Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 12

Vürst Vassili täitis lubaduse, mille ta oli andnud Anna Pavlovna suareel vürstinna Drubetskajale, kui see teda oma ainsa poja Borissi pärast palus. Noormehe asi kanti keisrile ette, ja erinevalt teistest viidi Boriss üle lipnikuks Semjonovski kaardiväepolku. Kuid Kutuzovi adjutandiks või käsundusohvitseriks teda siiski ei määratud, hoolimata kõigist Anna Mihhailovna püüdmistest ja sepitsustest. Varsti pärast Anna Pavlovna suareed läks Anna Mihhailovna tagasi Moskvasse ja otsejoones oma rikaste sugulaste Rostovide majja, kus ta Moskvas olles peatus ja kus oli üles kasvanud ning aastaid elanud tema jumaldatud Borjake, kes oli alles äsja ülendatud armeelipnikuks ja siis kohe üle viidud kaardiväelipnikuks. Kaardivägi oli Peterburist juba 10. augustil teele asunud ning Boriss, kes oli vormiriietuse muretsemiseks Moskvasse jäänud, pidi oma väeosale Radziwiłowi teel järele jõudma.

Rostovide majas pühitseti kahe Natalja, ema ja noorema tütre nimepäeva. Hommikust saadik vooris treppi ja ära sõidukeid, mis tõid õnnitlejaid Povarskajale krahvinna Rostova suurde majja, mida tundis kogu Moskva. Krahvinna istus võõrastetoas koos oma ilusa vanema tütre ja külalistega, keda uued lakkamatult välja vahetasid.

Krahvinna oli kuivetu idamaise näoga naine, umbes neljakümne viie aastane, ilmselt kurnatud lastest, keda tal oli olnud kaksteist hinge. Tema kehalisest nõrkusest tingitud pikatoimelisus liigutustes ja kõnes andis talle tähtsa oleku, mis sisendas lugupidamist. Vürstinna Anna Mihhailovna Drubetskaja kui omainimene istus siinsamas ning oli abiks külaliste vastuvõtmisel ja vestlusega lõbustamisel. Noored olid tagumistes tubades, nad ei pidanud visiitide vastuvõtmise juures viibimist vajalikuks. Krahv tervitas külalisi ja saatis neid ära, kusjuures ta neid kõiki lõunasöögile kutsus.

„Ma olen teile väga, väga tänulik, ma chère,” – või mon cher ^[1.] (ta ütles ma chère või mon cher eranditult kõigile, niihästi temast kõrgemal kui ka madalamal seisvatele inimestele, ja tegi seda ilma vähimategi varjunditeta) – „iseenese ja kalliste nimepäevalaste poolt. Ja palun siis kindlasti lõunasöögile. Muidu solvate mind, mon cher. Ma palun teid kogu südamest kogu perekonna nimel, ma chère.” Neid sõnu kõneles ta, ikka üks ja seesama ilme rõõmsal täidlasel ning puhtaks raseeritud näol, ikka ühe ja sellesama tugeva käepigistuse ning korduvate kergete kummarduste saatel kõigile ilma eranditeta ja vahet tegemata. Kui krahv oli ühe külalise ära saatnud, tuli ta tagasi härra või daami juurde, kes veel võõrastetoas viibis; ta tõstis tugitooli tollele lähemale, istus, põlved uhkelt laiali, ja pani käed põlvedele nagu mees, kes armastab ja oskab elada, ta õõtsutas end tähtsal moel, pakkus kuulata oma ilmaennustusi ja kõneles tervisest, kord vene, kord väga halvas, kuid enesekindlas prantsuse keeles; siis läks ta taas külalist ära saatma, näol väsinud, kuid kindlalt oma kohust täitva inimese ilme, korraldades hõredaid halle juukseid oma paljal pealael, ning palus tolle taas lõunale. Vahel läks ta eestoast tagasi tulles läbi lilletoa ja serveerimistoa suurde marmorsaali, kus kaeti lauda kaheksakümnele inimesele, ja silmitsedes kelnereid, kes kandsid hõbedat ning portselani, seadsid paigale laudu ja harutasid lahti damastlinu, kutsus ta enese juurde Dmitri Vassiljevitši, aadlimehe, kes ajas kõiki tema asju, ning ütles:

„Nii, nii, Mitenka, vaata siis, et kõik oleks korras. Nõnda jah,” kõneles ta, mõnuga hiiglasuurt lahtitõmmatud lauda silmitsedes. „Peaasi on serveerimine. Sedasi …” Ja enesega rahulolevalt ohates läks ta võõrastetuppa tagasi.

