Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 11

Kõrvaltoast kostis kleidi kahinat. Vürst Andrei raputas end nagu ärgates ja ta nägu võttis sellesama ilme, mis tal oli olnud Anna Pavlovna võõrastetoas. Pierre laskis jalad diivanilt alla. Vürstinna astus sisse. Nüüd oli tal seljas juba teine, kodune, kuid niisama elegantne ja värske kleit. Vürst Andrei tõusis püsti ja tõstis talle tugitooli viisakalt lähemale.

„Ei tea miks, mõtlen ma sageli,” alustas vürstinna – prantsuse keeles nagu alati –, kui ta end kärmesti ning hoolikalt tugitooli istuma sättis, „miks ei ole Annette mehele läinud? Kui rumalad te kõik olete, messieurs, et ei ole temaga abiellunud. Te vabandage mind, kuid teie ei taipa naistest mitte kui midagi. Milline vaidleja te küll olete, härra Pierre!”

„Ma vaidlen alati ka teie mehega; ma ei saa aru, miks ta tahab sõtta minna,” ütles Pierre vürstinnale ilma vähimagi häbelikkuseta (mis on nii tavaline noore mehe läbikäimises noore naisega).

Vürstinna võpatas. Pierre’i sõnad näisid teda valusasti puudutavat.

„Ah, just seda ütlen ka mina!” sõnas ta. „Ma ei mõista, mitte ei mõista, miks mehed ei saa ilma sõjata elada. Mispärast meie, naised, midagi ei taha, miks meile midagi tarvis ei ole? Olge nüüd teie meile kohtumõistjaks. Ma ütlen talle ikka, et siin on ta onu adjutant, et see on hiilgav positsioon. Kõik tunnevad teda ja kõik hindavad teda nii väga. Alles hiljuti kuulsin ma Apraksinite juures, kuidas üks daam küsis: „C’est ça le fameux prince André?” Ma parole d’honneur! ^[1.] ” Ta puhkes naerma. „Teda võetakse kõikjal nii kenasti vastu. Ta võiks väga kergesti ka tiibadjutandiks saada. Teate, keiser rääkis temaga väga armulikult. Me arutasime seda Annette’iga, seda oleks väga kerge korraldada. Kuidas teie arvate?”

Pierre vaatas vürst Andreile otsa, ja märganud, et see jutt ta sõbrale ei meeldi, jäi vastuse võlgu.

„Millal te ära sõidate?” küsis ta.

„Ah! ne me parlez pas de ce départ, ne m’en parlez pas. Je ne veux pas en entendre parler, ^[2.] ” alustas vürstinna niisama kapriisselt ja kelmikalt, nagu ta oli kõnelnud võõrastetoas Ippolitiga, mis aga ilmselt kuidagi ei sobinud perekondlikku ringi, kuhu Pierre kuulus otsekui üks selle liikmeist. „Täna, kui ma mõtlesin, et kõik need kallid vahekorrad tuleb katkestada ... Ja siis, tead, André?” Ta pilgutas mehele paljutähendavalt silma. „J’ai peur, j’ai peur! ^[3.] ” sosistas ta selga väristades.

Mees vaatas talle otsa niisuguse näoga, nagu imestaks, et näeb peale iseenda ja Pierre’i veel kedagi siin toas viibivat, kuid pöördus siiski külma viisakusega küsivalt naise poole.

„Mida sa kardad, Liisa? Ma ei saa kuidagi aru,” ütles ta.

„Just niisugused egoistid on kõik mehed; kõik, kõik on egoistid! Ise jätab mu oma tujude pärast, jumal teab mispärast maha ja paneb üksinda maale vangi.”

„Isa ja õe juurde, ära unusta,” lausus vürst Andrei tasa.

„Sellegipoolest üksinda, ilma minu sõpradeta ... Ja tahab veel, et ma ei kardaks.”

Tema toon oli nüüd juba torisev, ta ülahuul kerkis veidi ja andis ta näole mitte enam rõõmsa, vaid metslooma, orava ilme. Ta jäi vait, just nagu oleks sündmatuks pidanud Pierre’i juuresolekul oma rasedusest kõnelda, kuna asja tuum just selles oligi.

