Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 13

Tekkis vaikus. Krahvinna vaatas külalisele otsa ja naeratas meeldivalt, varjamata siiski, et ta ei kurvastaks nüüd põrmugi, kui külaline püsti tõuseks ja ära läheks. Külalise tütar sättis juba oma kleiti, vaadates küsivalt ema poole, kui korraga kuuldus kõrvaltoast mitme paari ukse poole jooksvate jalgade müdinat ning ettejäänud ja ümberlükatud tooli kolinat, ja tuppa jooksis kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes peitis midagi oma lühikese musliinseeliku varju ja jäi keset tuba seisma. Oli ilmne, et ta oli kogemata, jooksuhoogu õigesti arvestamata, nii kaugele tuisanud. Samal silmapilgul ilmusid uksele vabarnapunase kraega üliõpilane, kaardiväeohvitser, viieteistkümneaastane tütarlaps ja paks punapõskne lühikese kuuega poiss.

Krahv kargas püsti, käed laiali, ja püüdis sissejooksnud tüdruku end siia-sinna käänates oma käte vahele.

„Ahaa, siin ta on!” hüüdis krahv naerdes. „Nimepäevalaps! Ma chère nimepäevalaps!”

„Ma chère, il y a un temps pour tout, ^[1.] ” ütles krahvinna teeseldud karmusega. „Sa hellitad teda alalõpmata, Elie,” lisas ta mehele.

„Bonjour, ma chère, je vous félicite,” lausus külaline. „Quelle délicieuse enfant! ^[2.] ” lisas ta emale.

Mustade silmade ja suure suuga inetu, kuid elav tüdruk oma paljaste, kiire jooksu peale pihikust välja tunginud lapseõlgadega, selja taha langevate mustade lokkidega, peenikeste katmata käsivartega, jalas pitsidega püksikesed ja väikeste pöidade otsas lahtised kingad, oli selles armsas eas, kus tüdruk ei ole enam laps ja laps ei ole veel neiu. Kui ta oli isa käest lahti rabelnud, jooksis ta ema juurde ja peitis ema karmile märkusele vähimatki tähelepanu pööramata oma õhetava näo ta mantilja pitsisse ning puhkes naerma. Ta naeris ja kõneles seosetult nukust, mille ta oma seeliku varjust välja võttis.

„Vaadake! … Nukk … Mimi … Vaadake …”

Ja rohkem ei suutnud Nataša rääkida (tema meelest oli kõik nii naljakas). Ta langes emale sülle ja pahvatas nõnda valjusti ja kõlavalt naerma, et kõik ja isegi peen külaline tahtmatult kaasa naersid.

„No mine nüüd, mine kõige oma peletisega!” ütles ema ja tõukas tütre pahameelt teeseldes eemale. „See on mu noorem tütar,” lausus ta külalisele.

Nataša tõstis hetkeks näo ema pitsräti seest, vaatas emale läbi naerupisarate alt üles otsa ja peitis näo uuesti ära.

Külaline, kes oli sunnitud seda perekondlikku stseeni imetlema, pidas vajalikuks sellest kuidagiviisi osa võtta.

„Ütelge, mu armas,” kõnetas ta Natašat, „kes see Mimi teile on? Vist kindlasti tütar?”

Natašale ei meeldinud see titade meelitamise toon, millega külaline teda kõnetas. Ta ei lausunud sõnagi ja vaatas külalisele tõsiselt otsa.

Kogu see noorem põlvkond – vürstinna Anna Mihhailovna ohvitserist poeg Boriss, krahvi vanem poeg üliõpilane Nikolai ja viieteistkümneaastane õetütar Sonja ning kõige noorem poeg, väike Petruša – kõik nad olid võõrastetoas istet võtnud ja püüdsid silmanähtavalt seda elevust ning lõbusust, millest alles tuksles nende viimane kui kiud, viisakuse piiridesse suruda. Oli näha, et seal, tagumistes tubades, kust nad kõik nii suure hooga siia olid jooksnud, olid nende jutud olnud lõbusamad kui siinne vestlus linna keelepeksust, ilmast ja comtesse Apraksine’ist. Aeg-ajalt piidlesid nad üksteist ja suutsid vaevu naeru tagasi hoida.

Kaks noormeest, üliõpilane ja ohvitser, lapsepõlvesõbrad, olid ühevanused, mõlemad ilusad poisid, kuid ei sarnanenud teineteisega. Boriss oli pikk linalakk noormees ja ta ilusa rahuliku näo jooned olid korrapärased ning peened. Nikolai oli lühike, lokkis pea ja avala näoga noor poiss. Ta ülahuulel tärkas juba musti udemeid ja kogu ta nägu väljendas tarmukust ning vaimustust. Nikolai läks võõrastetuppa tulles kohe näost punaseks. Oli näha, et ta otsib, kuid ei leia, mida ütelda; Boriss seevastu kogus end silmapilk ja seletas rahulikult, naljatoonil, et ta tunneb seda Mimi-nimelist nukku juba sellest ajast, kui too oli alles noor rikkumata ninaga tütarlaps, kuidas nukk oli tema silma all viie aastaga tunduvalt vananenud ja kuidas ta pähe oli tekkinud üle kogu pealae ulatuv pragu. Seda öeldes vaatas ta Natašale otsa. Nataša keeras talle selja ning piilus nooremat venda, kes, silmad kissis, hääletust naerust rappus, ja suutmata end enam tagasi hoida, hüppas üles ning jooksis toast välja nii kiiresti nagu ta väledad jalad võtsid. Boriss jäi tõsiseks.

„Te tahtsitegi vist juba minema hakata, maman! Kas soovite tõlda?” küsis ta emalt naeratades.

„Jah, mine, mine, lase tõld valmis seada,” naeratas ema talle vastu.

Boriss läks tasakesi uksest välja ning järgnes Natašale; paks poiss jooksis vihaselt neile järele, otsekui pahandaks ta segaduse üle, mis tema toimingutes oli sündinud.

1 Mu armas, igal asjal on oma aeg. [ ↵ ]

2 Tere, mu armas, õnnitlen teid. /- - -/ Milline kena lapsuke! [ ↵ ]