„Marja Lvovna Karagina tütrega,” teatas krahvinna hiiglakasvu tõllateener võõrastetoa ukselt oma jämeda häälega. Krahvinna mõtles natuke ja nuusutas natuke tubakat kuldtoosist, millel oli tema mehe näopilt.

„Need visiidid on mind ära piinanud,” ütles ta. „Hästi, tema võtan ma veel viimasena vastu. Ta on nii hirmus peen. Palu sisse,” ütles ta teenrile kurvalt, just nagu oleks lausunud: „Hästi, tehke mulle siis lõpp peale!”

Pikk ja täidlane, uhke näoga daam ja tema naeratav ümmarguse näoga tütar tulid kleitide kahinal võõrastetuppa.

„Chère comtesse, il y a si longtemps ... elle a été alitée la paume enfant ... au bal des Razoumowsky ... et la comtesse Apraksine … j’ai été si heureuse … ^[2.] ” kõlasid naiste elavad hääled, mis üksteisele vahele rääkisid ja kleitide kahina ning toolide kolinaga kokku sulasid. Algas jutt, mida aetakse just nii palju, et esimese pausi puhul püsti tõusta, kleite kahiseda lasta ja ütelda: „Je suis bien charmée; la santé de maman ... et la comtesse Apraksine, ^[3.] ” ning kleitide kahinal taas eestuppa minna, kasukas või mantel selga panna ja lahkuda. Jutt läks tookordsele linna suuremale uudisele – kuulsa Katariina-aegse rikka ja ilusa suurmehe vana krahv Bezuhhovi haigusele ning tema sohipojale Pierre’ile, kes oli Anna Pavlovna Schereri suareel nii ebaviisakalt käitunud.

„Mul on vaesest krahvist väga kahju,” lausus külaline, „tema tervis oli juba niigi halb, ja nüüd veel see kurvastus poja pärast. See viib ta hauda!”

„Mis seal siis juhtus?” küsis krahvinna, just nagu ei teaks ta, millest külaline räägib, ehkki oli juba ligemale viisteist korda krahv Bezuhhovi kurvastuse põhjusest kuulnud.

„Eks see ole see praeguse aja kasvatus! Ja veel välismaal,” jätkas külaline, „see noormees oli täiesti omapead jäetud, ja nüüd tegi ta Peterburis, nagu kuulda oli, koledaid tegusid, nii et ta sealt politseiga välja saadeti.”

„Olge lahked!” ütles krahvinna.

„Ta valis halvasti oma tuttavaid,” sekkus vürstinna Anna Mihhailovna jutusse. „Vürst Vassili poeg, tema ja keegi Dolohhov, nad olevat koos teinud jumal teab mida. Ja mõlemad said selle eest karistada. Dolohhov on soldatiks alandatud, Bezuhhovi poeg aga Moskvasse välja saadetud. Anatole Kuragini asja summutas isa kuidagi ära, aga Peterburist saadeti ta sellegipoolest välja.”

„Ja mis nad siis õieti tegid?” küsis krahvinna.

„Need on ju püsti röövlid, eriti Dolohhov,” seletas külaline. „Ta on Marja Ivanovna Dolohhova, väga auväärt daami poeg, aga näe! Sest kujutage ette: nad said kolmekesi kuskilt kätte ühe karu, panid selle endi kõrvale tõlda ja sõitsid näitlejannade juurde. Politseinikud tõttasid neid taltsutama. Nad võtsid ühe politseiniku kinni, sidusid ta selg selja vastu karuga kokku ning lasksid karu Moikasse: karu ujus, politseinik seljas.”