„Ma ei saa ikkagi aru, de quoi vous avez peur ^[4.] ,” ütles vürst Andrei pikkamisi, silmi naiselt pööramata.

Vürstinna punastas ja rehmas lootusetult kätega.

„Non, André, je dis que vous avez tellement, tellement changé … ^[5.] ”

„Sinu arst on sul käskinud varakult voodisse heita,” ütles vürst Andrei. „Sa peaksid magama minema.”

Vürstinna ei lausunud sõnagi, ent järsku hakkas ta lühike vurruudemetega ülahuul värisema; vürst Andrei tõusis püsti, kehitas õlgu ja kõndis üle toa.

Pierre vaatas imestunult ning naiivselt läbi prillide kord teda, kord vürstinnat ja tegi liigutuse, nagu oleks temagi tahtnud püsti tõusta, kuid siis uuesti ümber mõtelnud.

„Mis läheb see mulle korda, et härra Pierre siin on,” ütles väike vürstinna äkitselt ja ta kena näoke moondus korraga nutuseks grimassiks. „Ma tahtsin juba ammugi küsida, André: miks oled sa minu vastu nõnda muutunud? Mis olen ma sulle teinud? Sa lähed sõjaväkke, sul ei ole minust kahju. Mispärast?”

„Lise!” ütles vürst Andrei ainult, kuid selles ainsas sõnas oli niihästi palve kui ka ähvardus, ja mis peaasi, veendumus, et vürstinna varsti oma sõnu kahetseb, kuid vürstinna jätkas kiirustades:

„Sa kohtled mind nagu haiget või last. Ma näen kõik. Kas sa pool aastat tagasi ka niisugune olid?”

„Lise, ma palun teid, jätke järele,” ütles vürst Andrei veelgi väljendusrikkamalt.

Pierre, kes selle kõneluse ajal ikka rohkem ja rohkem ärevile oli läinud, tõusis püsti ja astus vürstinna juurde. Nagu näha, ei suutnud ta pisaraid taluda ja oli ise valmis nutma puhkema.

„Rahunege, vürstinna. Teile paistab see nii, sellepärast et, ma kinnitan teile, ma olen ise kogenud … seepärast … sellepärast et … Ei, vabandage, võõras on siin üleliigne … Ei, rahunege … Hüvasti …”

Vürst Andrei hoidis teda kättpidi tagasi.

„Ei, oota, Pierre. Vürstinna on nõnda hea, et ei taha võtta mult rõõmu seda õhtut sinu seltsis veeta.”

„Muidugi, tema mõtleb ainult iseenda peale,” lausus vürstinna vihapisaraid tagasi hoidmata.

„Lise,” sõnas vürst Andrei kuivalt, kusjuures tema toon oli jõudnud niisugusele astmele, mis näitab, et kannatus on otsas.

Vürstinna ilusa näokese vihane oravailme asendus järsku võluva ning kaastunnet äratava hirmuga; ta vaatas mehele oma kaunite silmadega altkulmu otsa ja nüüd oli tal selline arglik ning süüdlaslik nägu nagu koeral, kes kiiresti, kuid nõrgalt oma sorgus saba liputab.

„Mon dieu, mon dieu! ^[6.] ” lausus vürstinna ja astus, üks käsi hoidmas kleidi volte, mehe juurde ning suudles teda laubale.

„Bonsoir, Lise, ^[7.] ” ütles vürst Andrei, kes tõusis püsti ja suudles tal viisakalt kätt nagu võõral daamil.

Sõbrad vaikisid. Kumbki neist ei alustanud juttu. Pierre vaatas aeg-ajalt vürst Andreile otsa, vürst Andrei hõõrus laupa oma väikese käega.

„Lähme õhtust sööma,” ütles ta ohates, kui oli püsti tõusnud ja ukse poole läks.

