis välisukse poole. Nataša tahtis teda hõigata, kuid mõtles ümber.

„Las otsib!” ütles ta enesele. Vaevalt oli Boriss välja läinud, kui teisest uksest tuli sisse õhetav Sonja, kes sosistas midagi vihaselt läbi pisarate. Nataša surus maha oma esimese liigutuse – joosta tema juurde – ning jäi oma peidupaika otsekui nähtamatuks tegeva mütsi alla ja piilus sealt, mis maailmas toimub. Ta tundis üht uut ja isevärki naudingut. Sonja sosistas midagi ja saatis aeg-ajalt pilke võõrastetoa ukse poole. Uksest tuli Nikolai.

„Sonja? Mis sul on? Kuidas siis niiviisi võib?” ütles Nikolai tema juurde rutates.

„Ei midagi, pole midagi, jätke mind!” – Sonja nuuksatas.

„Ei, ma tean küll!”

„Väga hea, kui teate, eks minge siis tema juurde.”

„Sooonja! Üksainus sõna! Kes siis niiviisi palja ettekujutuse pärast mind ja iseennast piinab?” kõneles Nikolai ning võttis Sonja käe.

Sonja ei tõmmanud kätt ära ja jättis nutu järele. Nataša vaatas neid oma peidupaigast liikumatult, hinge kinni hoides, silmad säramas. Mis nüüd tuleb?

„Sonja! Terve maailm ei lähe mulle korda! Sina üksi oled mulle kõik,” kõneles Nikolai. „Ma tõestan seda sulle veel.”

„Mulle ei meeldi, kui sa niiviisi räägid.”

„Ma siis ei räägi rohkem, anna andeks, Sonja!” Ta tõmbas Sonja enese vastu ja suudles teda.

Oi kui tore, käis Natašal peast läbi, ja kui Sonja koos Nikolaiga toast lahkus, järgnes ta neile ja kutsus Borissi enda juurde.

„Boriss, tulge siia,” ütles ta paljutähendava ja kavala näoga. „Ma pean teile ühte asja ütlema. Siia, siia,” kutsus ta ja viis Borissi lilletuppa sinna kohta tünnide vahele, kus ta peidus oli olnud. Boriss järgnes talle, naeratus näol.

„Mis üks asi see siis on?” küsis noormees.

Nataša kohmetus, vaatas ringi, märkas tünnil oma mahajäetud nukku ja võttis selle kätte.

„Suudelge nukku,” ütles ta.

Boriss vaatas teraselt, pilk lahke, ta elevil näkku ega vastanud midagi.

„Ei taha? No siis tulge siia,” ütles Nataša, läks sügavamale lillede vahele ja viskas nuku käest. „Tulge lähemale, lähemale!” sosistas ta. Ta haaras ohvitseri kuuekäänistest kahe käega kinni ja tema õhetavast näost paistis pidulikkust ning hirmu.

„Aga kas te mind tahaksite suudelda?” sosistas ta vaevukuuldavalt, ise Borissi altkulmu silmitsedes, naeratades ja peaaegu nuttes ärevusest.

Boriss punastas.

„Küll te olete naljakas!” ütles ta Nataša poole kummardudes ja veelgi rohkem punastades, ei võtnud aga midagi ette, vaid jäi ootama.

Nataša hüppas äkitselt tünni otsa, nii et oli nüüd pikem kui Boriss, võttis tal mõlema käega pea ümbert kinni, nii et ta peenikesed paljad käsivarred kooldusid ülalpool noormehe kaela, raputas juuksed selja taha ja suudles teda otse huultele.

Siis lipsas ta pottide vahelt alla teisele poole lilli ja jäi seisma, pea rinnal.

„Nataša,” sõnas Boriss, „te teate, et ma teid armastan, aga …”

„Kas te olete minusse armunud?” katkestas teda Nataša.

„Jah, ma olen teisse armunud, kuid palun, ärgem nii tehkem nagu praegu … veel neli aastat ... siis palun ma teie kätt.”

Nataša mõtles järele.

„Kolmteist, neliteist, viisteist, kuusteist …” luges ta oma peenikestel sõrmedel. „Tore! Nii et see on siis otsustatud?”

Ja tema elevil nägu valgustas rõõmu ning rahunemise naeratus.

„Otsustatud!” ütles Boriss.

„Kas igaveseks?” küsis tüdruk. „Kohe surmani?”

Ja ta võttis noormehel käe alt kinni ning läks, nägu õnnelik, temaga vaikselt diivanituppa.