„Ma chère, see politseinik pidi ikka tore välja nägema!” hüüdis krahv naerust lämbudes.

„Oh mis kole tegu! Mis siin naerda on, krahv?”

Ent tahtmatult naersid ka daamid ise.

„Suure vaevaga päästeti see õnnetu ära,” jätkas külaline. „Ja see on krahv Kirill Vladimirovitš Bezuhhovi poeg, kes nõnda vaimukalt lõbutseb!” lisas ta. „Aga räägiti, et ta olevat nii hästi kasvatatud ja tark. Näete siis, kuhu see välismaa kasvatus viib. Ma loodan, et teda siin keegi vastu ei võta, hoolimata tema rikkusest. Mulle taheti teda esitleda. Mina keeldusin kategooriliselt: mul on tütred.”

„Miks te ütlete, et see noormees nii rikas on?” küsis krahvinna, kusjuures ta kallutas end kõrvale tütarlastest, kes sealsamas tegid näo, et nad ei kuula. „Bezuhhovil on ju kõik vaid vallaslapsed. Ka … Pierre on ju vist vallaspoeg.”

Külaline lõi käega.

„Ma arvan, et tal on neid sohilapsi paarkümmend tükki.”

Vürstinna Anna Mihhailovna sekkus jutusse, sest nagu näha, soovis ta näidata, missugused sidemed tal on ja kui hästi ta tunneb kõiki seltskonnaelu seiku.

„Asi seisab selles,” ütles ta tähendusrikkalt ning samuti poolsosinal. „Krahv Kirill Vladimirovitši reputatsioon on ju teada … Ta ei mäleta oma laste arvu enam isegi, aga see Pierre oli tema lemmik.”

„Kui tore vanahärra ta oli,” ütles krahvinna, „ja alles möödunud aastal! Ilusamat meest ei ole minu silmad küll näinud.”

„Ta on nüüd väga muutunud,” lausus Anna Mihhailovna. „Ma tahtsin nimelt seda ütelda, et naise kaudu on kogu varanduse otsene pärija nüüd vürst Vassili, aga Pierre’i armastas isa väga, ta tegeles Pierre’i kasvatusega ja kirjutas keisrile ... nii et keegi ei tea (ta on nii otsas, et iga minut on oodata lõppu, isegi Lorrain on Peterburist juba siin), kellele jääb see määratu suur varandus, kui ta sureb, kas Pierre’ile või vürst Vassilile. Nelikümmend tuhat hinge ja miljonid. Ma tean seda täpselt, sest vürst Vassili ise ütles mulle. Ja Kirill Vladimirovitš on liiatigi mu emapoolne vanaonu. Ta ristis ka Borjat,” lisas ta, nagu ei omistaks sellele asjaolule mingit tähtsust.

„Vürst Vassili saabus eile Moskvasse. Ta läheb revisjoni tegema, nagu mulle on räägitud,” ütles külaline.

„Jah, kuid entre nous ^[4.] ,” sõnas vürstinna, „see on ettekääne. Ta tuli õigupoolest krahv Kirill Vladimirovitši vaatama, kuna ta kuulis, et krahv nii otsas on.”

„Ometigi oli see üks tore temp, ma chère,” ütles krahv, ja märgates, et vanem külaline teda ei kuula, ütles ta preilidele: „See politseinik pidi ikka tõesti tore välja nägema, ma kujutan ette!”

Ning kujutledes, kuidas politseinik kätega vehib, puhkes ta uuesti kõlavalt ning kõminal naerma, nii et rappus kogu oma tüsedast kehast, nagu naeravad inimesed, kes on alati hästi söönud ja eriti joonud. „Niisiis, olge head, tulge lõunale,” ütles ta.

1 armas (proua või härra) [ ↵ ]

2 Kallis krahvinna, see oli nii ammu ... ta vaeseke oli haige ... Razumovskite ballil ... krahvinna Apraksina ... ma olin nii rõõmus ... [ ↵ ]

3 Väga, väga rõõmustav ... mamma tervis ... ja krahvinna Apraksina. [ ↵ ]

4 omavahel [ ↵ ]