Nad astusid uhkesti, vastselt ja luksuslikult sisustatud söögituppa. Kõik alates salvrätikutest kuni lauahõbeda, fajansi ja kristallini kandis seda erilist uudsuse pitserit, mis on omane noorte abikaasade majapidamisele. Keset õhtusööki toetas vürst Andrei küünarnukid lauale ja hakkas nagu inimene, kellel on juba ammu midagi südame peal ja kes on korraga otsustanud kõik välja ütelda, rääkima niisuguse närvilise ärritusega, mida Pierre polnud sõbra juures veel kunagi näinud.

„Ära abiellu iialgi, mitte iialgi, mu sõber; minu nõuanne sulle on: ära abiellu enne, kui sa võid endale ütelda, et oled teinud juba kõik, milleks sa võimeline oled, ja mitte enne, kui oled lakanud armastamast seda naist, kelle oled endale välja valinud, kui näed teda selgesti, sest vastasel korral eksid sa rängalt ja parandamatult. Abiellu siis, kui oled rauk, kes enam kuhugi ei kõlba ... Sest muidu on lõpp kõigel, mis sinus head ja ülevat on. Kõik läheb raisku tühiste asjade peale. Jaa, jaa, jaa! Ära vaata mind nii imestunult. Kui sa endalt tulevikus midagi ootad, siis tunned sa igal sammul, et sinu jaoks on kõik läbi, kõik on suletud peale võõrastetoa, kus sa seisad ühel ja samal pulgal õueteenrite ja idiootidega … Ah tühja! …”

Ta lõi energiliselt käega.

Pierre võttis prillid eest, mispeale ta nägu muutus veelgi heasüdamlikumaks, ja vaatas üllatunult sõbrale otsa.

„Minu kaasa,” jätkas vürst Andrei, „on tore naine. Ta on üks neid väheseid naisi, kellega oma au pärast muretu võib olla; aga, oh jumal, mis ma küll kõik annaksin selle eest, et ei peaks naisemees olema! Sa oled ainuke ja esimene, kellele ma seda ütlen, sest ma armastan sind.”

Vürst Andrei sarnanes seda kõneldes veel vähem kui enne tolle Bolkonskiga, kes oli losutanud Anna Pavlovna tugitoolis ja pressinud, silmad pilukil, läbi hammaste prantsuskeelseid fraase. Ta kuivetu nägu võbeles iga lihase närvilisest elavusest; silmad, milles elu tuli enne näis kustunud olevat, kiirgasid nüüd heledat ja erksat sära. Oli näha, et mida elutum ta paistis oma igapäevases olekus, seda energilisem oli ta ärrituse silmapilkudel.

„Sa ei saa aru, miks ma seda räägin,” jätkas ta. „See on ju terve elulugu. Sina ütled: Buonaparte, tema karjäär,” lausus ta, ehkki Pierre praegu Buonapartest ei kõnelnud. „Sina ütled: Buonaparte; aga Buonaparte oli vaba, kui ta töötas ja samm-sammult oma eesmärgile lähenes, tal ei olnud midagi muud kui eesmärk – ja ta saavutas selle. Kuid seo ennast naisega, ja sa kaotad igasuguse vabaduse, nagu oleks sind jalgpakku pandud. Ja kõik sinu lootused ja jõuvarud, kõik vaid vaevavad sind ja sünnitavad piinavat kahetsust. Võõrastetoad, keelepeks, ballid, auahnus ja tühisus – see on see nõiaring, millest ma välja ei pääse. Nüüd lähen ma sõtta, kõige suuremasse sõtta, mida iganes on peetud, aga ma ei tea midagi ega kõlba kuhugi. Je suis très aimable et très caustique, ^[8.] ” jätkas vürst Andrei, „ja Anna Pavlovna juures kuulatakse mind. Ja see rumal seltskond, milleta mu naine elada ei saa, ja need naised… Kui sa ainult teaksid, mida kujutavad endast toutes les femmes distinguées ^[9.] ja üldse naised! Mu isal on õigus. Egoism, auahnus, nürimeelsus ja tühisus kõiges – seda on naised, kui nad näitavad endid nii, nagu nad on. Vaatad neid seltskonnas, ja paistab, nagu oleks midagi; aga ei ole midagi, mitte midagi, mitte midagi! Jah, ära abiellu, kulla mees, ära abiellu,” lõpetas vürst Andrei.

„Minu meelest on naljakas,” ütles Pierre, „et teie ennast, ennast kõlbmatuks ja oma elu rikutud eluks peate. Teil on kõik, kõik ees. Ja te võite …”

Ta ei ütelnud, mida, kuid juba tema toon näitas, kui kõrgelt ta sõpra hindab ja kui palju temast tulevikus ootab.

Kuidas ta võib niiviisi rääkida, mõtles Pierre. Pierre pidas vürst Andreid täiuse eeskujuks, ja nimelt sellepärast, et vürst Andreis olid kõrgeimal määral ühendatud kõik need omadused, mida Pierre’il ei olnud ja mida kõige täpsemalt võiks määratleda mõistega tahtejõud. Pierre oli alati imetlenud vürst Andrei võimet igasuguste inimestega rahulikult ümber käia, tema haruldast mälu, eruditsiooni (kõike oli ta lugenud, kõike ta teadis, kõigest oli tal aimu) ja kõige rohkem tema võimet töötada ning õppida. Ja kui Pierre’i sageli hämmastas, et Andreil puudub täiesti võime unistavalt filosofeerida (mis oli Pierre’ile eriti iseloomulik), siis ei näinud ta ka selles mitte puudust, vaid jõudu.

Kõige paremates, sõbralikumates ja lihtsamates vahekordades on vaja meelitust või kiitust, nii nagu ratastele on vaja määret, et need sõidaksid.

„Je suis un homme fini, ^[10.] ” ütles vürst Andrei. „Mis minust kõnelda? Kõneleme parem sinust,” lausus ta, kui oli pisut vaikinud ja oma lohutavate mõtete üle muianud. See muie peegeldus samal hetkel vastu Pierre’i näolt.

„Ja mida on minust kõnelda?” kostis Pierre, kelle suu venis muretule ja rõõmsale naerule. „Mis olen mina? Je suis un bâtard! ^[11.] ” Ning ta läks järsku näost tumepunaseks. Paistis, et ta oli teinud suure pingutuse, et seda ütelda. „Sans nom, sans fortune … ^[12.] Ja mis siis, kuigi …” Ent ta ei ütelnud, mis kuigi. „Ma olen esialgu alles vaba ja mul on hea olla. Ma ei tea ainult kuidagi, millest ma peaksin alustama. Ma tahtsin tõsiselt teiega nõu pidada.”

Vürst Andrei vaatas teda heasüdamlikul pilgul. Kuid selles sõbralikus ning lahkes pilgus oli siiski tunda teadlikkust oma üleolekust.

„Sa oled mulle kallis, ja eriti sellepärast, et oled ainus loomulik inimene kogu meie seltskonna hulgas. Sul on hea. Vali mis tahad, see on ükskõik. Sina sobiksid igale poole hästi; ainult – jäta see nende Kuraginite juures käimine ja niisugune elu. See ei sobi sulle kuidagi, kõik need joomingud ja husaarlus ja kõik ...”

„Que voulez-vous, mon cher,” ütles Pierre õlgu kehitades, „les femmes, mon cher, les femmes! ^[13.] ”

„Ma ei mõista,” kostis Andrei. „Les femmes comme il faut, see on teine asi; aga Kuragini les femmes, les femmes et le vin ^[14.] – ei, ma ei mõista!”

Pierre elas vürst Vassili Kuragini majas ja tegi kaasa ulaelu, mida elas tolle poeg Anatole, seesama Anatole, keda parandamise otstarbel taheti paari panna vürst Andrei õega.

„Teate mis,” ütles Pierre, nagu oleks talle äkitselt üks õnnelik mõte pähe tulnud, „tõsijutt, ma olen seda ammugi mõtelnud. Niisuguse elu sees ei suuda ma midagi otsustada ega kaaluda. Pea valutab, raha ei ole. Ta kutsus mind täna, ma ei lähe.”

„Anna mulle ausõna, et sa enam ei lähegi!”

„Ausõna!”

Kell oli öösi juba kahe peal, kui Pierre sõbra juurest lahkus. Öö oli läbipaistev Peterburi juuniöö. Pierre istus voorimehe kalessi, et sõita koju. Kuid mida lähemale ta kodule jõudis, seda enam tundis ta, et sel ööl, mis on rohkem nagu õhtu või hommik, on võimatu uinuda. Piki tühje uulitsaid oli kaugele näha. Teel meenus Pierre’ile, et täna õhtul pidi Anatole Kuragini juures koos olema harilik mänguseltskond, ja harilikult järgnes siis jooming, mis lõppes Pierre’i ühe armsama lõbustusega.

Tore oleks Kuragini seltskonda minna, käis tal peast läbi. Kuid otsekohe meenus talle ka vürst Andreile antud ausõna, et ta enam Kuragini seltskonda ei lähe.

Ja otsekohe tuli tal nagu enamasti inimestel, kelle kohta öeldakse, et nad on nõrga iseloomuga, nii kange tahtmine veel üks kord seda talle nõnda tuttavat ulaelu maitsta, et ta otsustas ikkagi minna. Ja otsekohe tuli talle pähe mõte, et antud sõna ei tähenda midagi, sest enne kui vürst Andreile oli ta andnud sõna vürst Anatole’ile, et ta tema juurde tuleb; ja lõppude lõpuks, käis tal peast läbi, on need ausõnad ju niisugused tinglikud asjad, millel ei ole mingit kindlat mõtet, eriti veel, kui kujutleda, et võib-olla juba homme on ta kas surnud või on juhtunud temaga midagi niisugust, et enam ei ole ei au ega häbi. Pierre’ile tulid sageli pähe seda laadi arutlused ning hävitasid kõik tema otsused ja kavatsused. Ta laskis keerata Kuragini poole.

Sõitnud ühe suure, ratsakaardiväe kasarmute juures asuva maja treppi, kus Anatole elas, läks ta valgustatud trepist üles ning lahtisest uksest sisse. Eestoas ei olnud ühtki hingelist; siin vedeles tühje pudeleid, mantleid, kalosse, oli tunda viinalõhna ja kostis kauget jutukõma ning kisa.

Mäng ja õhtusöök olid juba lõppenud, kuid külalised ei olnud veel laiali läinud. Pierre viskas mantli seljast ning astus sisse esimesse tuppa, kus õhtusöögi ülejäägid olid alles laual ja üks teener, kes arvas, et keegi teda ei näe, tühjendas salaja poolikuid klaase. Kolmandast toast kostis madinat, valju naeru, tuttavate häälte hüüdeid ja karu möiratusi. Umbes kaheksa noort meest seisid summas, näod tõsised peas, ühe avatud akna all. Kolm jändasid noore karuga, keda üks keti otsas sikutas ja temaga teist hirmutas.

„Panen sada Stevensi peale!” hüüdis üks.

„Aga et keegi ei toetaks!” karjus teine.

„Mina vean kihla Dolohhovi peale!” karjus kolmas. „Löö lahti, Kuragin.”

„Kuulge, jätke see karu rahule, siin käib kihlvedu.”

„Hinge tõmbamata, muidu ei loe,” hõikas neljas.

„Jakov! Too pudel, Jakov!” kamandas peremees, ilus pikk noormees, kes seisis salga keskel, seljas vaid õhuke, rinna eest lahti päästetud särk. „Pidage, härrased! Seal ta on, meie armas sõber Petruša,” tervitas ta Pierre’i.

Teine hääl, mis kuulus lühikesele selgete siniste silmadega mehele ja rabas eriti siin kõigi nende purjus häälte hulgas oma kaine kõlaga, hüüdis akna juurest:

„Tule siia – löö käed lahti!” See oli Dolohhov, Semjonovski polgu ohvitser, suur kaardimängija ning riiukukk, kes elas Anatole’iga ühes korteris. Pierre vaatas rõõmsa näoga ringi ja naeratas.

„Ma ei saa millestki aru. Milles on asi?” küsis ta.

„Pidage, ta on kaine. Anna pudel,” ütles Anatole, ja haaranud laualt klaasi, astus Pierre’i juurde.

„Kõigepealt joo!”

Pierre jõi, klaas klaasi järel, ning silmitses altkulmu juba joobnud külalisi, kes uuesti akna alla summa kogunesid, ja kuulas nende juttu. Anatole kallas muudkui talle veini ja seletas, et Dolohhovil on praegu siin inglise meremehe Stevensiga kihlvedu, et tema, Dolohhov, joob kolmanda korruse aknal, istukil, jalad väljapoole rippu, tühjaks pudeli rummi.

„Joo aga põhjani,” ütles Anatole, kui ta Pierre’ile viimast klaasitäit pakkus, „muidu ei lase ma sind kuskile!”

„Ei, ma ei taha,” vastas Pierre Anatole’i eest ära lükates ning läks akna juurde.

Dolohhov hoidis inglasel käest kinni ja luges selgesti punkthaaval üles kõik kihlveo tingimused, teadustades neid eeskätt Anatole’ile ja Pierre’ile.

Dolohhov oli keskmist kasvu, lokkis juuste ja selgete siniste silmadega mees. Ta oli umbes kakskümmend viis aastat vana. Nagu kõik teisedki jalaväeohvitserid, ei kandnud ta vurrusid ja tema suu, mis oli selle näo kõige tähelepanuväärsem osa, oli üleni nähtaval. Suu piirjooned moodustasid silmatorkavalt peene kaare. Keskkohast oli ülahuul energilise ning terava kiiluna laskunud tugevale alahuulele ning suunurkades oleks nagu pidevalt virvendanud kaks muiet, üks ühel, teine teisel pool; see kõik kokku, eriti veel ühendatuna kindlameelse, jultunud ning targa silmavaatega, tekitas nii tugeva mulje, et seda nägu oleks võimatu olnud märkamata jätta. Dolohhov oli vaene mees, kellel polnud mingeid sidemeid. Ja hoolimata sellest, et Anatole lõi läbi kümneid tuhandeid, elas Dolohhov temaga koos ning oli osanud ennast niiviisi maksma panna, et Anatole ja kõik, kes neid tundsid, pidasid Dolohhovist rohkem lugu kui Anatole’ist. Dolohhov mängis kõiki mänge ja võitis peaaegu alati. Ükskõik kui palju ta ka jõi, iial ei kaotanud ta oma selget pead. Nii Kuragin kui ka Dolohhov olid sel ajal Peterburi võrukaelte ja prassijate maailmas kuulsad mehed.

Pudel rummi oli kohal; kaks teenrit, kes nähtavasti kiirustasid ja olid neid ümbritsevate härraste nõuannetest ning kisast juba araks tehtud, püüdsid lahti kangutada aknaraami, mis ei lasknud akna välisservale istuda.

Anatole läks, võitjanägu peas, ise akna juurde. Tal oli tahtmine midagi lõhkuda. Ta tõukas teenrid eest ära ja sikutas raami, kuid raam ei andnud järele. Ta lõi klaasi puruks.

„Noh, jõumees!” ütles ta Pierre’ile.

Pierre võttis põikpuudest kinni, tõmbas korra – ja kiskus tammepuust raami, seda kohati katki murdes, kohati välja väänates eest ära.

„Minema kõik, muidu mõtlevad veel, et ma kinni hoian!” ütles Dolohhov.

„Inglane hoopleb ... mis? ... tore, eks? ...” lausus Anatole.

„Tore jah,” ütles Pierre ja silmitses Dolohhovi, kes astus, rummipudel käes, akna juurde, kust paistis hele taevas ja sellel kokkusulava koidu ning eha kuma.

Dolohhov, rummipudel käes, hüppas aknale.

„Tähelepanu!” hüüdis ta aknalaual seistes tuppa. Kõik jäid vait.

„Ma vean kihla,” (ta rääkis prantsuse keelt, et inglane temast aru saaks, ja ei rääkinud seda just eriti hästi). „Ma vean kihla viiekümne imperiaali peale – või tahate, saja peale?” küsis ta veel inglaselt.

„Ei, viiekümne peale,” lausus inglane.

„Tore, viiekümne imperiaali peale, et joon ära pudelitäie rummi, pudelit suult võtmata, ja joon istukil väljaspool aknaava, selle koha peal siin,” (ta kummardus ja osutas aknatagusele kallakale müüriservale) „ega hoia kuskilt kinni ... Nõus? ...”

„Väga hea,” sõnas inglane.

Anatole keeras ennast inglase poole, võttis tal frakinööbist kinni, ja vaadates ülalt alla (inglane oli lühikest kasvu), kordas talle kihlveo tingimusi inglise keeles.

„Pea!” hüüdis Dolohhov ja koputas pudeliga vastu aknaava, et endale tähelepanu tõmmata. „Pea, Kuragin, ja pange tähele. Kui keegi teeb järele, siis maksan mina sada imperiaali. Selge?”

Inglane noogutas, aga ei andnud millegagi mõista, kas ta kavatseb seda uut kihlvedu vastu võtta või ei. Anatole ei lasknud inglast lahti ja tõlkis talle sellest hoolimata, et ta oli noogutusega märku andnud, et talle on kõik selge, Dolohhovi sõnad inglise keelde. Üks noor kõhnuke poiss, ihukaardiväe husaar, kes sel õhtul end paljaks oli mänginud, ronis aknaavasse, küünitas end välja ning vaatas alla.

„Huuu!” tegi ta aknast alla kõnniteekividele vahtides.

„Seis!” hüüatas Dolohhov ja sikutas ohvitseri aknaavalt tagasi, nii et see kannuste takerdudes kohmakalt tuppa hüppas.

Dolohhov pani pudeli aknalauale, et seda oleks sealt hea kerge võtta, ning ronis ettevaatlikult ja tasakesi väljapoole aknaava. Jalad rippus ja mõlemad käed vastu aknaääri toetatud, proovis ta kohta, seadis istumist, laskis käed alla, nihutas end paremale ja vasakule ning võttis pudeli. Anatole tõi kaks küünalt ja pani need aknalauale, ehkki oli juba päris valge. Dolohhovi valges särgis selg ja lokkis pea olid mõlemalt poolt valgustatud. Kõik olid akna juures kobaras. Inglane seisis kõige ees. Pierre naeratas ega rääkinud sõnagi. Üks juuresolijaist, kes oli teistest veidi vanem, trügis äkitselt ettepoole, nägu hirmul ja vihane, ja tahtis Dolohhovil särgist kinni krabada.

„Härrased, see on loll tegu, ta kukub enese surnuks,” ütles too pisut mõistlikum mees.

Anatole peatas ta.

„Ära torgi, ta ehmub ja kukubki surnuks. Eks ole?... Mis siis saab? ... Eks? ...”

Dolohhov keeras ringi, kohendas istumist ja toetas käed uuesti vastu aknaääri.

„Kui keegi veel oma nina mulle siia topib,” ütles ta, sõnu oma kokkusurutud õhukeste huulte vahelt ühekaupa läbi lastes, „siis saadan selle praegu kohe siit alla. Nii! ...”

Kui ta oli „nii!” ütelnud, vaatas ta uuesti tagasi, laskis aknaservadest lahti, võttis pudeli ja tõstis suu juurde, ajas pea kuklasse ning sirutas vaba käe tasakaalu hoidmiseks üles. Üks teener, kes oli hakanud klaasikilde koristama, peatus kummargil asendis, pööramata silmi aknalt ja Dolohhovi seljalt. Anatole seisis sirgelt, silmad jõllis. Inglane vaatas, huuled pruntis, külje pealt. See mees, kes oli püüdnud asja takistada, põgenes teise toanurka ja heitis diivanile, silmad seina poole. Pierre kattis näo kätega ja nõrk naeratus ununeski ta näole, ehkki see nägu väljendas nüüd õudust ja hirmu. Kõik olid vait. Pierre võttis käed silmade eest ära. Dolohhov istus ikka veel samas asendis, ainult tema pea oli rohkem kuklas, nii et ta käharad juuksed puudutasid särgikaelust, ja käsi pudeliga kerkis värisedes ja pingutades üha kõrgemale ja kõrgemale. Pudel tühjenes silmanähtavalt, tõusis seega ülespoole ja surus pea tagasi. Miks see ometi nii kaua kestab, vilksatas Pierre’il läbi pea. Talle tundus, et on möödunud juba üle poole tunni. Järsku tegi Dolohhovi selg nõksatuse tahapoole ja ta käsi hakkas närviliselt värisema. Sellest värinast piisas, et nihutada paigast kogu keha, mis istus kallakal müüriserval. Ta nihkuski paigast ja ta käed ning pea vabisesid nüüd pingutuse tõttu veelgi tugevamini. Teine käsi tõusis juba, et aknapiidast kinni haarata, kuid laskus taas. Pierre sulges uuesti silmad ja ütles endale, et ei ava neid enam iialgi. Äkitselt tundis ta, kuidas kõik tema ümber läks liikvele. Ta tegi silmad lahti: Dolohhov seisis aknalaual, tema nägu oli kahvatu ja rõõmus.

„Tühi!”

Ta viskas pudeli inglasele, kes selle osavasti kinni püüdis. Dolohhov hüppas aknalt maha. Tal oli vänge rummilehk juures.

„Vahva! Tubli poiss! See oli alles kihlvedu! Tont võtku teid kõige täiega!” kõlasid hüüded igast küljest.

Inglane tõi rahakoti lagedale ja ladus raha välja. Dolohhov krimpsutas nägu ja vaikis. Pierre kargas aknale.

„Härrased! Kes tahab minuga kihla vedada? Mina teen järele!” hüüdis ta äkitselt. „Ja polegi vaja kihla vedada, teate. Käsi aga pudel tuua. Ma teen ... käsi pudel tuua.”

„Las teeb, las teeb!” ütles Dolohhov muiates.

„Kas sa oled hull või? Kes sind laseb? Sul käib ju trepilgi pea ringi,” kostis igast küljest.

„Anna pudel rummi, ma joon ära!” pröökas Pierre, põrutades nõudlikult ja joobnuna vastu lauda, ning hakkas väljapoole ronima.

Nad haarasid tal kätest kinni; ent ta oli nõnda tugev, et lükkas igamehe, kes talle lähenes, kaugele eemale.

„Ei, nii temast jagu ei saa,” lausus Anatole, „pidage, ma petan ta ära. Tead mis, ma võtan su kihlveo vastu, aga homme, sõidame nüüd parem *** juurde.”

„Sõidame,” karjus Pierre, „sõidame! ... Ja võtame karu kaasa ...”

Siis haaras ta karu kaenlasse, kallistas teda, tõstis õhku ja keerutas temaga mööda tuba ringi.

1 „Kas see ongi kuulus vürst Andrei?” Ausõna! [ ↵ ]

2 Ah ärge rääkige mulle sellest ärasõidust, ärge rääkige! Ma ei taha sellest kuulda. [ ↵ ]

3 Ma kardan, ma kardan! [ ↵ ]

4 mida sa kardad [ ↵ ]

5 Ei, Andrei, sa oled nii väga muutunud, nii väga ... [ ↵ ]

6 Mu jumal, mu jumal! [ ↵ ]

7 Hüvasti, Liisa. [ ↵ ]

8 Ma olen tubli lobiseja. [ ↵ ]

9 need korralikud naised [ ↵ ]

10 Minu asjad on ühel pool. [ ↵ ]

11 Mina olen sohipoeg! [ ↵ ]

12 Ilma nimeta, ilma varata … [ ↵ ]

13 Mis teha, mu sõber /- - -/ naised, sõber, naised! [ ↵ ]

14 Korralikud naised /- - -/ Kuragini naised, naised ja viin. [ ↵ ]